Wednesday, February 18, 2015

Beduiinide traditsioonidest

Beduiin - tuleneb Araabia keelsest sõnast "bedu", mis tähendab "kõrbeelanikku". Peamiselt elavad nad siin Jordaania lõunaosas. Enamus teist ilmselt on midagi kuulnud beduiinidest - nende traditsioonilistest riietest, nomaadi elustiilist, imeilusast käsitööst, ägedatest telkidest ja nii edasi. Kes ei ole, võib guugeldada. Ma räägin parem natuke nende traditsioonidest ja kultuurist.

Kui beduiinidel sünnib laps, on see tore päeva kogu külale. Sest mis tehakse lapse sünni puhul? Loomulikult on vaja ohverdada üks lammas või kits. Ning jagada seda toitu kõigi külaelanikega.

Okei, see selleks. Laps kasvab vanemaks ja vanemaks. Nagu lapsed ikka, on ta uudishimulik. Miks on päike kollane? Miks meil jälle vett ei ole? Nad ilmselt küsivad vastuseid oma vanematelt. Aga vanemad on kavalad - nemad ei anna otsest vastust. Nimelt on beduiinide seas levinud uskumus, et ei tohi otse vastata, vaid peab jutustama loo või värsi või mõne salmi koraanist. Sina pead aru saama, kus see vastus on. See, kes vastab otse on tõenäoliselt pinnapealne inimene vägagi piiratud intellektiga.

Elu läheb edasi ning mingi hetk tahab beduiin endale naise/mehe võtta. Kuna tegemist on moslemitega, siis võib arvata, et see on rangelt piiriteltud ja vanemate otsus. Kuid beduiinide puhul ei ole  nii - kuigi võib esineda survet vanematelt, on nad oma valikutes päris vabad. Pärast kohtumist võivad nad "kohtingutel" käia umbes aasta, kus nad saavad jutustada, süüa ning üksteisega tuttavaks saada. Pärast seda võetakse vastus otsus - jah või ei. Kui ei, pole hullu. Peamine, et naise pere ei jääks häbisse. Kui otsustakase jah, siis saab pidu!

Beduiinide pulmad (kus mul ka õnnestus käia) on väga ägedad üritused. Kolmeks päevaks enne pulmi pannakse üles suur-suur telk, kuhu võivad kõik tulla. Sõna otses mõttes kõik. Kui sa kõnnid kuskil Egiptuses, Jordaanias või Saudis ringi ning näed beduiini pulma, siis võid sinna minna. Sa võid iseennast külla kutsuda. Seal istud sa maha, noored poisid toovad sulle beduiini kohvi (maitseb jäledalt, nagu lahja ning lahtunud filterkohvi), pärast mida tuuakse teed. Mingi hetk saabub toit. Sellest saab aru püssilaskude järgi.

Toit on mensaf. Traditsiooniline riisiroog lambaga, kus on ka seemned ja imehea kaste. Süüakse kätega suurelt kandikult. Pärast söömist lähed pesed käed ära ja naudid oma teed. PS! Naisi sinna ei lubata, see üritus on ainult meestele.

Meie beduiini elu läheb edasi. Talle tulevad sõbrad külla ja ka mitte-sõbrad. Ehk beduiinidel on kohustus kõiki külla kutsuda ja olema head peremehed. Nad peavad andma sulle süüa-jüüa ning peavarju kolm päeva tasuta. Kui peaks tulema sõda, peavad nad sind kaitsma nagu oma pere liikmeid.

Nad pakuvad sulle kohvi. Keedavad seda lausa kolm korda. Esimese tassi valab ja joob ära peremees - et tunda end ohutult. Teise tassi valad ja jood ära sina ise - et sina tunneksid end ohutult. Kolmanda valab peremees sulle. Ning sa jood ära. Ning ta valab jälle. Ning ta jääbki valama, kui sa just ei võta tühja tassi, ei pane enda peopessa, kata teise käega ning jõnksutad vasakule-paremale. See tähendab, et aitab kohvist.

Kui abielu läheb luhta, siis beduiinidel ei ole see patt (nagu on kirtlusest või enamus moslemitel. Teate te, et moslemid usuvad, et inimesed ei peaks abiellu armastusest vaid armastus peaks kasvama abielu tulemusena?). Elu läheb edasi. Lahutust võib algatada nii naine kui ka mees. Aga naine peab minema tagasi oma isa juurde pärast lahutust. Või mõne muu meessugulase.

Kui beduiin sureb, siis matused on väga lihtsad. Mingit uhket hauakivi ei ole, suvaline kivi jalgade juurde ning suvaline näo juurde. Beduiini peab matma 24 tunni jooksul. Tema riided jäetakse haua juurde, et neid saaks võtta keegi, kes vajab neid rohkem. Iga kord, kui nad tulevad haua juurde, võtavad nad jalanõud ära, palvetavad ning söövad ühe puuvilja. Kui seal lähedal on lapsi, tuleb neile midagi magusat anda.

Mis siis ikka, tulge Wadi Rumi!

Saturday, February 14, 2015

Vahepeal on meid taas tabanud "ekstreemsed ilmastikuolud". Siiani on see tähendanud vihma, jäidet ja mingil määral ka lund.
Sel korral algas kõik tuulega, mis kogu liiva, tolmu ja kilekotid Ammani kohale kokku kogus, et need siis järgemööda üle linna laiali laotada.
Omaette seiklus oli Sahabis sellise tuulega liigelda. Veerandtunnise jalutuskäigu tulemuseks olid liivainimesed - kogu tolm ja liiv oli silmades, ninas, suus, kõrvades ja oh neid juukseid! Tuustid, täielikud.
Aga veel omaette seiklus on siis, kui takka tuleb ka vihma. Vihma, mis kogu selle liiva-tolmu-sodi segu taevast alla toob. Mis tähendab, et kõik, mis lageda taeva all on, saab kaetud liivaga. Nii saigi meie suurest ja avarast terrassist hoopis rand.
Ja nagu rannaski käies, on ka siin, et veel päevi hiljem leiab liiva kõikjalt.
Et meie tolmuimeja ka sädemeid loobib ja igasugusest puhastamisest ei saa juttugi olla, nühime pisiekse harjaga mööda vaipasid.
Kuigi, tundub, et see lihtsalt keerutab tolmu üles, mis varem või hiljem jälle oma koha leiab.

Ma olin küll endale kinnitanud, et olen kogu selle tolmu ja kuivusega harjunud.
Ei ole.

Meie korter asub ka maja kõige kõrgemal korrusel. Kuigi see annab suurepärase vaate Ammani kesklinnale ja Citadel'ile, annab see veelgi parema võimaluse tuulel tuppa pugeda. Hoia või tekist kinni, et tuul ära ei rebiks. Seepärast on meie korter viimastel päevadel pigem iglu eest olnud. Tuul kolistab kõigega, mis ette jääb ja seda, mis ette jääb, on palju. Alustades lahtise prügiga (pudelid, purgid, plastik) ja lõpetades veepaakide kaantega, antennide ja aknakatetega.
Imestasin, et hommikul terassimöödel alles oli.

Nüüdseks on olud vaibunud ja jäänud on mõningad vihmapilved ja jahedamad kraadid.
Mis tähendab, et homsest algab uus nädal uute tundide ja bussisõitudega.

Täna pidasime maha ka mansafi-peo, kus meie kohalikud tuttavad ja araabiakeele õpetaja jõud ühendasid ja kokkasid. Mansaf kui Jordaania ilmselt kõige traditsioonilisem roog koos riisi, lavašši ja lambalihaga, tegi kõhu õnnelikuks ja keha väsinuks. Millegi pärast jaksasid inimesed pärast seda ka kohalike tantse tantsida. Miks ja kuidas - ma pole siiani mõistnud.
Kui Jordaanias süüa tehakse, siis seda tehakse tervele naabruskonnale. Suurte metallist kandikutega kantakse ette kodukokkade suurteosed ja lase aga heal maitsta. Tavaliselt kätega.
Kui me koju tuleme, teeme mansafi-peo ja vot, vot siis te saate aru, mida tähendab ülesöömine või et kuidas saab laud toidu all lookas olla.

Mis veel.
Soolaleivapidu tegime koos kartulisalati ja -krõpsudega. Puhas Eesti värk, kuigi hapukoort ja hapukurke Jordaania ei tunne. Siiski, täiesti arvestatav kartulisalat Jordaania stiilis.
Oli ka neid, kes end rummist päris piraadiks jõid, ent oli ka neid, kes piraadid kajutisse saatis. Kuigi plekid koridori põrandal annavad aimu, et enamus joogist loksus üle parda (hehe, see what I did here).

Järgmisel päeval jätkus traditsiooniline hommikusöök Waffle House'is, mis järgnes kiirelt lõunasöögiga. Waffle House'is. Ja oh kuidas ma olen mõelnud, et meie emadele meeldiks siin. Ükskõik, mida sa ka ei telliks, kõiges on oliive. Ja mitte üks-kaks või nipet-näpet, pigem on raske oliivide vahelt omlett üles leida.
Märkus: kui ma olen hakanud taluma praetud oliive, kas see on märk, et ma hakkan täiskasvanuks saama? Käivad jutud, et kui õpid armastama oliive, oled saanud täiskasvanuks.
Half way there! 

Mingisse päeva jäi ka kohalike kaltsukate puistamine. Neiud, te ei kujuta ettegi, kuidas siit võib 2 JD eest täisnahast ja päris korralike saapaid leida. Just selliseid, mis meie mõistes kuum kaup oleks, lebab siin kaltsukates. Aga et ma piiratud pagasiga olen, tuleb need ka sinna lebama jätta.
Eesmärk oli uued ketsid leida.
Ei leidnud, sest siin on ainult täisnahast, odavad, korralikud ja ilusad saapad (first world problem it is).

Vahepeal oli mul au osaleda ka the gentelmen's club'i kohtumisel. Nagu välja tuleb, olen ma meie meesvabatahtlike arvates piisavalt okei, et nendes osaleda. Mitte, et ma saaks aru, mida see tähendab. Et ma ise end ei kutsunud, aga mind oodati, leidiski ühel õhtusel ajal meie rõdul aset meeste klubi kohtumine.
On etem kui naiste oma, by far.

Ja õhtu-kaks pärast seda olin taaskord daam, kes hädas, et jumala eest mees talle kiiresti vastu tuleks. Ühel pimedal tänaval haakisin endale sappa 5-6 kohalikku noormeest, kes pärast oma inglise keele oskuse demonstreerimist mind saatma hakkasid. Ja nende inglise keele oskus oli midagi, mida ükski naisterahvas pimedal tänaval kuulda ei tahaks.
Jõudsin muidugi enne koju, kui Niki mulle vastu jõudus (püstitades sealjuures uue rekordi kiirkõnnis). 

Kaks ja pool kuud hiljem ning mul on tõsiseid raskusi oma keele taltsutamisega. Kui palju püütakse me tähelepanu, vahepeal täiesti jõhkralt ja julmalt omavahelistesse vestlustesse sekkudes, kui palju on seda paganama welcome'i, mida ma juba jälestama olen hakanud, kui palju on igasuguseid käemärke ja tuututamisi. Autod aeglustavad, et sõita sinu liikumistempos, et siis totakalt otsa vaadata ja oma "How are you?" välja puristada.
Kaks ja pool kuud hiljem pole ma aru saanud, mis oleks parim reaktsioon sellele. Ilmselt polegi sellist asja.
Aga ilmselgelt on mu kannatus kadunud, kui jään juba seisma ja hakkan oma ingliskeelset monoloogi pidama, mis ei ole just kõige ilusam tundeavaldus.
Seda ei tohiks juhtuda.

Ega ma pole kunagi just oma kannatlikkusega eeskujuks olnud.

Õnneks on meile Sahabi juurde määratud ka igal korral vähemalt üks noormees. Ja see päästab. Nii paljust!

Ikka veel rõhutan üle, et vaid ühel korral olen tundnud, et vot nüüd pole asi kontrolli all (aga siis ma ka helistasin Nikile ja tegin kiirkõnni rekordi), vaieldamatult on tegu pigem tähelepanu saamisega ja võimalusega, et hiljem saaks öelda "ma nägin naisvälkareid" või et "rääkisin täna eurooplasega juttu".
Ilmselt kui pisutki väsinud olla, mõtteis vaid koju jõudmine, on see kurnav ja mõnikord lihtsalt tahaks tõesti keskmise sõrme püsti lüüa.
Mitte et sellest kasu oleks, siin sellist märki ei eksisteeri, vähemalt mitte sellisel kujul.

Kui vahepeal olid täiesti arvestatavad motivatsiooniprobleemid, olen need nüüdseks selgeks mõelnud ja valmis edasi liikuma. Nii ootabki mind homme taaskord Sahab.
Kuigi see pole pagulaslaager, on ka seal palju pagulasi. Nii palutigi meil asuda õpetama ka Süüria pagulasperekonnas, kus lapsi on palju aga ... aga võimalusi pole ühtegi.
Katie, meie emotsioonitu ja igati tugev briti vabatahtliku, andis nende olukorrast väga detailse ülevaate ja no ... no ma isegi ei tea.
Pea ainsaks sissetulekuks on taara kogumine. Lapsed ei käi koolis (seda mitmetel põhjustel) ning mõningad neist ei oska lugeda-rääkida ka araabiakeeles. Nende seas ka üks laps, kes pidi pealt nägema, kuidas ta isal pea maha raiuti. Nagu ma aru olen saanud, puudub neil kodust pea kõik.
Lihtsalt ei ole ja lihtsalt ei saa ka kusagilt.
Siin riigis ei ole ka meie mõistes lastekaitsetöötajaid või sotsiaaltöötajaid. Muidugi, on seadused ja on igasugused uhked konventsioonid ja allkirjastamised, aga ... Kui pole kedagi, kes aitaks neid seadusi-käske täide viia, siis on ikka nii nagu on.
Kui laps peaks pöörduma politsei poole, kuna teda kodus pekstakse, siis seesamune politsei viib ka selle lapse koju tagasi, tihtipeale küsides veel, et mis poiss tegi, et peksa sai.
Olles viimased paar aastat seotud olnud laste õiguste ja laste ja noorte kaasamisega, on see päris hea reality-check. Laks vastu nägu.
Ja ainukene mida me siin neile pakkuda saame, on oma aeg ja tähelepanu.

Et see kuidagi kurvale toonile läks, siis siin on pilt meie mansafist. Ja otseloomulikult ei ole pildilt aru saada, kui suur ports see tegelikult oli.










Monday, February 9, 2015

Oleme laisaks jäänud, tunnistame.
Teisalt, pisut raske on ka sammu pidada, oli hetki, kus oli vaja kirjutada kolm artiklit ning ükski neist polnud selle blogi jaoks mõeldud.
Nii, et anname andkes ja läheme edasi.

Või tegelt, kõigepealt läheme tagasi.

Veel enne, kui so-called ISIS avaldas video Jordaania piloodi Muathi elusast põletamisest, käisid suured spekulatsioonid, kas Muath veel elus on ning kui on, siis kas vahetuskaup, mille taaskord so called ISIS välja pakkus, läheb õnneks. Mingis mõttes oli Muathist saanud Jordaania sümbol võitluses terrorismi vastu. Vahetuskaubaks pidi minema 2005.aastal Jordaanias enesetapurünnakus (ilmselgelt ebaõnnestunult) osalenud naisterahvas või nagu Eesti meedia teda nimetas, naispommar. Hiljem selgus huvitav fakt, et viimane on ühe ISISe asutaja õde.
Aga siis tuli see kuradima video. Ja kogu riik, päris tõsiselt, kogu Jordaania oli täiesti jalust löödud.
Ja kuigi Jordaania kuningas oli tol hetkel, kui uudised tulema hakkasid, visiidil USAs, katkestas ta sealsed plaanid et kodumaale tulla ja vastutasuks hukkamine läbi viia.
Nii tehtigi, mõningad tunnid pärast video levimist, oli kuningas koduteel, et järgmise päeva varahommikul kahe surmamõistetu hukkamine läbi viie. Žest, et Jordaanial ei ole suva ja et Jordaania tahab kättemaksu.
Algasid ka demonstratsioonid. Esmalt selleks, et mälestada Muathi. Inimesed seisid, käes pilt Muathist ja Jordaania lipp. Ei mingit vägivalda, ei mingit terrorismi (ilmselgelt on oluline seda rõhutada).
Päev hiljem ilmusid uudised, kuidas kuningas isiklikult juhtis rünnakut ISISe positsioonidele (paistab, et ISIS vihastas vale inimese välja). Jordaania bad-ass kuningast saad lugeda siit!
Sellele järgnesid juba uued demonstratsioonid, mis lisaks Muathi mälestamisele tähistasid ka toetuse avaldamist Jordaania valitsusele seoses võitluses ISISega.
Kui ma reedel lõunapaiku oma kohvi nautisin, tõusid ihukarvad püsti. Et elame täiesti südalinnas, oli tunne, nagu toimuks demonstratsioon maja ees tänaval. Siiski, pisut eemal, aga rahvamasse oli küllaga. Ise ei näinud ning kuna meil paluti säärastel üritustel mitte osaleda (turvaküsimusd, millegi pärast), ei hakkanud ka kohapeale minema. Piisas rahvamassi kuulmisest, mis kajas Ammani mägede vahel.
Taaskord rõhutan, et tegu oli rahumeelse ühtsusmarsiga läbi südalinna.

Ja üks asi veel. Ma ei ole ammu, kui üldse, näinud, kuidas ühe riigi inimesed seisavad külg-külje kõrval ja jäävad vankumatuks, toetavad üksteist ja mõistavad. See on uskumatu. Ja see on midagi, mida peaks iga inimene kogema.

Aeg-ajalt lendasid meie maja kohalt küll hävitajad üle, ent needki tiirutasid Muathi mälestamiseks. Ei mingit sõda, ei mingeid terroriste ega midagi. Meiega on kõik korras ja muretsemiseks ei ole põhjust.

See-eest sai Katie, meie briti vabatahtlik, uskumatus koguses e-maile lähedastelt ja tuttavatelt üle maailma. Sest Briti meedia oli teinud oma versiooni sellest, mis siin toimus. Ajakirjanik olevat olnud taaskord ühel demonstratsioonil (kus osales ka Jordaania kuninganna,keda kõik armastavad, sest ta on nii ilus ja äge), ent rääkinud, et siin avaldatakse toetust ISISele ja et iga hetk võib kusagil pomm plahvatada, et kõik on terrorismiohust paanikas jne.
Not cool! Ja ei vasta mitte kudagi tõele.

Taaskord, terrorismioht on siin sama suur nagu igal pool mujal maailmas, selle vastu ei saa. Mingeid plahvatusi või mässe seoses ISISe toetamisega siin ei ole ja ilmselt ka ei tule. ISIS suutis Jordaania kapitaalselt välja vihastada ja sellega kaevas ISIS hoopis endale augu. Ja arvestades Jordaania meetmeid terrorismiga võitlemises, ei näe ma, et muretsemiseks põhjust on.

Nii. See osa sai selgeks, ma loodan.

Muidu elame oma igapäevases rütmis. Laagrid, araabia keel, erinevad grupitööd ja kohtumised. Ilmad on niivõrd kuumaks läinud, et päevasel ajal on võimatu rõdul ollagi. Päike niidab.
Ja päikeseprillid peaks ka hankima. Eesti silm, mis on hämaruse ja poriga harjunud, ei pea kuidagi sellele eredusele vastu.

Muidugi, tihtipeale võitlen ka motivatsiooniga. Ma pole veel enda jaoks selgeks saanud, et mis see inglise keele õpetamine meie "õpilastele"annab. Julmalt ümardades võib öelda, et pooled õpilastest ei lähe kunagi tööle - selle jaoks nad inglise keelt ei vaja.
Siin tundub, et inglise keele oskamine on ... on väike show-off ja et igapäevaelus nad seda väga ei vajagi. Okei, mul on tunnis ka üks neiu, kes vajab seda ülikooli jaoks. Olles näinud aga, mis on ülikooli inglise keele tase, siis ma ei ole veel välja nuputanud, kuidas ta selle eksami ära teeks. Katie annab talle ka eratunde, et enamvähem kuu ajaga upitada algaja suhteliselt akadeemilise inglise keele tasemele. Kuidas? Pole õrna aimu ka. Aga me anname endast parima.
Ühes tunnis, kus kummalisel põhjusel osales vaid neli täiskasvanut (tavaliselt on neid ca 15-20), keskendusime ingliskeelsetele väljenditele (not my cup of tea, it's raining cats and dogs, etc.), vaadati meid pirtsakalt ja öeldi, et seda ei taheta. Tahetakse ainult kõnekeelt, et saaks piisava taseme vestlusteks. Eelnevalt tehti ka selgeks, et ka inglise keele grammatikat ei taheta jne. Seisime Katie'ga, täiesti nördinud ja segaduses, et mida me veel saaks teha.
Järgmine tund otsustasime ikkagi oma väljendid ära õpetada ja tunni alguses vabandas ka seltskond oma käitumise pärast.
Sul ei ole võimalik keelt õpetada nii, et jätad mingid osad katmata. Neile ei meeldi ajad, neile ei meeldi grammatika ja neile ei meeldi väljendid. No aga kuidas kurat sa ootad siis, et sa keelt rääkima hakkad?
Püüame endast parima anda, aga mõnikord tundub see pisut peaga vastu seina jooksmise moodi pigem.
Ja pole ka ime, et siis motivatsiooniküsimused tulevad, vist.
Mulle tundub, et ma oleksin võimeline rohkemaks, tegema midagi suuremat ja mõjuvamat. Noh, võiks ju foorumteatri ja rõhutute teatri letti lüüa. Aga arvestades, et siin riigis käib salapolitsei ka meie inglise keele tunde kontrollimas, siis ma ei näe, et meil foorumteatriga paremini läheks.
Iseenesest on meil kolmapäeval töötuba tulemas. Kui me inimesed kokku saame (sest millegipärast tundub 10 inimese leidmine tõeline väljakutse praegu), mis siis, et ainuüksi vabatahtlike on lisaks meile veel 16.

Ja teisalt ma mõtlen, et EVS on ka ju see aeg, kus sa õpid enda kohta. Ja seda teen ma siin täiskohaga.

Lihtsalt, tahaks midagi vastu anda. Midagi suuremat, muutvamat ja püsivamat.

Sest kui me uurisime oma Sahabi grupilt, mille jaoks nad inglise keelt tahavad, siis vastuseks oli, et suhelda teiste araablastega (kes räägiksid ka araabia keelt).
Ootasime, et äkki keegi mainib ära, et nii saab ka välismaalastega suhelda, aga tundub, et see neid väga ei huvita.

Et .... nagu .... milleks siis?
Ja see ajabki segadusse.

Aga võib-olla taandubki kõik enesekindlusele ja erinevate kultuuride mõistmisele. Sest ka nemad õpivad meilt päris palju, et kuidas Euroopas asjad käivad ja missugused need Lääne inimesed siis on.
See teema on meil täiega kaetud, ajee!

Nii on.
Araabia keel hakkab juba täiesti ebaloomulikult raskeks minema ja tundides ei saa ma kunagi midagi aru. Kodus, kõik üksipulgi ja rahulikult läbi võttes on kõik selge jälle. Kuni järgmise tunnini.

Alusatsime ka uue traditsiooniga. Reedesed hommikusöögid võtame vastu Waffle House'is. Asub lähedal, seal töötab meie sõber Ozi, keda muul ajal on raske kohata (sest ta töötab 7 päeva nädalas) ja toit on maitsev ning hinnad talutavad.

Ja Ukut ootame ka.Siis tuleb tubli nädalane puhkus, mille ajal saab jälle kõrbe minna (uus lemmikhobi) ja Jordaaniat avastada.

Ning kui ma praegu millestki puudust tunnen, siis on see paljajalu muru peal käimine. Kuigi Jordaanias on praegu ilmselt kõige rohelisem aeg, ei ole siin just palju parke ja haljasalasid. Ja et päike paistab, ütleb aju koheselt, et otsi park või järvekallas. Siin ei leia kumbagi.