Esimene ahistamine - checked!

Jep! Tuli ära!

Kui teised vabatahtlikud on ahistamisest õuduslugusid rääkinud, mis nendega juhtunud on või kuidas ikka ja jälle haagitakse keegi endale sappa, siis minu kohalik elu sellist kogemust ei jaganud. Ilmselt ka seepärast, et enamjaolt liikusin ringi koos Niki ja Kristofiga - meeste seltskond on parim kaitse, mis võimalik on. 

Aga et ei Niki ega Kristof ei käi Sahabis, õigemini ei käi seal ükski noormees, siis nende võim Sahabisse ei ulatu.
Nii olimegi, mina, Katie (britt), Dace (lätlane) ja Ana (sloveenlane) võtmas ette järjekordselt marsruuti bussipeatus-pagarikoda-keskus. Väidetavalt on Sahabis, nagu ka igal pool mujal väiksemates kohtades, suurepärane pagar, seepärast ka kohustuslik saia-paus. Samal ajal võtan mina kotist õuna ja kinnitan kõigile, et see on pitsa (jep, gluteenivaba elu iseärasused).

Võtsime suuna keskuse poole (ca 15-20 minutiline jalutuskäik Sahabis). Nagu ikka, autod signaalitavad, inimesed karjuvad (kohati araabia keeles, kohati welcome!), möödasõitvad autod aeglustavad, kõigil pead aknast väljas. Ikka welcome ja welcome. Oleme õppinud, et parim võimalik vastus sellele on "Haale biich" .

Haale biich - tähendusega tere, ainult selle niššiga, et see tuleb beduiinide araabia keelest ja uskuge mind, kesiganes hüüab welcome, ei oska eluilmaski ette kujutada, et keegi välismaalastest, eriti veel naisterahvastest, tunneb beduiinide keelt. Seega - haale biich ja kõigil on suu kinni). 

Works every time. 

Jätkame jalutuskäiku. Mõnikord ikka juhtub, et keegi haagib end sappa, ent kui ta mõistab, et me olulist tähelepanu talle ei anna, loobutakse. Seekord haakis sappa 5 puberteediealist noormeest. Ja oh seda araabiakeelset möla - nagu rafaello. Rohkem kui tuhat sõna.

Manan näole eriti kurjakuulutava pilgu (ehk aitab natukenegi kaasa noormeeste arusaamale, et nad poel väga oodatud). Ei midagi.
Seega, neli välismaalast ja viis noormeest, kes korda-mööda su nina alt läbi keskivad ja emotsionaalset rääkida vuristavad (kuigi, kui ma mõtlema hakkan, siis monotoonset araabia keelt vist ei olegi olemas). Olles harjunud eestlasliku mentaliteediga- mind ei huvita ja sind ka ei huvita - on minu jaoks olukord ebamugav. Mitte ohtlik, nad ei teinud ju iseenesest midagi, aga ... aga ma vist kunagi ei harjugi selle tähelepanuga, mida Jordaanias välismaa neidudele pakutakse. 

Aga siis läks asi üle piiri ja üks noormeestest oli Dace't katsunud. On oluline mainida, et Dacel on pikad heleblondid juuksed, mida kaunistavad ilmselt liigne meigikiht näol. Seega - ideaalne sihtmärk. Nagu ma aru sain, katsuti teda käest, mis ei tohiks ka just kõige suurem asi olla. Mis selle aga suureks muudab, on asjaolu, et siin riigis on täielik haram (patt, keelatud asi) naisterahvaid katsuda. Kui keegi peaks tänaval kohalikku naisterahvast katsuma, on võimalik korraldada sellest mäss, kus kannatajaks jääb ikkagi noormees. Seda lihtsalt ei tehta.

Ja meie jaoks ei ole okei, et noormehed usuvad, et välismaa naisterahvaid võib katsuda. Seega, pistsime kisama, enamus inglise keeles, mina eesti keeles. Korraks noormehed ehmusid, astusid eemale ning jälitamine jätkas paarimeetrise distantsiga. Kuuldavasti oli Dace tollele noormehele ka vastu nägu virutanud. 

Hetked hiljem peatus üks möödasõitev auto, kust astusid välja kaks kohalikku meest. Mehed ajasid karja poisse laiali, mitte küll väga edukalt. Poisid jooksid ümber ühe lähedaloleva maja ja olid hetked hiljem taas platsis. 

Siiski, südantsoojendav, et ka kohalikud, veidi vanemad noormehed, püüavad meid välja aidata. 

Seejärel, noormehed ikka sabas, algas arutelu. Kuidas reageerida või kas üldse? Meil on ka varem olnud arutelu, et kuidas reageerida, kui sa näed või koged asju, mis pole okeid. Nagu need kaks pisikest tüdrukutirtsu Gaza laagrist, kes kättpidi koos olid ja pidevalt kaklesid. Minu jätkuv seisukoht - nii kaklemisele, kui ka taolisele haramile, et keegi sind katsub - on, et reageerida tuleb. Missugune reaktsioon kõige tõhusam on, see on omaette küsimus, aga kaks kätt taskus, edasi marssida, on kõige halvem asi, mida selles olukorras teha.
Ka elus üleüldse, kui sa näed, et asjad ei ole okeid, kui ei ole läinud päris nii, nagu su esialgne plaan oli, tuleks sekkuda ja olukorda muuta. Vastasel korral ei muutugi midagi ja kõik jääbki allamäge veerema. 

Miks peaks siis siin teisiti tegema?
Ja see pole kohe üldse esimene selle-teemaline arutelu, mis me siin pidanud olema. 

Arutelu lõpuks olid noormehed küll tahapoole jäänud, ent see-eest otsustas suuremavõitu kaubik saata meid. Seega - kõnnid tee äärel ning sinu kõrval veereb kaasa veok, mille juht ja kaasreisija sul pingsalt pilke peal hoiavad. Ikka lai naeratus ja welcome. 

Keskuse ette jõudes jätsid kambad meid rahule. Otsustasime muidugi tol hetkel, et kuna meie fänniklubi inglise keel oli kehvavõitu ja juhuslikult õpetame meie siin inglise keelt - kutsugem nad siis kampa. Meie poolne reageering, mis pälvis fänniklubi laiali mineku ja eemalt, maja nurgast jälgimist. 

Haale biich.

Sahab on Ammani äärelinnas, tuntud oma vaesuse poolest. Iga kord, kui keegi küsib, kus sa käid või mis sa teed, on neil suu lahti, kui mainid Sahabit. Leeeš (miks), on nende ainukene reaktsioon.

Kuigi oleme Sahabis korduvalt käinud ning mitte kunagi üksinda, vähemalt pärast seda mitte, kui Katie sai kapitaalselt ahistatud. Veebruarist lisatakse Sahabi seltskonda ka noormees. Kordan üle, et tegu pole mitte niivõrd ohtliku olukorraga (mitte miski ei ähvarda me elu või tervist), vaid ebamugavuse ja pingega.
Iseenesest on Sahabis grupp väga motiveeritud täiskasvanuid, kes õhinaga püüavad inglise keelt selgeks saada. Nende seas ka üks Süüriast pärit inglise keele õpetaja. Et ta Jordaanias pagulase staatuses on, ei ole temal lubatud õpetajana siin töötada. Samas, tuleb tunnistada, et kuigi ta inglise keel on peajagu üle teiste omast, ei saa öelda, et see oleks inglise keele õpetaja tase.
Aga eks see näitab pigem siinse piirkonna haridussüsteemi ja -taset.

Peale ahistamise, saime endale ka uue kodu. Juhtus ka see ära ning enam ei ela me Saudi-tädiga ning on päris suur tõenäosus, et siia korterisse ka ei satu ühtegi.
Korteriotsingud olid meil põnevad. Eelarvet teades ei olnud ootused just teab, mis kõrged. Esimesena pakuti meile korterit vaid kahe peale, Jordaania Ülikooli Keeleinstituudi juures, mis tähendab, et see oleks veel kaugemal kesklinnast, kui on 7.ring. Ja et me seal kahekesi oleksime elanud, oleks see veel rohkem meid teistest eraldanud. Me polnud hästi nõus sellega.

Ja siis. Üks õhtu Ozi ja Bilali poksijast vennaga mõdu mekkides, sattus seltskonda ilmselgelt liiga pikka kasvu ameeriklane George. Ja täiesti juhuslikult elab ta korteris, mis üksinda elamiseks pisut suur oli. Ja täiesti juhuslikult otsisime meie korterit, kuhu kolida. Mõdu hiljem, jalutasime juba George'i korterit uurima. Esimese ringi vahetus läheduses (ca 2-3 minutiline jalutuskäik Rainbow tänavale) asus tagasihoidlik, ent siiski kõikide mugavustega korter, pealekauba sai ka klappiva huumorisoonega California-ameeriklase George'i, kes õpetab ülikoolis sotsiaalset innovatsiooni.
Kuigi me pea veendunud olime, et just sellest saab meie uus kodu, ei andnud me oma lõpp-sõna. Järgmisel päeval pidime minema vaatama korterit, mille Lauma meile leidis. Samuti kesklinnas ja samuti koos ühe kaasüürilisega.
Kuigi tundus pisut mõtetu seda vaatama minna (George'i koht sobis meile suurepäraselt), otsustasime ikkagi minne. Mine sa tea, eksole. 

Järgmisel päeval kell 19.00 olime platsis. Rainbow tänava ääres ootasid meid Nadia ja Oasis. Oasis on Lauma sõber, kes otsis korterikaaslasi - ema Tiibetist, isa Jordaaniast, mõjus ta välimus väga kirevalt. Nadia oli aga Oasise sõbranna, kelle kaudu ka korterikaaslasi otsiti.
Korter oli veidi hubasem ja mugavam kui George'i oma, pealegi oli meile ette nähtud toas tubli viis korda suurem voodi, kui meil 7.ringi juures oli. Kõlab nagu done deal?
Pärast külastust lubasime tunni jooksul teada anda, kumb korter võidab.
Ja siis läks aruteluks ...
George või Oasis. Asukohad on mõlemal suurepärased, seega see faktor on mängust väljas. Renti küsitakse sama palju, taaskord asi, mida pole mõtet vaadata. George esindas pigem sellist ... kindla peale minekut ja muusikust Oasis .... noh, käivad legendid, et ikka peokunn. Vähemalt kõik teised vabatahtlikud juba teadsid, kellega on tegu ja mis tüüp on.
Ehk siis: kus sa tahad veeta järgmised neli kuud?
Tund aega hiljem polnud otsust.

Pärast õhtusööki ja konsulteerimist, helistamist ja nõu küsimist langes kausikaal Oasise poole.
Et noh ... kui George'i korter oleks olnud kindla peale minek, turvaline valik ja pigem tagasihoidlikum elu, siis Oasise korteri puhul tõstaksime tõenäosust unustamatuteks hetkedeks ja suurepäraseks kogemuseks oluliselt.
Helistasime, andsime teada ja mõtlesime pakkimise peale. Kokkuleppeks jäi, et 1.veebruaril kolime sisse.
Andsime ka George'ile teada, et paraku loobume tema korterist. Valus hetk, sest George tõesti oli tore. Ja taaskord, suurepärase musta huumoriga, mis meile väga istus.

Kaks päeva hiljem, pärast korteri valimist, helistas Nadia ja andis teada, et Oasis canceldab diili. Olevat parema pakkumise saanud .
Noh, tagasi George'i juures ..... not! Ka tema oli juba uued üürilised leidnud.

Olime ka 7.ringi korteriomanikule öelnud, et kolime välja (põhjendades seda peamiselt vajadusega olla teistele lähemal, mitte sellega, et Bilal on tropp, kuigi no.... eks me vihjasime ka sellele, vist).
Seega, kuupäevad tiksusid, kodu ei olnud.

Ja nüüd elame Nikiga südalinna korteris, kus on suur ja avar terrass (sobib hästi päevitamiseks, kuna ümbruskond terrassile ei näe) ja millelt avaneb vaade nii Citadel'ile kui ka downtown'ile, saame vaadata palmide tippe ja Ammani üles-alla jooksvaid tänavaid. Korteris on suur dušš ja veel suurem voodi, koos laua ja vajalike riiulitega. Meie toast leiab ka õhk-soojus-pumba, mis hetkeda toa soojaks kütab või vajadusel jahutust pakub. Hetkel on ka kogu korter meie päralt! Väidetavalt üüris teise magamistoa välja keegi saklane (meessoost, ajee, ma jätkan noormeestega draamavaba kooselu!), kes jaanuari eest ka üüri tasus, ent kes pole veel sisse kolinud.
Korteri omanikuks on Ramsey George, Ameerika-Jordaania segu kohalik, keda isegi ei huvitanud meie abielutunnistus. Ilma selleta on siin tavaliselt pea võimatu põhjendada kooselu (muidu oleks see üks suurimaid harame üldse ja ilmselt ootaks mind autapmine). Nagu ta lubas, lahendas ta esimese probleemi - katkine pump. Täna käis parandaja-mehike külas, kes pärast mõneajast uurimist tunnistas tõesti, et pump katki on (ahaa, vat kus lomps, poleks uskunudki!). Seejärel ta lahkus, et tagasi tulla ja pump korda teha.
Iseenesest on siin veidi jahendam, kui 7.ringi korteris, aga eks ole ka inimesi vähem ja iseenesest on meie ainukeseks kasutatavaks küttesüsteemiks praegu lahtised terrassiuksed. Ilm on siin paras, et päevalgi juba päevitada ja D-vitamiini laadida.
Siinkohal tekivad paratamatult mõtted, et kuidas ma järgmise talve üle elan. Juba -2 kraadi pakub väljakutset, kuna keha on sooja ja päikesega parajasti harjunud. Elagu Jordaania jaanuarikuud! 

Omaette elamus oli muidugi ka kolimine. Pakid oma seljakoti kokku ja avastad, et kuigi sa ainult sellega siia tulid, vajaksid vähemalt ühte suurt kohvrit veel. Reality-check 1-2, Keku - sul on liiga palju asju!
Nii, et kaks seljakotti (üks matkakott ja teine väiksem, igapäevaseks kasutamiseks), Kristofi suur kohver ja umbes 5-6 kilekotitäis asju (enamus neist olid muidugi ka toiduasjad, mille kaasa lohistasime). Arvestades gluteenivaba toodete hindu, ei saanud midagi maha jätta.
Ja korraks mulle tundus, et meie Saudi-tädi oli isegi päris kurb, et me lahkume.

Veel eile käis ka Kristof uuesti külas. On näha, et tal on mõningad sisemised võitlused seoses meie kolimise ja tema ning Gregi jätkamisega 7.ringil. Taaskord oli nende korteris vesi otsa saanud (pole ka ime, kui pool Bilali perest seal peatub) ja kuigi Greg oli veendunud, et neil ei teki veeprobleeme, ei aita veeta olek Gregi seisukohale just kaasa. Ja et Greg kapitaalselt kolimise vastu oli, ei olnud vist variantki meid kõiki nelja kolida. Aga tuletasime Kristofile meelde, et ta on alati siia oodatud ja meie elutoa diivanid moodustavad suhteliselt mugava magamisaseme.

Kõigist olemasolevatest variantidest oli see suure kaarega parim võimalik asi, mis juhtuda sai.
Paistab, et Allah on meid omaks võtnud ja kaitseb meie seljatagust. Sest minu meelest on ääretult äge, kuidas asjad omavahel kokku jooksid ja mis see lõpptulemus oli.
Nii, et sellega on korras.

Ja need vabatahtlikud, kes on jõudnud juba külas käia, astuvad korterisse sõnadega "f*ckers!" Ainult sellist reaktsiooni me neilt ootasimegi. Varasemalt kasutasime samu sõnu siis, kui meie neil külas käisime. Ka neil on suurepärased korterid katuste ja elutubadega.
Oleme korduvalt rõhutanud, et kogu meie elamine on neile alati avatud (meil on suurepäraselt avar ja madratsite-patjadega kaetud elutuba, kus tšillida ja vajadusel ka öö veeta).

Millegipärast on mul tunne, et nüüd me EVS alles algab.

Muidugi oleme jooksvalt tegelenud ka laagripäevadega, käinud Sufis ja Sahabis, õppinud araabia keelt ja proovinud ikka silma peal hoida, et mis elu teised vabatahtlikud elavad.

On näha, kuidas on tekkinud juba ka pingeid vabatahtlike vahel. Ka minul, muidugi, on iga vabatahtlikuga omad kogemused. Aga kui me räägime korterist, kus osad inimesed ei räägi omavahel või kuidas inimesed kurdavad, et alates siia tulemisest on neid järjest ühest jamast teise veetud ja muud polegi kui üks suur jama, siis ... käes on draama aeg!

Aga käes on ka see aeg, kus ma hakkan mingisugustest kultuuri-religiooni normidest paremini aru saama. Sõitsime taaskord bussiga Sahabisse, ostsin pileti ning pidin tagasi saama tubli 0,7 JD-d. Saingi. Aga need mündid visati ükskõikselt minu peopesa suunas nii, et enamus neist istmete alla ja vahekäiku veeresid. Tuleb välja, et see on viisakas variant raha tagastamisest, kuna sel moel ei puudutata sinu kätt. Iga korraga olen juba paremini püüdma hakanud, ajee!
Olen märganud ka, et paljud kohalikud naisterahvad kannavad kindaid (ennekõike just need, kes burkasid kannavad), aga ma pole veel mõistnud, et kas kindad tulevad mängu just bussis ja mujal, kus võib olla käelist kontakti või varjatakse nendega lihtsalt oma ihu. Ilmselt viimane variant, tundub loogilisem.

Olen märganud ka seda, et kui pungil bussi siseneb naisterahvas, organiseerivad noormehed end sekunditega ümber nii, et tekiks vaba koht, kuhu daam istuda võiks. Eestis võid sa ilmselt ka raseda naise pungil bussist seismast leida. Siin seda naljalt ei juhtu, ka välismaalastega mitte. Iga kord on Sahabi buss piisavalt täis, et taaskord mehed end organiseerima peavad ja meie vabatahtlikud endale kohad saavad.
Üleüldine, meie mõistes viisakus naisterahvaste suunas, on siin väga heal tasemel. Kuigi, minul on vist ebaõiglane säärast asja hinnata. Olles Euroopast ja olles naisterahvas, julgen eeldada, et viisakus, mis mulle on omaks saanud, ei leia teed kõikide teiste kohalike naisterahvasteni.

Ühel reedesel pärastlõunal käisime külas meie vastuvõtva organisatsiooni juhataja abikaasal. Katie viib temaga läbi eratunde inglise keele õpetamiseks ning meie rolliks oli mängida juhtkonna koosolekut. Meie külaskäik koosnes kahes selgesti eristatavast osast: söök ja töö.
Söögiks pakuti kohaliku rahvustoitu, mille nimi on mul, nagu ikka, juba ammu meelest läinud. Tean ainult, et roog ise koosnes riisist, kanast, kartulist ja lillkapsast. Ilmselt oli tegu ka parima toiduga, mis ma siiani Jordaanias saanud olen ja üheks parimaks elamuseks oli süüa riisi, mis oli maitsestatud kaneeliga. Juba tegelen ka retsepti saamisega, mis ilmselgelt kuulub jagamisele.

Siinkohal tulebki meelde, et olen unustanud jagada teiega meie "kui-sul-pole-kodus-hõõgveini-aga-tahaks-sooja-juua" retsepti.
Ühel lauamängude õhtul jagati meiega ideed hõõgveini aseainest. 
Kuumuta õunamahl. Päris keema pole mõtet lasta, aga ka leige jääb lahjaks, ikka kuumaks. Seejärel lisa mahla sisse pisut rummi ja kaneeli.
Maitseb nagu jõul!
Ja hoiab sooja! 

Teine osa kohtumisest koosnes Iraagi, Süüria ja Jordaania küsimustest kui ka üleüldisest araabia riikide poliitilisest olukorrast. Ja salapolitseist, muidugi.
Sest nagu ma aru sain, on salapolitsei võtnud vaatluse alla ka meie vastuvõtva organisatsiooni, seda juba pikemat aega. Ilmselt pakub neile huvi asjaolu, et antud organisatsioon võtab pidevalt vastu vabatahtlike üle euroopa ja Lääne maailma. Ja et sellega ka kodanikuaktiivsust ja inimõigusi levitatakse, tekitab see teatud osapooltes suurt huvi.
Täiesti veendutud ollakse ka selles, et salapolitsei jälgib ka meie tegevust siin. Kahju, et nad midagi superpõnevat enda jaosk ei leia. 

See on siis viiamase pea kahe nädala kokkuvõte. On ilmselge, et tuleb rohkem tähelepanu suunata postituste sagedusele, see on järeldus, milleni ma postituse jooksul jõudsin.


Ahjaa Uku!
Saime teada, et Jordaanias on tavaks, et veebruari lõpus ja märtsi esimesel poolel käib veel üks torm üle. Lubati lund ja kõike! Tavaliselt pidi see kestma  ühe nädala.
 Welcome to Jordan! 

Ja väidetavalt ootab meid järgmine torm juba lähipäevil, veebruari alguses. Midagi hullu ei tohiks tulla, ilmselt pisut vihma ja tuult.
Mis Jordaania mõistes vist tähendavad, et võib oodata rohkem vabu päevi, kuna tegevused jäetaks ära seoses ilmastikuoludega.

Hakkame aga otsast peale ...

Niisiis.
Täna astus uksest sisse ei keegi muu kui meie Saudi-tädi, Bilali ema. Kaasas suured kohvrid ja kotid. How are you, Kuukaa!
Oleme tagasi alguses ja hakkame aga otsast peale.

Jutud tema tuleku ümber käisid viimased kaks päeva, aga need jutud olid ka täpselt sellised, et keegi tuleb. Pole aru saada kas Bilali vend või tema ema või mõlemad.
Kinnitan, mõlemad. Kuigi tundub, et Bilali vend ise siin ei ööbi. Väidetavalt on neil siin kusagil perekonna maja (mitte, et ma saaks aru, miks Bilal ja ta ema siis peatuvad).

Esimesel korral, kui jutte kuulsime, võtsime ka Laumaga ühendust. Sest kui siin peatub rohkem kui viis inimest, algavad taaskord jalutuskäigud Galleria tualetti ja dušid, kus vesi saab enne otsa, kui seep kehalt.

Ja Bilal ka, noh. Jutte ema tulekust kuulsime kõikjalt mujalt, kui Bilalilt endalt. Küsimusele, millal siis täpsemalt, vastati, et kas homme või järgmisel nädalal või millalgi. Mida kuradit.
Bilal sai me nägudest aru, et miski pole korras. No shit. Sellest arusaamiseks ei pea ekspert olema.
Väidetavalt ostab Bilal ise suure veemahuti, kui meil uuesti veeprobleemid hakkavad.
Nagu ma usuks ühte sõna ka, mis selle noormehe suust välja tuleb :)

Et ei jääks vale mulje, kordan üle, et Bilali ema ise on väga armas ja soe inimene, kogu oma heatahtlikuse ja lahkusega. See on ilmselge, kui sa talle silma vaatad.
Aga (nagu ikka on aga).
Kui ema on majas, tunnen, et käin kikivarvukil ringi. Köögis olen siis, kui teda pole (sest muidu ei saa ma teha seda, mida mina tahan, vaid seda, mis tema arvab, et on parem). Koristan siis, kui teda pole (sest muidu ma koristan valesti, nagu ma aru olen saanud). 
Ma tean, et ta tahab head, aga ta ei tea, et ma tahan teha asju nii, nagu mina tahan. Ja see korter on siin peaks minu jaosk olema esimene koht tegemaks nii, nagu ma olen teinud, nagu ma teen ja nagu ma ka jään tegema.
Muidugi, seni kuni ma kellegi teise heaolu ei riiva, arusaadav.

Hetkel on meil Laumaga kokkulepe, et ta tuleb lähiajal siia ning arutame seda küsimust. Esmane jutt on, et kui kolme päeva pärast ei lähe korter tühjemaks, hakkavad taaskord-taaskord .... kolimisjutud. Arvestades ema kohvreid, ei saa siin kolmest päevast juttugi olla, rohkem ikka kuu aega või nii. Seda enam, et ta tuli Saudi-Araabiast, mitte naabertänavalt.

Kui mina ohkan, siis Gregor ohkab ka, ilmselt kergendusest. Nälg on möödas! Ema on tagasi, et süüa teha ja meeste tagant koristada, aaa-f*king-jee! 
Meil on viimasel ajal, täpsemalt pärast jõule, olnud probleeme, et Bilalile ka ei meeldi enda järelt koristada. Noh, ta ema pole seda ilmselt kunagi lasknud teha, ei saa ette heita.
Aga kui kraanikauss ujub rasvast, mis tema nõudepesust tuli, ning kogu see krempel jäetakse sinna seisma - not cool! Ja kui Kristof sellele tähelepanu suunas, oli Bilali vastuseks "äh, ma eile ju koristasin!". Aga rämpsu toodad sa iga päev.

Ma tean, et kui ma päris kisama hakkaks, eks siis me ka välja koliks, aga ... aga eks ma pean ka veel oma piire otsima. Eks alati annab natukene siit ja sealt pigistada või juurde venitada.

Ja võib-olla peaks nüüd kohe, esimesel võimalusel selgeks tegema, et minust tõesti ei saa mosleminaist.

Muide, postituse jooksul on korterisse lisandunud ka Bilali teine vend.
Seega, kaks sloveenlast, kaks eestlast, Bilali ema, Bilal ja kaks Bilali venda. Taaskord, eeldan, et viimased ei peatu siin.
Aga teate?
Jordaanias ei või kunagi teada!

Näiteks eile.
Sõitsime taksoga bussipeatusest koju. Taksojuht tegi sõidu ajal ühe peatuse, uuris kas me kohvi tahame - la, shukran (ei, aitäh). Hetked hiljem olid meil Nikiga kohvid käes - naisterahvad joovad siin Nescafed, nagu ma taksojuhist aru sain ja mehed, mehed joovad lihtsalt nii räigelt magusat kohvi, et keel põhimõtteliselt kleepub kurgulakke kinni. '
Jätkates sõitu, oma kohvidega, mille eest maksis taksojuht omal soovil ise, pakuti otsa veel sigaretti. Et noh, sõidad taksos, jood kohvi, teed suitsu.
Meie jutu peale, et vabandust, me ei suitseta, vaadati vist korraks segadusttekitavalt ja läideti enda sigarett.

Miks ma ikka veel üllatun, ma ei saa aru.

Käisime eile õhtul veel ka Bilali sõbra Ozi (tegelt ka, väga äge tüüp, aga keegi ei usu seda, kuna ta on Bilali sõber) sünnipäeval.
Ma pean ütlema, et ma ei ole veel nii toredal peol siin olles käinud. Kõik olid ülevas meeleolus (enamus ei joo siin alkoholi, seega ei tasu seda süüdistada), laulsid karaoket ja vähegi ägedama laulu ajal roniti toolidele tantsima-laulma ja kätega kaasa vehkima. Üli. Kõva.
Kohtasin seal ka väidetavalt Jordaania parimat trummarit, kes on valmis mind vabalt õpetama ja juhendama. Lubas isegi mulle mõned muusikud saata, kellega koos jämmida. Tjah, jagab muusikuid nagu ... nagu lendlehti. Säh, võta mõned.
Elame-näeme, mis sellest välja tuleb.
Tavaliselt, kui asi tundub siin imelihtne, on see just kõike vastupidist.

Mis veel.
Ahjaa, upgrade'isin oma magamiskostüümi. Kahe teki all magan nüüd maika ja pükstega, peal veel sviiter ja villane kampsun ja jalas ema tehtud villased sokid. Kohati on ikka jahe.
Kristi, kes sa meid selle eest hoiatasid - nüüd ma mõistan täielikult, mille eest see hoiatus oli. Nikil pole häda midagi, magab nagu karu ja ei tea külmast midagi.
 Korter on uskumatult külm. Ja mina, naiivne, uskusin alguses, et noh, enam külmemaks ei saa minna.
Riietevahetus käib nagu aja peale ralli. Mitte, et see midagi muudaks, sest kapist võttes on riided sama külmad kui kogu tuba, aga see jätab lootuse.
Eile teistega kohtudes sain teada, et osad vabatahtlikud lähevad magama nii, et kaissu võetakse pudel äsja keedetud veega. Hea soe kaisutada.
Ja eile teistega kohtudes sain taaskord aru, et on kuradima hea elada noormeestega koos. Ei mingit draamat, ei mingit "kas sa tead, mis ta minu kohta rääkis" või "kas sa tead, et ta ei julgenud seda mulle isegi näkku öelda". 
Okei, koristamist on ehk tiba rohkem, kui muidu oleks ja okei, Bilali ema satub ka siia, nii aeg-ajalt, aga... ei mingit klatši või solvumist või ükskõik mis tüdrukute-mänge.

Ja üks upgrade on veel. Kuna tubased päevad naelutavad diivanile ning mingisugune trenni tegemine on siin oluliselt raskendatud (sest naised lihtsalt ei käi tänaval jooksmas ja spordiklubid ei kuulu minu eelarvesse), ostsin hüppenööri. Vot nüüd hakkan hüppama.
Sest hommikuti on keha tehtud puidust ja liigesed on kõik roostes. Nagu autovrakk käid siin ringi.
Seda peaks muutma.

Paar päeva olin ka rivist väljas.
Püüan siiani oma keha veenda, et gluteen on okei.
Aga nagu välja tuleb, ei võta keha seda mõtet omaks ja jonnib vastu, tekitades kõrgematasemelisi maokrampe. Nii hull pole asi veel olnud.
Seega.
Nüüdest, üllatus - oleme tagasi nulltolerantsi peal.
Välja arvatud (sest alati on aga, hahaa) kui me Sufi laagris oleme. Sufis pakutakse alati meile falafelit või mõnusat lõunat, kus rebid kätega saia ja kastad seda hummusesse või muudesse asjadesse, mille välimus pole küll paljulubav, aga ainuüksi maitse pärast ei oma see mingit tähendust.
Sest kuna ma alati olen seal söönud (sest seal on head toidud + see on tasuta, ärgem unustagem, et rikkad me siin just ei ole), tunduks praegu eriti nõme hakata neile seletama, et "kuulge, tegelikult on nii et ..".  
Juba minu jaoks tundub see mõnitav.
Ja ma pole kindel, kuidas õnnestub siin seletada, et "sorri, keha ei saa sellega hakkama".

Ja selle lause kirjutamise ajal astusid köögist välja Bilali vennad, veendmaks meid ühinema nende õhtusöögiga. Pakutakse pastat. 
Ahvatlused. Ahvatlused igal pool!

Muidu kulgeb meie elu siin igapäevarütmis, niivõrd kuivõrd see võimalik on. Tunneme end hästi ja oleme õnnelikud.

Seda enam, et meie poole alustas teekonda kaks pakki kohvi, koos köharohu ja šokolaadiga. Turvalist teekonda ja jõudke ikka meieni!
Ilmselt pakub see mulle rohkem elevust, kui peaks.
Aitäh ema!

It is more or less on ... update nr 2

Tubased päevad on laisaks muutnud ja unegraafik on ammu juba täiesti lootusetult paigast ära.
Muide, siiani kehtivad ametlikult vabad päevad ning ilmaennustust uurides on meil kahtlane tunne, et neid tuleb veel.
Vahetult pärast meie kolmapäevast postitust algas meil lumesadu koos äikese ja müristamisega. Midagi, mida minu meelest Eestist väga ei leia. Muidugi, tubli tuul oli ka ja ei läinud kaua, kui maa valge oli. Palmid ja lumi.
Et ametkonnad olid selleks valmistatud, tekkisid tänavatele buldooserid, kes lund lükkasid. Mitte sahad, eiei - täiesti pesuehtsad buldooserid. Enamjaolt said nad oma ülesannetega hakkama ka, jättes asfaldile vaid õhukese kihi sulalund (mis ilmselt esimesel võimalusel siis ka jäätub). Tuule vaibudes ajasime Kristofi ja Oziga (kohalik, Bilali sõber, äge tüüp, kes poolekohaga meil elab) riided selga ja läksime ümbruskonda uurima. Eeldasime, et leiame eest surnud linna.
Peatänaval liikusid mõningad autod, kordades vähem, kui neid igapäevaselt näha on. Muidugi, kui tavapäraselt tuiskavad nad mööda tänavaid, siis nüüd ukerdasid nad vb 30-40km/h kiirusega, igaühel ohutuled vilkumas, andmaks märku, et hei, lund sajab ja libe on! Nagu tõesti ei suudaks teised autojuhid seda ise märgata. Nii nad seal kulgesid, nagu jõulupuud, sest ohutuled võivad ka siin olla muud värvi peale oranži.
Ühel hetkel lasime kuulmisel end juhtida ja leidsimegi päeva esimese saagi - kohalikud driftijad, kes olid leidnud ühe maalapi kõrvaltänavatel. Esimene lumi ja poolsula olid "parkla" piisava mudakihiga katnud ja nii nad seal siblisid. Enamus autod olid oma esipamperid ära võtnud, ilmselt jäid nad liiga madalaks. Muidugi, pidevalt käis igasugune pildistamine, selfide tegemine ja filmimine. Täiesti kummaline - ilmselt olid enamsu autod koos vaid Allahi ausõnal ja erilist autoilu seal kohe kindlasti ei olnud, ent see ei olegi vist siin peamine teema.
Mõne aja pärast ajas end parkla äärele ka üks suuremat sorti Toyota, millest tubli keskealine mees välja astus ja filmima asus, vahepeal teiste küsimustele midagi vastates.
Jodaanias ei usaldata teisi kohalike. Kuna millegi pärast on siin väga levinud, et eraisikud, kel on oma töö ja pere ja kodu olemas, töötavad politsei heaks nuhkides. Uurisin Ozilt pisut, et mis selle tagamaad on - milleks on vaja niivõrd palju "nuhke", et ... et mida nad leida tahavad. Ja ainuke, mis Ozi mulle vastas, oli, et näha lihtsaid seaduserikkumisi. Kui sa autoga sõidad ja märkad politseinike, on su käitumine ilmselt kooskõlas kõikide seadustega. Kui aga politseid silmapiiril pole - mis sa siis teed? Ka pidude puhul - naljalt võõraid seltskonda ei lubata ja ka Bilal on meile korduvalt meelde tuletanud, et Jordaanias peab olema ettevaatlik, ei saa igaühele kõike rääkida.
Mitte, et ma oleks veel aru saanud, mida me siin siis niiväga varjama peame.
Driftijad küsisid Toyota-mehelt, et kas ta on politseist, Mees vastas et ei ole, driftige edasi, ma lihtsalt filmin.
Ju siis nii lihtsalt see usalduse võitmine käibki. Ei, ma ei ole politsei.

Tagasiteel koju hakkas taaskord lund langema ja õhtuks läks asi päris hulluks. Neljapäeva võtsime taaskord lumega vastu. Lumi ja tuul koos natukese tuule ja lumega.

Kõik vabatahtlikud peale meie, elavad täitsa kesklinnas. Et hetkel on takso leidmine üpriski hea väljakutse, oleme pigem tubased. Sest isegi kui me sinna saame, peame ka tagasi saama. Pealegi, kesklinnas ei lähe just nii hästi kui meil. Enamus kohti on ikka täitsa kinni ja neil on ka elektriga probleeme olnud. Meil on lähedal suur kaubanduskeskus, mille toidupood on lahti olnud. Leiva-saia letid on küll tühjad, aga kõike muud paistab ikka jaguvat.
Nii oleme me ära vaadanud enamus Star Warsi osadest (Kristof ei olnud neid näinud ja muidugi me rääkisime ta sellesse maratoni sisse), Doomsday'd vaatasime, kordaisme üle ka Figthclub'i ning ka Guardians of the Galaxy (mis on valus pettumus Marveli filmides). Niki on kõvasti pokerdanud, mina istun oma sketchbook'i taga ja joonistan. Käisime üleeile (ja eile, kuna üleeile olid kõik kohad kinni) veel joonistamisvarustuse jahil. Nüüd on kõik vajalik olemas ja otsustasin, et hakkan hoopis kunstnikuks, mis seal's ikka.

JordanTimes annab teada, et tormi käigus on hukkunud kolm inimest (nendest üks oli 18-kuune imik), kõik seoses liiklusõnnetustega. Õnnetusi ise on olnud üle viiesaja (esimesed sada tekkisid reedel, ajavahemikul 17.00 - 18.00). Kuna nii Amman kui ka kogu Ammani lähiümbrus asub mägisel alal, on enamik teid kas otse üles või otse alla. Kuna kraadid on läinud pisut alla nulli ning on ka jäidet sadanud, peab ikka päris suur kriisiolukord olema, et oma suverehvida ja väsinud autodega praegu teedele ronida. Ma ei seisa kahel jalalgi püsti siin. Seepärast on ka kõik välja surnud - lihtsalt võimatu on liigelda. Ja seepärast me ka kahtlustame, et see paar päeva veel nii ka jääb.

Seega, mina olen kodus olnud alates teisipäevast, kui minul tunnid ära jäid. Eile pidavat meil olema ka koosolek ja araabiakeel, aga oh üllatust - ilm ei lubanud. Taevast langes pisut lund ja võib-öelda, et enamik teidki olid puhtad, ei jääd, ei lund, puhtalt vesi. Ma ei tea, miks ma siia maani veel üllatund, kuidas pisut kehva ilm jätab kõik kohe ära.

Ja et me oma seltskonnaga siin 7. ringi juures tubased oleme, on nüüdseks tekkinud teema, et Bilalil on vähk. Et tal kõht ja selg valutavad, käis ta arsti juures ning andis nii vere- kui ka uriinirpoovi. Tehti ultraheli ja öeldi et vot nüüd pead hakkama olema jumalale hästi lähedal.
Kuidagi said sellest teada ka Bilali vanemad ja nüüd muud polegi, kui pidev helistamine ja pidev silma peal hoidmine.
Bilal käis eile ka teises haiglas, nii igaks juhuks (kuna on võimalus, et esimene arst proovib temalt lihtsalt raha saada). Seal ei võetud teda jutule, vähemalt mitte enne, kui pole lõplik diagnoos ja nii. Tagasiteel oli ta koos sõbraga, kes ilmselt oli pettunud meie leiges reaktsioonis Bilali ja vähi osas. Nii proovisid kaks eestlast ja kaks sloveenlast selgitada, et ... et no ei käi päris nii, et võetakse verd ja tehakse ultraheli ja boom - vähk. Ja samuti ei käi nii, et sul hakkab kõht valutama ning see kohe vähk on. Ja no, olgem ausad, ilma koeproovita ei öelda mitte midagi, millega tegu või millega mitte.
Ja räägi seinaga noh, mitte midagi. Jäime süüdi selles, et me ei võta seda piisavalt tõsiselt ja oleme põhimõtteliselt südametud.
Tõesti, proovi siin riigis midagi seletada. 
Märkusena tasub öelda, et Bilal on 19-aastane noormees, täie tervise juures täkk, kes käib oma muskelid jõusaalis silumas. 

Koos Bilali ja ta sõbraga saabus korterisse ka neli suurt pitsat. Neli suurt ja uskumatult head pitsat koos suure pepsiga.
Ja kuigi me selle Bilalil-on-vähk-ja-appikene teema suutsime üle elada, ei suutnud ei mina ega Niki üle elada geide teemat. Kuidagi me selle teemani jõudsime ja no .... inimesed hakkasid oma seisukohti avaldama. Täiesti okei.
Bilalil ei ole iseenesest mitte midagi geide vastu, aga võimalusel koguks ta kõik geid kokku ja põletaks maha. Sest nii sul tõesti pole midagi geide vastu. 
Tundus, et ta sõber on sama meelt, sest iga inimene ise valib, kas ta on gei või mitte.

Ja nii me vaidlesime selle üle, kas geiks olemine on valik või mitte. Ning ükskõik, mida me ka ei öelnud, taaskord - räägid seinaga.
Mingi hetk me lihtsalt loobusime, sest asi läks liiga tuliseks ja noh, ükskõik mida me ka ei öelnud või mis fakte ette ei ladunud, öeldi vastu, et nemad ei tea sellest midagi ja ju siis on see info täiesti vale.
Ma pole ammu millegi peale nii närvi läinud, kui nende kahe tüübi. Et me Nikiga puutusime oma Eesti-elus igapäevaselt rohkem või vähem kokku inimõigustega, on väga raske hakkama saada suhtumisega, et "kogume kõik kokku ja põletame maha".
Otsustasime, et kui selline pull siin igapäevaseks muutub (et käiaksegi rääkimas, kuidas kõik Bilalile mitte-loomulik tuleks maha põletada), on asi juba tõsisem. Me võime kõige muuga hakkama saada, kogu selle Bilali jamaga (see on uskumatu, mis s*tta selle tüübi suust välja tuleb) ja tema sõprade ja ükskõik millega, aga ma (ja ma arvan, et ka Niki) ei saa hakkama niivõrd vaenuliku suhtumisega teiste inimeste osas. Seda enam, kui see puudutab inimõigusi.
No muidugi, eks Bilal räägib ainult sellest ja kokkuvõttes räägib ta üleüldse väga palju pahna, aga täpselt niimoodi asjad ka algavad. Alguses räägitakse, hiljem ka tehakse.
Seega, ei saa olla lihtsalt mitte midagi tegemata. Eriti Bilali puhul, sa pead talle mõistma andma, et "aitab, see pole okei enam".

Mul on tunne, et see polnud viimane kord, kui me sel teemal rääkisime. Ja noh, ilmselt on siin kultuuris üleüldse väga vara sellistest teemadest rääkida, seda peab ka arvestama.

Aga mis seal ikka, kuidagi peab hakkama saama. Ilmselt saab siin mu suurimaks väljakutseks Bilal ise. Keku ultra-super-turbo-tolerantsus programm alaku!

Tagasi välise tormi juurde, täna lubatakse paduvihmasid. Aeg-ajalt on kuulda sireene üle linna. Kui ma kogu aeg arvasin, et nonii, kusagil on jama, siis täna jagas üks vabatahtlikest infot, et sireenidega antakse inimestele märku, et autoga ei tasuks kusagile minna.
Jep, kuues päev tormi.

Lumi ja palmid! 

Driftijad. Ja Ozi. Ja pisut Toyota-meest ka! 

Ja kuigi ma tunnen, et keha tahaks liikuda ja on mingit motivatsiooni vaja, et end voodist välja ajada, on see pea nädalane puhkus täiesti ära kulunud. Kõik see, mille ma olen edasi lükanud just seoses aja puudumisega, saab nüüd tehtud.

Ja ma pole ammu end niivõrd hästi tundnud.

Muide, meil on ikka veel lumi maas!

It is still on ... update nr 1

Elasime öö üle.
Akna taga ulub kõva tuul ning arvestades, et kui juba igapäevaselt tuleb aknast niivõrd palju tuult sisse, et paneb seelikugi lehvima, on korteris veelgi külmem, kui muidu. Tuul logistab aknaid ning aeg-ajalt on kuulda katuselt mütse ja kolinat. Palusin veel öösel poistel üles minna, kuna juba pikemat aega oli katuselt kuulda mütsatusi. Eelnevalt oli vist ka meie egiptlasest majahoidja katusel käinud, kartsin, et äkki temaga juhtus midagi. Ei midagi, üks uks oli lahti jäetud, mis tuule käes vabalt lehvis. 

Aeg-ajalt tuleb vihma ning jäidet. Lihtsalt sajab jääd. 

Kesklinnas on ka lumi maas, mitte küll Eesti mõistes hanged, aga maa on valge.
Eilsest õhtust saadik on tänavad tühjad, võib-olla 2-3 autot oleme täna näinud. 

Hommikuks oli naabrite maja ees asfaldile suurem kivi kukkunud (kust või kuidas - pole õrna aimu ka), laotades paarimeetrisesse raadiusesse kivikobakaid. 

Uudised väidavad, et torm kestab vähemalt laupäevani. Hüppeliselt on tõusnud toiduainete, kerosiini ja bensiini, radikate ja puhurite ning filmide ja telesarjade müük. Et noh, tulevad ju tubased päevad.
Siiani on meil elekter ja kõik olemas. Toitu peaks ikka korralikult jaguma, vajadusel on ka mõningad poed lahti (nii väidetakse). 

Valitsus jagab soovitusi ja nõuandeid, kuidas kaitsta oma majapidamise veevarusid ekstreemse külma eest (praeguse info järgi maksimum miinus 4 kraadi), kuhu autosid mitte parkida (hoidmaks peamised teed vabad) ning pidevalt on kinnitused, et poodidest ei saa toit otsa, ei tasu muretseda. On korduvalt rõhutatud, et kõik peaksid jääma siseruumidesse ja lahkuma vaid hädaolukorral. 

Et meil majahoidja on, siis eeldan, et tema tegeleb selle veevärgiga. 

Noh, võiks ju vee kergelt voolama/tilkuma jätta, aga et siin hoitakse igal tilgal silm peal, siis ei ole see soovitus vist okei. 

Et ma eile endale suure sooja bleedi hankisin, magasin täna öösel rahulikku ja sooja und, kordagi külma peale ärkamata. 

Stiilinäiteid: 

http://jordantimes.com/authorities-announce-state-of-maximum-alert-for-expected-blizzard

http://jordantimes.com/jordan-braces-for-harsh-weather

It has begun ....

Kui hommikul soojendas päike mõnusalt elutoa diivanit ja ma nagu kass päikeselaigus püherdasin, on nüüd raskevarustus välja toodud. Istun kahes paksus kampsunis (ja ma mõtlen päris tõsiselt kahes paksus kampsunis, mitte hipsterite sviiterites), jalas villased sokid ja suured lambavillased sussid.

Taevas rühivad hallid pilved ja aeg-ajalt koputab tuul aknale. Iseenesest täiesti arvestatav Eesti jaanipäev. 

Et ilm halvaks kisub, on tunnid ära jäetud. Eile soovitati meil tungivalt poodi minna ja toitu varuda, võimalusel ka gaasi. Ja no, kõike! 

Jalutasime siis Kristofi ja Gregoriga poodi.

Julgen kinnitada, et inimesed koguvad endale süüa. Eilse seisuga olid osad poeletid tühjad (Julie näitas meile poe saialeti pilti, kus peale tühjade riiulite muud polnudki, sama kehtis ka piimatoodete kohta). Kuna akna taga paistab palmilehtedel tükk tegu olevat, et puu küljes püsida, otsisin kapipõhjast oma sügismantli välja. See juba tähendab midagi.

Poes nägin toidukärusid, mis minu üllatuseks kogu selle kraami all kokku ei vajunud. Suured kuhjad, meeletud kassajärjekorrad ja päris küllaga inimesi. Paistab, et asi on tõsisem, kui esialgu tundus. Inimesed ostsid restide kaupa mune, pakkide kaupa liha, no vähemalt ühe suure pere nädalase toiduvaru. Päris kehva tunne oli, kui oma piimapaki ja juurikad letile panin. 

Karina käis eile, enne siia tulekut, poest läbi ja hankis plastiknõusid. Kassiir oli teda suurte silmadega vaadanud ja küsinud, et kas see ongi kõik? No, on kõik jah, rohkem ei midagi. Kassiir ikka, et .... aga torm on ju tulemas??? 

Lohistame poest kotte koju, igal ühel vähemalt kolm. Tuul on tõusnud ja liikluses on ummikud. Kahtlane, tavaliselt tekivad ummikud ikka natukene hiljem, mitte päris keset päeva. Märkasin, et inimesed tänaval olid kuidagi ... tõsisemad. Kes pakkis kotte autosse, kes otsis parkimiskohta poe ees, samal ajal triivis rahvas poest sisse ja poest välja. Vahelduseks ei ole eurooplasest piiga Ammani 7. ringi juures enam kõige suurem tähelepanu. Isegi taksod, kes mööda sõitsid, ei tuututanud. Tavaliselt nad ikka tuututavad, sest kui sa tänaval kõnnid, siis sa kindlasti vajad ju taksot! 

Koju jõudes avasin Jordan Times'i ning seal ta oli - ilmast tingituna on homne päev puhkepäev ning kõik peaksid koju jääma. 

Sest ilmaennustus näeb ette 2 cm lund ja temperatuuri langemist kuni 0-kraadini. 

Ei pea mainima, kuivõrd naeruväärne see eestlaste jaoks on. 

Aga toitu meil nüüd on. Ja kohe on veel. Et Niki laagripäev toimus, on temagi juba koduteel ja teeme veel ühe ringi poodi. Et ma olen ära hellitatud, ei jaksanud ma kõike ise koju vedada ja pealegi, nii sain ma mõtlemisaega, et kas hankida endale 10JD eest umbes-täpselt maailma kõige pehmem ja soojem bleed! Olen kahel ööl juba üles ärganud, kuna külm on. Ma ei kujuta ette, kuidas Niki seda teeb, aga magades legginsite, maika ja sviitriga, ärkan ma öösel üles, sest mul on külm. Ja teadupoolest on minu puhul tegemist unega, mida ei võiks segada ka voodilinade varastamine. 

Täiendus: nüüd on mul olemas umbes-täpselt maailma kõige pehmem ja soojem bleed! 

Täiendus number kaks. Täna lülitatakse Ammanis elekter välja, räägib meie sõber Ozi. Kuna tuul pidi koguma superturbokiiruse, kardetakse, et tuul lihtsalt rebib elektriliinid laiali. Ei tea, millal vool ära võetakse, ei tea, millal vool tagasi antakse.Yay!
Meie peamine soojusallikas siin korteris on õhksoojuspump, mis muidugi töötab elekriga.
Küünlaid peaks otsima. 

kiire tormieelne postitus

Ahoi semud!

Teen kiire postituse Keku sünnipäeva ajal. Saime teada, et ilm läheb külmaks ja võib lumi tulla. No mis seal ikka, me oleme ju Eestist, eks?

Aga tuleb välja, et siia poole on torm tulemas, nimega Huda ja asi võib hulluks minna. See tähendab seda, et mitte miskit ei toimu. Ehk arvatakse, et alates kolmapäeva õhtust kuni pühapäevani võib tulla lund ning linn on surnud.

Surnud. Täiega surnud. Ehk taksod ei liigu, poed on kinni ja kõik on kinni. Süüa ei saa kuskilt. Ehk siis homme ma lähen poodi, ostan toiduvaru ning loodan, et elame üle. Kõige hullemal juhul kaob meil ära elekter ning ka gaas. Me praegu mõtleme, kust saada gaasivaru.

Ehk, mis mu jutu mõte on - kui meid järgnevaid neli-päeva onlines pole, siis ärge muretsege. Me tõenäoliselt oleme elus ja sööme kiirnuudleid (kui on gaasi, kui ei ole, siis tunat). Head uut aastat semud!

PS! Väidetavalt on enamus toidupoed juba tühjad ning leiba-saia enam ei saa. Eks homme näeb, homme on ikkagi tööpäev.

Palju õnne sulle, uus aasta! Ja lühike ülevaade Jordaania Kuningast

Meie aastavahetuse programm algas kõigepealt Skype-kõnega oma inimestele. Viimastel aastatel oleme sõpradega tähistanud vana-aasta lõppu nii, et koguneme kõik kokku, küpsetame midagi suurepärast, oleme uhke laua taga, sööme-joome ning südaööks läheme linna. Seepärast oli eriti südantsoojendav näha kõiki meie Tallinna-elu peategelasi teisel pool ekraani.
Just sellise hetked, kus sa räägid oma inimestega või näed, mis nad parasjagu teevad, panevad sind neid igatsema. Muidugi, me tunneme teist muidu ka puudust, absoluutselt, aga sellistel hetkedel tahaks ise koha peal, teie kõrval olla. Te kõik valmistasite meile palju rõõmu, aitäh!
Ja Liisile soovime ka Jordaaniast palju õnne!

Nüüd aga tagasi Ammanis.
Et aastavahetuse peopaigaks sai ainuke võimalik parim variant - Ana korter - olin rahul. Selle kortermaja katuselt on ilmselt vaieldamatult parim vaade Ammanile. Ja no, et ilutulestik on täiesti kohustuslik ja asendamatu osa uue aasta vastu võtmisel, ei olnud muu variant mõeldav. Vähemalt minu peas.
Kahju on aga sellest, et Jordaanias on ilutulestik keelatud. Mis tähendab, et nägime paar üksikut raketikomplekti ja kõik. Mitte midagi. Tänavad olid sama tühjad, kui mõnel muul nädalapäeval, ei pidu, ei läbu, ei mingeid rahvamasse. Noh, nii palju siis mu suurejooneliselt plaanist seista katusel, Ammani kohal ja imetleda kõikvõimalikku tulevärk taevas. Vähemalt oli Andres, üks vabatahtlikest, hankinud "mustalt turult" mõned saluudid ja lasime need veel mõned tunnid enne südaööd taeva poole. Parim võimalus 22 JOD investeerimiseks.

See-eest oli laual küllalt toitu, küllalt head seltskonda ja liiga palju liiga imelike laulude laulmist. Jep, meil oli karaoke või no... Youtube'i karaoke. Vähemalt päris mikrofonide ja okeide kõlaritega. 

Korteri seinal ilutses ka suur "New Year's Resolutions" poster, marker kõrval. Seega, kõik oli olemas.
Muidugi peale ilutulestiku. Üleüldse, mismõttes on riigis, kus tähtpäevadel tulistatakse suvaliselt õhku, keelatud ilutulestik? Please do tell, why! 
Tagantjärele mõeldes oli meie aastavahetus üks rahulikumaid, aga igati vinks-vonks ja sobilik uue aasta vastu võtmiseks.

Õhtu edenedes arenes muidugi ka uus peatükk vestlustes : Bilal. Ja seepärast pühendangi tänase postituse Bilalile - Jordaania Kuningale. 

Keku uusaasta lubadus: To stop making New Year's Resolutions! 

Niki ei jõudnudki enda lubadust kirja panna .

Bilal.

Bilal on 19.aastane, sündinud ja kasvanud Saudi-Araabias, aga passi järgi jordaanlane. Õpib Madabas mingisugust insenerindust (pole kindel missugust, sest mingi hetk vahetas ta ühe inseneri ala teise vastu, pealegi, et kogu Lähis-Ida õpib inseneriks, on neil ilmselt rohkem kui küll erinevaid õppesuundasid). Bilalil on ütlemata suur pere - kui õigesti mäletan, siis on perel kaheksa last. Tean, et üks Bilali vendadest on Saudi-Araabias meister poksimises (kehakaalu gruppi ei oska öelda). Bilali ema - too tädi, kes meil siin elas - otsis vahepeal minu vahendusel kaunist neidu Eestimaalt, kes sooviks Bilali vennale naiseks minna. Nii, et viimane meeldetuletus, neiud! 

Välimus.
Bilal näeb välja suhteliselt pesuehtne pleikar. Kodus käib ringi puuvillastes dressipükstes ning pusas, kui aga deidile minek, läheb mängu parim välimus üldse. Aeg-ajalt käib ta meie ees oma lihaseid demonstreerimas ja rõhutamas, kui väga ta ei taha mitte kunagi paks olla. Naistele ei meeldi paksud mehed. Naistele meeldivad lihased ja tal on lihased. Hetkel on ta ka suhkrudieedil - et veelgi vähendada tõenäosust kaalus juurde võtta. Muidu on ta tumedama nahaga, ikka pruunid silmad ja mustad juuksed. No nagu kõik siin enamjaolt. 

Bilal kutsub end Jordaania Kuningaks (täpsustan, et tema järgi on Niki Eesti Kuningas ja mina Eesti Kuninganna, Gregor on Sloveenia Kuningas ja Kristof tema turvamees-valvur - ma ei tea miks ja nüüdseks ma ei julge enam küsida). Kui Bilal tuppa astub, ajab ta rinna puhevile, käed laiali ja taarub läbi toa sinuni, surub kätt ja "Hello!". Iga jumalama kord. 

Bilalile meeldivad tüdrukud, ja kuidas veel. Oleme vist kokku loendanud tubli 3-4 neidu, kes temalt rohkem tähelepanu pälvivad. Ja Bilal käib nendega kohtingutel. Mäletan, et üks kord juhtus kohtingu jooksul midagi - vist oli keegi võõras mees/undercover politseinik (Bilal kirjeldas teda nii) , kes tuli Bilaliga mölisema. Ja kuigi Bilal tahtis talle öelda, et "ou, mees, kas sa tead kellega sa räägid? Ses mõttes et ma tunnen inimesi ja mul on kontakte ja ma võiks su pmts kinni saata", aga ta ei saanud. Sest muidu oleks tema kaaslasel - tüdrukul - probleeme tulnud. Mis kokkuvõttes tähendab, et tüdruku isal oleks Bilaliga probleem tulnud. 

Kui Bilali ema oli lahkumas (see periood oli umbes paar nädalat), rääkis Bilal, et voh, kui ema ära läheb, siis ta hakkab siia tüdrukuid tooma ja no .... teate ju isegi, khh-khh. Sest kõik tüdrukud tahavad Bilali .... right. 

Ühesõnaga, kas te teate, kes see Bilal on vä? Tal on nagu räigelt kontakte ja ta võib vabalt teid kinni saata, ärge temaga jamage! Aga tüdrukud täiega jooksevad ta järgi...

Mõnikord küsib Bilal ka suhtenõu. Et no, kuidas ta peaks tüdruku(te)ga oma probleeme lahendama. Ses mõttes, et talle ei meeldi, et tüdruk koos oma koolivennaga õpib. Mismõttes. Bilal võiks ju teda ise õpetada! Et kuidas tüdruk siis panna Bilali kuulama, et not cool! 

Kuigi Bilal ise on suurest perest, soovib tema vaid kahte last. Ei, oota, nelja ikka. Nelja tüdrukut (see on viimase info kohaselt). Ja tema neljal tütrel ei ole kunagi poiss-sõpru, mitte-kunagi. Sest see pole äge. Ta lubas kõik noormehed, kes tulevad tema tütarde juurde tema majja ise maha lasta. Sest see on rõve ja vastik. Ja et kui tekib mees, kes peab olema, lihtsalt peab olema parim võimalik variant ever, siis on abielu - boom! Muud variandid sisaldavad noormeeste maha laskmist Bilali poolt. 

Ja pealegi, Bilalist saab niivõrd äge isa, et tema tütred isegi ei mõtle, et neil võiks mingeid poiss-sõpru olla. Bilal hakkab nendega reisidel käima ja tema tütred räägivad alati kõigest oma isale. 

Not. Gonna. Happen. Ever. I guarantee you! 

Okei. On oluline aru saada, et siin kultuuris puudub meie mõistes poiss-sõber. Kui Eestis võid kellegagi aastate kaupa koos olla ja mitte abielluda (ja ma ei pea siin silmas isegi vabaabielu või pikema-ajalist koos olemist), siis siin sellist varianti ei ole. Siin saadakse koheselt upgrade abikaasaks. Või no, sa pead tüdruku isalt saama. 

Proovisin Bilalile seletada, et no kuule .. korraks mõtle enda peale ja siis mõtle, et sul on neli tütart, kes on selles eas (ma ei kujuta ette, mida see siin riigis tähendab), et nagu võiks midagi olla. Ja otseloomulikult tahad sa oma tütardele parimaid kaasasid üldse. Iga lapsevanem tahab. Ning just täpselt sellepärast mõtle - missugune sina praegu oled. Kas sina tahaksid, et sinu tütrel oleks noormees (või no, potensiaalne ja tõenäoliselt abikaasa seega), kes oleks, nagu sina praegu oled?

Ta vastas "Iuuuu, stoopppp, that's gross!". Niki arvab, et ta ei saanud minust aru. Aga võib-olla on asi selles, et ta just sai minust aru ??

Bilal tahab osta endale kalashnikovi (AK47 - just õppisin!). Mille kuradima pärast tal seda vaja on? Sest, nagu välja tuleb, on kalashnikovidega vennad tegijad. Mitte keegi ei tule nendega hüppama ning kui sul tänaval tuleb 10 vihast matsi vastu, siis sul piisab ühest AK47-st. Pealegi, tšikkidele meeldivad tegijad vennad. Kalashnikoviga oled sa üks tegijatest vendadest. 

Lisaks neljale tütrele soovib Bilal saada miljonäriks. Bilali maailmas on olulisel kohal oma firma või ettevõtte loomine - see on ainus võimalus elus õnnestuda. Kui sul on oma firma, teenid sa kindla peale just 1 000 000 JOD-d, mis tähendab, et sa võid kõik ära osta ja no põhimõtteliselt - sina oledki siis lõpuboss. Bilali maailams ongi vist üks mõõtühik - miljon Jordaania dinaari. 

Raha on põhiline, noh! 

Võib-olla sellepärast ähvardas Bilal ka Katiet, et ta võib kogu Katie perekonna lihtsalt ära osta. Selle olukorraga on segased lood ja me pole siiani päris kindlad, mis juhtus, kuidas juhtus ja kes keda ära ostma hakkab. Tean, et Katie oli ähvardanud Bilali vastu - et Katie britt on, lubas ta Jordaania Kuningalt tema riigi ära võtta. Mitte, et see esimene kord oleks, kus britid siia kanti satuks. 

Muidugi, ega Bilalil on omad vead ka. 

Mulle tundub, et talle väga ei meeldi enda järgi koristada. Pärast ema lahkumist leiame siit-sealt erinevaid klaase. Kraanikauss on Bilali nõusid täis ja et ta neid peseks, pead sa seda talle ütlema. Muidugi, kui ema siin veel oli, tehti konkreetselt absoluutselt kõik Bilalile ette-taha ära. Kristof rääkis, et ta oli üks hommik varem ärganud ja näinud, kuidas ema valmistas kohe ärkavale pojale hommikusööki. Kohvi, küpsised, maasikad ja kõik-kõik läks suurele kandikule, millelt rändas edasi pojale elutuppa laua peale. Pärast rändas ema kätevahel kogu ülejääk koos mustade nõudega tagasi kööki, kust edasi pessu. Oli hetki, kus ema käis Bilali järel ja koristas sigareti otsast maha pudenenud suitsutuhka. 

Aga vähemalt peseb Bilal pesu. Väga peseb. Oma 5-6 masinatäit on juba pestud. See jääb hästi silma, kui oled kogu oma siinse elu vee kokkuhoiu mõistes võimalikult süsteemi mõeldud. Et kuidas vett säästa. 

Oh, teate, ma võiks temast vist raamatu kirjutada. 

Inimesed küsivad, et .... et kuidas kurat me suudame selle vennaga koos elada?
No.... esimesed paar nädalat ei suutnudki. Aga siis õppisin ma elult uue mode'i ära. See tähendab seda, et sa istud diivanil ning kujutad ette, et tegu on lihtsalt ühe suure komöödiaga, mille peategelaseks Bilal on. Ja siis muutub kõik juba niivõrd absurdseks ja naljakaks, et kogu debiilsus on haihtunud. 

Ja kui ma päris aus olen, siis iseesest on Bilalil hea süda ja ta on .... ta on tore vend. Lihtsalt, mulle tundub, et tal on probleeme arusaamisega, kuidas inimestega käituda. Või kuidas käituda nii, et sa oleksid sotsiaalselt täiesti okei ja vastuvõetav.
Ta tuleb peole, kuhu teda kutsuti, võtab kaasa sõbrad, keda ei kutsutud ning kõik on jumala okei. Ta sõbrad hakkavad elutoas suitsu tegema, kuigi antud korteris ei suitseta mitte keegi sees ruumis. Veel enam, ükski elanik pole isegi suitsetaja. Ja kõik on okei. 

Ja on okei astuda ruumi sisse, rind punnis ees, käed laiali ja tutvustada ennast kui Jordaania Kuningat. 

Vaadates multikat "Kuidas treenida lohet", siis mul on viis kuud aega, et treenida Bilali. Või no, näidata talle,et saab ka ilma kalashnikovide, 1 000 000 JOD ja suurte lihasteta. 

Kui ta kalashnikovi ostab, kolime meie siit välja.
No matter what! 

Ja üks asi veel, no matter what! 

Me loodame, et teie aasta tuleb täis loovust, inspiratsiooni ja põnevaid seikslui.
Ja no natukene eneseületamist ka, eks!
Head uut aastat teile!
Keku ja Niki.