Jätkan sealt, kus eelmine postitus pooleli jäin. Vältimaks maraton-postitusi (mille üle te kurtnud olete, haha!), on nüüd järjejutud. Vot.

Iseenesest oli väga hea koju jõuda. Mis siis, et Petra jäi nägemata, aga kaks ööd kõrbes muudavad kodu väga heaks ja armsaks paigaks, kus on ka dušš.
Panime paika uue plaani sõita mõni päev hiljem uuesti Petra. Variandid olid minna bussiga, rentida auto või leida keegi, kes sooviks meid sõidutada. Leidsimegi kellegi. 150 JD eest sai neli inimest Petra ja tagasi ning hiljem ka Surnumere äärde ja tagasi. Äss diil, kuna juht oli kohalik ja sai meile seeläbi kohaliku hinnaga süüa hankida. Nii alustasimegi pool 7 hommikul sõitu Petra, mis on tubli kolmetunnise sõidu kaugusel.
Kui juba otsapidi Petras olime, möödusime autoga ühest jalakäijast, kes silma hakkas. Üksik naisterahvas, ilmselgelt välismaalane, ei ole väga tavaline vaatepilt. Mühatasime veel autos, et oi, sel neiul läheb raskeks.
Turismikeskusesse jõudes vaatas meile seesama neiu sealt vasta ja võta näpust - täiesti eestlane ja Eestimaalt. Nii ühineski Triinu Palestiinast meiega.
50 JD eest saab ühe päevapileti Petrasse (võrdluseks: kahepäeva pilet on 55 JD ning kui oled välismaalane, kes on sel samusel päeval Jordaaniasse saabunud, maksad pea 100 JD) ja teoreetiliselt ka ühe hobusesõidu peaväravast Petra sissepääsu.
Noh, muidugi läheme sõidame hobusega, pealegi on su ümber igal ajahetkel keegi, kes hobusesõitu pakub. Küll aga ei ole see kuidagi tasuta. Ja isegi kui sa näitad neile piletit, mille peal on kirjas tasuta hobusesõit, nõuavad nemad oma osa. Et hobuseid toetada. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, kui raha hobustele läheks, aga on ilmselge, et nii see ei ole. Ja pool tundi vaidlemist hiljem (kus meie kohalik sõber ka turismipolitsei poole pöördus) ei olnud meil ei hobust ega sõitu. Et teised juba ees ära vantsisid, tuiasime kolmekesi järgi.
Järgmise politseiputka juures asus meie kohalik sõber taaskord kaebama - põhimõtteline vend, ilmselt. Lühikese vestluse lõpuks oli nii minu kui tema pass politseinike käes. Ma ei tea, mis värk sellega siin on, aga kõik tahavad igal ajahetkel su passi. Ja ausaltöeldes ei tunne ma ennast siin riigis mugavalt teadmisega, et mu pass pole minu käes, vaid ühe politseiniku, kes keeldub mulle selgitamaks, miks tal neid üldse vaja on. Proovisin siis uurida, et milles probleem on. Küsisin, et kas võiksin teada, milles asi. Vastuseks tuli tõrelev ei. Nii, et mulle ei öeldud, kuidas mina olen asjaga seotud. Oh well.
Pool tundi passimist ja sain oma dokumendi kätte. Kohalik sõber pidi tagasi turismikeskusesse minema, Triin oli juba mõni aeg tagasi edasi läinud, et teistele järgi jõuda. Nii vantsisin teistele järgi. Aeg-ajalt möödusid hobustega kaarikud, tagaistmed turiste täis. Kohati tekkis küll tahtmine eest ära hüpata, aga polnud kuhu minna. Kaljude vahel looklev tee oli kord kitsas, kord lai, kord kurviline. Ja piisavalt pikk, et nii mitugi kaarikut endast mööda lasta ja nii mitugi korda kuulata "Want a ride with a Ferrari" või "Taxi with air-condition?". Ja neid naljad saatsid meid terve Petra.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli vaatepilt võimas.

Leia pildilt Keku, haha! 

Kitsas tee, mis kaljude vahelt Petra väravani jookseb. Absoluutselt lummav ja imeline koht, kus üksinda tuiata. Kui just välja arvata mööda tuiskavad kaarikud ja väsinud hobused. 

Muidugi, igal pool on inimesed, kes su iga liigutuse eest midagi tahavad. Nii peab ka pilte ettevaatlikumalt võtma. Koha peal patseerivad ka vastavates rüüdes mehed, kes hea meelega sinuga koos pildile tulevad ja siis raha küsivad. Et nad paratamatult kõige keskel on, on pea võimatu neid vältida. Nii saatsingi nad suvalise käeviibutusega pikalt. Igasugune ignoreerimine on Jordaanias to the max!

Nii asusimegi seltskonnaga teele. Ronisime ja ronisime ja ronisime. Sest treppe on omajagu ja peamised vaatamised on ikka üleval. Et me end vee ja šokolaadidega varustanud olime, tegime aeg-ajalt snäkipause. Snickers on siin riigis põhiasi ning ilmselt on praeguseks välja kujunenud suuremat sorti sõltuvushäire. Gluteenikuna on siin riigis raske toime tulla - seepärast peab väike šokolaad alati kotis olema. Elu õpetab.

Ka monastery asub kõrgustes. Nii lonkisingi teiste sabas (ma ei ole ikka veel treppidega väga hea), aeg-ajalt kivile toetudes ja mõeldes, et vot nii ma surengi. Ülevalt alla roniv seltskond vaatab kaasatundva pilguga, ent julgustavalt - half way there. Nii mulle öeldi. 

Veel enne, kui treppidele asusime, prooviti meile vist iga Petra eesel pähe määrida. "With donkey, only 20 minutes!" Et see tõepoolest juba väga häirivaks muutus, otsustas Niki tegutseda.

"Okey, 20 minutes with donkey, how long would it take, if we walk?"
"Ooo, one hour, but donkey 20 minutes"

"Oh! Only one hour! Thanks, man! We thought it's like two hours, but only one hour - we will walk! Thanky you so much!
".... You are the reason why our business is going out!"

Noh, vähemalt pärast seda meile eesleid ei pakutud. 

Küll aga jälitas üks eesliomanik ühte turistineidu mööda treppe. Terve tee üles, sest mingi hetk ta ju väsib ja siis võtab looma. Kuigi, olgem ausad, need loomad olid seal rohkem kurnatud, kui inimesed.

Igal juhul on Petra väärt koht. Tõsi, piletihind on krõbe ja ehk mitte päris ühte päeva väärt. Siiski, tasub minna ja ära näha. Igal. Juhul.
Pealekauba saab suveks ka vormi.

Monastery, inimesed skaalaks. Ilmselt raskeim ronimine, mis teha tuli. See on see, kui sa pole treppidega sina-peal. 

Kuigi juba kõrgustes, leiab täiesti hüljatud kohtadest ikka veel eesleid. Ilmselt oli ka omanik kusagil lähedal võsavarjus päikest vältimas. 

Et meil ühe-päevane Petra plaan oli, ei jõudnudki kõiki kohti läbi käia. Ala on piisavalt suur ja igale poole jagub midagi. 

Ei pea vist mainimagi, et tagasiteel olime kõik laibad. Ja kui järgmine päev oli plaan Surnumere äärde minna, lükkasime sellegi edasi. Jäin piisavalt haigeks, et terve päeva teki all väriseda.

Noh, elamus ikka kogu raha eest.