20 päeva pärast viimast postitust oleme tagasi. Järjepidevus ei taha kuidagi meie vooruseks olla.
Nojah, see selleks.
20 päeva hiljem oleme viimaste viisadega, varustatud peekoni, kohvi ja venemaise viinaga ning näinud ära kogu Wadi Rumi, Petra, Aljoun'i ja Surnumere.
See selgitab väsimust.

Alustame viisadest.
Veel veebruari lõpus sisse antud viisade avaldustega läks teistmoodi. Avaldused antud paluti kaks nädalat hiljem tagasi tulla. Noh, okei, mis siis, et see kaks nädalat ootamist tähendab, et poolteist nädalat puudub viisa, et siin riigis üldse olla. Kaks nädalat hiljem olime kenasti kohal ja valmis kolmandat templit (kolme kuu viisat) passi saama. Aga võta näpust.
Selle asemel saadeti meid salapolitsei intervjuule. Iseenesest polekski see nii väga elevust tekitanud, kui see oleks Ammanis endas olnud. Aga et Jerashisse sõita, et salapolitseiga intervjuu teha, tundus juba hoopis teine meistriklass.
Niki oli õnnelik, tema sai oma intervjuu kätte.
Järgmise päeva organiseerimise piisavalt ümber, et Jerashisse sõita ja oma kohtumine ära teha.
Salapolitsei maja Jerashis ei ole just kõige salajasem asi. Hiiglaslik maja suurte müüride ja traataiaga Jerashi ääres. Proovi mitte märgata. Nii jätabki takso meid teetõkiste ja raskete väravate taha.
Astume valvurini, kelle inglise keel on ilmselt samal tasemel kui meie araabia keel. Seljakotid ja telefonid tuli meil seljataha jätta.
Majas ootab meid väike teeninduslett, kus ei saada päris täpselt aru, miks me seal oleme. Nagu ikka "Please, wait 5 minutes".
Asume ootama. Pinkide vastas asub suur pilt kuningast, kes meid kahtlase muigega jälgib.
Viiest minutist saab kokku tubli 15 minutit. Aeg-ajalt käivad meie juurest erinevad tegelased läbi. Üks ametnik astus ligi, hoides meie passe ja uurides, mis meie nimed on. Mitte, et passist ei kannataks vaadata, aga okei. Ligi astub ka noormees, kes uurib, et kas me ikka inglise keelt räägime. Meie vastuse peale noogutab ta ja lahkub. Et siis mõned hetked hiljem tagasi tulla ja küsida, et kas ikka head inglise keelt räägime.
Noh, igas tahes paremat kui tema.

Pärast 20-30 minutilist ootamist oodatakse meid teise korruse kabinetis. Ilmselt kulus see aeg tõlgi leidmisele.

Astume kabinetti.
Meid võtab vastu asise olemisega keskealine härra, triiksärgi ja ajatud habemega. Läheb veel aega, kuni tõlk sisse astub. Pikem ja pigem väsinud välimusega.
Asume vestlema.
Töötate laagrites? Ahah, mida te teete seal? Õpetate jah, aga mida? Vabatahtlikud? Oot, kus te siis elate? Kus te raha saate? Kaua te siin olete olnud? Kauaks jääte? Okei.
Mis haridus teil on? Millal ülikooli lõpetasite? Kus te Tallinnas elate? Abielus? Lapsi ei olegi? Miks?

Noh jah.
Mitte midagi põnevat. Ilmselt oli kõige põnevam hetk siis, kui meile sigarette, kohvi ja teed pakuti. Võtsime teed.
Lifehack Jordaanias: kas sa jood kohvi või ei, siin sa valid alati tee.

Kõik meie vastused ja jutud kirjutati maha vihikusse. Mis siis, et vihiku ees laual oli ka arvuti.

20 minutit intervjuud ja 20 minutit tühja möla hiljem, olime vabad lahkuma.

Veel enne ära minekut küsisin härra salapolitseinikelt, et kas Jordaanias on ikka ohutu, arvestades hiljutisi sündmusi.
"Jaa, muidugi on. Meil on silmad ja kõrvad kõikjal. Näed, me teadsime ju, et te meie laagrites töötate!"

Tjah, teil lihtsalt võttis kolm kuud aega, et sellest aru saada. Ja ilmselt oleks rumal olnud oodata ohutuse osas muud vastust, kui et jah, muidugi on ohutu.

Nädal aega pärast intervjuud astusime taaskord migratsiooniametisse. Et me ei teadnud, et see kell 15.00 kinni pannakse, tormasime majja sisse kell 14.30.
Pärast mõningast ametniku veenmist, et hetkel veel on tööaeg ja me tõesti ei taha homme tagasi tulla, otsustati, et meiega tegeletakse. Muidugi, meile raiuti vastu, et no kuulge, vaadake kella, kohe saab tööaeg läbi (aga hetkel te ju veel töötate, eksole?) ja no, me teeme tööd (no palun, meie olemegi teie tööd, tehke seda siis).
Mõned ootamised, erinevate ametnike külastamist ja täpselt enne kolme saime oma kolmanda viisatempli kätte ja oleme täiesti seaduslikult Jordaania pinnal.

Päev pärast salapolitsei intervjuud saabusid meieni Uku ja Priit.
Et nad veel täna õhtul siin on, ei ava seda peatükki veel.

Jordaania hindadest

Käisin täna pärast oma toredat laagripäeva läbi ka turult ning ostsin natuke toitu koju. Plaanis on teha õhtul tomatikastet, salati ning kanapihvidega.

Mõtlesin, et räägin veidike hindadest. Räägin JD ehk Jordaania dinaarides, mille kurss on hetkel 1 eur = 0,8 JD. Hiljuti oli ta parem, aga mis siin ikka.

Tasub mainida, et turg on kõige odavam koht, kui tahad ükskõik mida osta. Poodides on hinnad kallimad, väikestes nurgapoodides veel kallimad. Ning Amman ise on muidugi kallim, kui teised linnad või pagulaslaagrid.

Banaanid - 2 JD.
Kurk ja tomat kokku - 1,3 JD.
Sügavkülmutatud kana pihvid - 2 JD (ei leidnud kana ja ei jaksanud enam otsida).
Seemned - 2 JD (sõltuvust tekitavad ning head).
Sibul ja sidrun kokku - 0,75 JD.
Kapsas - 0,6 JD.

Samuti ostsin täna väikese veepudeli (0,6 liitrit) - 0,25 JD. Muidu 18 liitrine veepaak on 1 JD.
Leidsin ka mõned vanad toidutšekid:

Kanatiivad 1 kg - 2,2 JD.
Banaan 1 kg - 1,4 JD.
Kartul 1 kg - 1,5 JD.

Väljas söömine - falaffeli saab kätte 0,5-1 JD. Korralik salat on 3-5 JD (tihti lisandub ka 26% maksu). Kohvi on 1,5 - 3 JD. Burks friikatega on 4-6 JD, kaamliburks 10 JD. Õun on üldiselt suht kallis, alla 1,5 JD kilo ei leia.

Kohvi ei ole hea, aga on see-eest odav. Veerand kilo on kuskil 1-1,5 JD. Hea kohvi hind on 5-6 JD.

Odav on aga transport. Bensiini ja diislihind on riigi poolt kontrollitud ning keskmiselt
 saad 1 JD eest kätte 2 liitrit. Eelmine nädal kirjutasin bensujaamas üles hinnad : 90 bensiin (mäletate?) on umbes 0,5-0,6 JD liiter. 95 bens on 0.65- 0.73 JD liitri eest ja diisel on 0.4-0.44 JD liitri eest.

Takso on meie mõistes odav. Sisseastumine 0,25 (öösel 0,3) ning iga kilomeetri eest 0,2 JD juurde. Ning natukene veel, millest pole aru saanud. ca 40 sekundit seismist on veel lisa 0,02 JD. Öösel on hinnaks 0,3 kilomeetri kohta.

Buss Aqabasse (ca 5-6 tundi) on kuskil 8-9 JD.

Elekter on kallis. Eriti võtab seda konditsiooner. Näiteks ühel poisil kulus kuus 75 JD. Eks ta ole keskkütte asemel :). Minu ja Keku tuba maksab 250 JD kuus. Selle sees on ka vesi ja internet. Maksame lisaks gaasi eest ning elektri.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned asjad on kallimad kui Eestis, mõned asjad on odavamad. Transport ning riided kindlasti odavamad, eluase kallim. Ma'ssalama!