Vahepeal on meid taas tabanud "ekstreemsed ilmastikuolud". Siiani on see tähendanud vihma, jäidet ja mingil määral ka lund.
Sel korral algas kõik tuulega, mis kogu liiva, tolmu ja kilekotid Ammani kohale kokku kogus, et need siis järgemööda üle linna laiali laotada.
Omaette seiklus oli Sahabis sellise tuulega liigelda. Veerandtunnise jalutuskäigu tulemuseks olid liivainimesed - kogu tolm ja liiv oli silmades, ninas, suus, kõrvades ja oh neid juukseid! Tuustid, täielikud.
Aga veel omaette seiklus on siis, kui takka tuleb ka vihma. Vihma, mis kogu selle liiva-tolmu-sodi segu taevast alla toob. Mis tähendab, et kõik, mis lageda taeva all on, saab kaetud liivaga. Nii saigi meie suurest ja avarast terrassist hoopis rand.
Ja nagu rannaski käies, on ka siin, et veel päevi hiljem leiab liiva kõikjalt.
Et meie tolmuimeja ka sädemeid loobib ja igasugusest puhastamisest ei saa juttugi olla, nühime pisiekse harjaga mööda vaipasid.
Kuigi, tundub, et see lihtsalt keerutab tolmu üles, mis varem või hiljem jälle oma koha leiab.

Ma olin küll endale kinnitanud, et olen kogu selle tolmu ja kuivusega harjunud.
Ei ole.

Meie korter asub ka maja kõige kõrgemal korrusel. Kuigi see annab suurepärase vaate Ammani kesklinnale ja Citadel'ile, annab see veelgi parema võimaluse tuulel tuppa pugeda. Hoia või tekist kinni, et tuul ära ei rebiks. Seepärast on meie korter viimastel päevadel pigem iglu eest olnud. Tuul kolistab kõigega, mis ette jääb ja seda, mis ette jääb, on palju. Alustades lahtise prügiga (pudelid, purgid, plastik) ja lõpetades veepaakide kaantega, antennide ja aknakatetega.
Imestasin, et hommikul terassimöödel alles oli.

Nüüdseks on olud vaibunud ja jäänud on mõningad vihmapilved ja jahedamad kraadid.
Mis tähendab, et homsest algab uus nädal uute tundide ja bussisõitudega.

Täna pidasime maha ka mansafi-peo, kus meie kohalikud tuttavad ja araabiakeele õpetaja jõud ühendasid ja kokkasid. Mansaf kui Jordaania ilmselt kõige traditsioonilisem roog koos riisi, lavašši ja lambalihaga, tegi kõhu õnnelikuks ja keha väsinuks. Millegi pärast jaksasid inimesed pärast seda ka kohalike tantse tantsida. Miks ja kuidas - ma pole siiani mõistnud.
Kui Jordaanias süüa tehakse, siis seda tehakse tervele naabruskonnale. Suurte metallist kandikutega kantakse ette kodukokkade suurteosed ja lase aga heal maitsta. Tavaliselt kätega.
Kui me koju tuleme, teeme mansafi-peo ja vot, vot siis te saate aru, mida tähendab ülesöömine või et kuidas saab laud toidu all lookas olla.

Mis veel.
Soolaleivapidu tegime koos kartulisalati ja -krõpsudega. Puhas Eesti värk, kuigi hapukoort ja hapukurke Jordaania ei tunne. Siiski, täiesti arvestatav kartulisalat Jordaania stiilis.
Oli ka neid, kes end rummist päris piraadiks jõid, ent oli ka neid, kes piraadid kajutisse saatis. Kuigi plekid koridori põrandal annavad aimu, et enamus joogist loksus üle parda (hehe, see what I did here).

Järgmisel päeval jätkus traditsiooniline hommikusöök Waffle House'is, mis järgnes kiirelt lõunasöögiga. Waffle House'is. Ja oh kuidas ma olen mõelnud, et meie emadele meeldiks siin. Ükskõik, mida sa ka ei telliks, kõiges on oliive. Ja mitte üks-kaks või nipet-näpet, pigem on raske oliivide vahelt omlett üles leida.
Märkus: kui ma olen hakanud taluma praetud oliive, kas see on märk, et ma hakkan täiskasvanuks saama? Käivad jutud, et kui õpid armastama oliive, oled saanud täiskasvanuks.
Half way there! 

Mingisse päeva jäi ka kohalike kaltsukate puistamine. Neiud, te ei kujuta ettegi, kuidas siit võib 2 JD eest täisnahast ja päris korralike saapaid leida. Just selliseid, mis meie mõistes kuum kaup oleks, lebab siin kaltsukates. Aga et ma piiratud pagasiga olen, tuleb need ka sinna lebama jätta.
Eesmärk oli uued ketsid leida.
Ei leidnud, sest siin on ainult täisnahast, odavad, korralikud ja ilusad saapad (first world problem it is).

Vahepeal oli mul au osaleda ka the gentelmen's club'i kohtumisel. Nagu välja tuleb, olen ma meie meesvabatahtlike arvates piisavalt okei, et nendes osaleda. Mitte, et ma saaks aru, mida see tähendab. Et ma ise end ei kutsunud, aga mind oodati, leidiski ühel õhtusel ajal meie rõdul aset meeste klubi kohtumine.
On etem kui naiste oma, by far.

Ja õhtu-kaks pärast seda olin taaskord daam, kes hädas, et jumala eest mees talle kiiresti vastu tuleks. Ühel pimedal tänaval haakisin endale sappa 5-6 kohalikku noormeest, kes pärast oma inglise keele oskuse demonstreerimist mind saatma hakkasid. Ja nende inglise keele oskus oli midagi, mida ükski naisterahvas pimedal tänaval kuulda ei tahaks.
Jõudsin muidugi enne koju, kui Niki mulle vastu jõudus (püstitades sealjuures uue rekordi kiirkõnnis). 

Kaks ja pool kuud hiljem ning mul on tõsiseid raskusi oma keele taltsutamisega. Kui palju püütakse me tähelepanu, vahepeal täiesti jõhkralt ja julmalt omavahelistesse vestlustesse sekkudes, kui palju on seda paganama welcome'i, mida ma juba jälestama olen hakanud, kui palju on igasuguseid käemärke ja tuututamisi. Autod aeglustavad, et sõita sinu liikumistempos, et siis totakalt otsa vaadata ja oma "How are you?" välja puristada.
Kaks ja pool kuud hiljem pole ma aru saanud, mis oleks parim reaktsioon sellele. Ilmselt polegi sellist asja.
Aga ilmselgelt on mu kannatus kadunud, kui jään juba seisma ja hakkan oma ingliskeelset monoloogi pidama, mis ei ole just kõige ilusam tundeavaldus.
Seda ei tohiks juhtuda.

Ega ma pole kunagi just oma kannatlikkusega eeskujuks olnud.

Õnneks on meile Sahabi juurde määratud ka igal korral vähemalt üks noormees. Ja see päästab. Nii paljust!

Ikka veel rõhutan üle, et vaid ühel korral olen tundnud, et vot nüüd pole asi kontrolli all (aga siis ma ka helistasin Nikile ja tegin kiirkõnni rekordi), vaieldamatult on tegu pigem tähelepanu saamisega ja võimalusega, et hiljem saaks öelda "ma nägin naisvälkareid" või et "rääkisin täna eurooplasega juttu".
Ilmselt kui pisutki väsinud olla, mõtteis vaid koju jõudmine, on see kurnav ja mõnikord lihtsalt tahaks tõesti keskmise sõrme püsti lüüa.
Mitte et sellest kasu oleks, siin sellist märki ei eksisteeri, vähemalt mitte sellisel kujul.

Kui vahepeal olid täiesti arvestatavad motivatsiooniprobleemid, olen need nüüdseks selgeks mõelnud ja valmis edasi liikuma. Nii ootabki mind homme taaskord Sahab.
Kuigi see pole pagulaslaager, on ka seal palju pagulasi. Nii palutigi meil asuda õpetama ka Süüria pagulasperekonnas, kus lapsi on palju aga ... aga võimalusi pole ühtegi.
Katie, meie emotsioonitu ja igati tugev briti vabatahtliku, andis nende olukorrast väga detailse ülevaate ja no ... no ma isegi ei tea.
Pea ainsaks sissetulekuks on taara kogumine. Lapsed ei käi koolis (seda mitmetel põhjustel) ning mõningad neist ei oska lugeda-rääkida ka araabiakeeles. Nende seas ka üks laps, kes pidi pealt nägema, kuidas ta isal pea maha raiuti. Nagu ma aru olen saanud, puudub neil kodust pea kõik.
Lihtsalt ei ole ja lihtsalt ei saa ka kusagilt.
Siin riigis ei ole ka meie mõistes lastekaitsetöötajaid või sotsiaaltöötajaid. Muidugi, on seadused ja on igasugused uhked konventsioonid ja allkirjastamised, aga ... Kui pole kedagi, kes aitaks neid seadusi-käske täide viia, siis on ikka nii nagu on.
Kui laps peaks pöörduma politsei poole, kuna teda kodus pekstakse, siis seesamune politsei viib ka selle lapse koju tagasi, tihtipeale küsides veel, et mis poiss tegi, et peksa sai.
Olles viimased paar aastat seotud olnud laste õiguste ja laste ja noorte kaasamisega, on see päris hea reality-check. Laks vastu nägu.
Ja ainukene mida me siin neile pakkuda saame, on oma aeg ja tähelepanu.

Et see kuidagi kurvale toonile läks, siis siin on pilt meie mansafist. Ja otseloomulikult ei ole pildilt aru saada, kui suur ports see tegelikult oli.