Oleme laisaks jäänud, tunnistame.
Teisalt, pisut raske on ka sammu pidada, oli hetki, kus oli vaja kirjutada kolm artiklit ning ükski neist polnud selle blogi jaoks mõeldud.
Nii, et anname andkes ja läheme edasi.

Või tegelt, kõigepealt läheme tagasi.

Veel enne, kui so-called ISIS avaldas video Jordaania piloodi Muathi elusast põletamisest, käisid suured spekulatsioonid, kas Muath veel elus on ning kui on, siis kas vahetuskaup, mille taaskord so called ISIS välja pakkus, läheb õnneks. Mingis mõttes oli Muathist saanud Jordaania sümbol võitluses terrorismi vastu. Vahetuskaubaks pidi minema 2005.aastal Jordaanias enesetapurünnakus (ilmselgelt ebaõnnestunult) osalenud naisterahvas või nagu Eesti meedia teda nimetas, naispommar. Hiljem selgus huvitav fakt, et viimane on ühe ISISe asutaja õde.
Aga siis tuli see kuradima video. Ja kogu riik, päris tõsiselt, kogu Jordaania oli täiesti jalust löödud.
Ja kuigi Jordaania kuningas oli tol hetkel, kui uudised tulema hakkasid, visiidil USAs, katkestas ta sealsed plaanid et kodumaale tulla ja vastutasuks hukkamine läbi viia.
Nii tehtigi, mõningad tunnid pärast video levimist, oli kuningas koduteel, et järgmise päeva varahommikul kahe surmamõistetu hukkamine läbi viie. Žest, et Jordaanial ei ole suva ja et Jordaania tahab kättemaksu.
Algasid ka demonstratsioonid. Esmalt selleks, et mälestada Muathi. Inimesed seisid, käes pilt Muathist ja Jordaania lipp. Ei mingit vägivalda, ei mingit terrorismi (ilmselgelt on oluline seda rõhutada).
Päev hiljem ilmusid uudised, kuidas kuningas isiklikult juhtis rünnakut ISISe positsioonidele (paistab, et ISIS vihastas vale inimese välja). Jordaania bad-ass kuningast saad lugeda siit!
Sellele järgnesid juba uued demonstratsioonid, mis lisaks Muathi mälestamisele tähistasid ka toetuse avaldamist Jordaania valitsusele seoses võitluses ISISega.
Kui ma reedel lõunapaiku oma kohvi nautisin, tõusid ihukarvad püsti. Et elame täiesti südalinnas, oli tunne, nagu toimuks demonstratsioon maja ees tänaval. Siiski, pisut eemal, aga rahvamasse oli küllaga. Ise ei näinud ning kuna meil paluti säärastel üritustel mitte osaleda (turvaküsimusd, millegi pärast), ei hakkanud ka kohapeale minema. Piisas rahvamassi kuulmisest, mis kajas Ammani mägede vahel.
Taaskord rõhutan, et tegu oli rahumeelse ühtsusmarsiga läbi südalinna.

Ja üks asi veel. Ma ei ole ammu, kui üldse, näinud, kuidas ühe riigi inimesed seisavad külg-külje kõrval ja jäävad vankumatuks, toetavad üksteist ja mõistavad. See on uskumatu. Ja see on midagi, mida peaks iga inimene kogema.

Aeg-ajalt lendasid meie maja kohalt küll hävitajad üle, ent needki tiirutasid Muathi mälestamiseks. Ei mingit sõda, ei mingeid terroriste ega midagi. Meiega on kõik korras ja muretsemiseks ei ole põhjust.

See-eest sai Katie, meie briti vabatahtlik, uskumatus koguses e-maile lähedastelt ja tuttavatelt üle maailma. Sest Briti meedia oli teinud oma versiooni sellest, mis siin toimus. Ajakirjanik olevat olnud taaskord ühel demonstratsioonil (kus osales ka Jordaania kuninganna,keda kõik armastavad, sest ta on nii ilus ja äge), ent rääkinud, et siin avaldatakse toetust ISISele ja et iga hetk võib kusagil pomm plahvatada, et kõik on terrorismiohust paanikas jne.
Not cool! Ja ei vasta mitte kudagi tõele.

Taaskord, terrorismioht on siin sama suur nagu igal pool mujal maailmas, selle vastu ei saa. Mingeid plahvatusi või mässe seoses ISISe toetamisega siin ei ole ja ilmselt ka ei tule. ISIS suutis Jordaania kapitaalselt välja vihastada ja sellega kaevas ISIS hoopis endale augu. Ja arvestades Jordaania meetmeid terrorismiga võitlemises, ei näe ma, et muretsemiseks põhjust on.

Nii. See osa sai selgeks, ma loodan.

Muidu elame oma igapäevases rütmis. Laagrid, araabia keel, erinevad grupitööd ja kohtumised. Ilmad on niivõrd kuumaks läinud, et päevasel ajal on võimatu rõdul ollagi. Päike niidab.
Ja päikeseprillid peaks ka hankima. Eesti silm, mis on hämaruse ja poriga harjunud, ei pea kuidagi sellele eredusele vastu.

Muidugi, tihtipeale võitlen ka motivatsiooniga. Ma pole veel enda jaoks selgeks saanud, et mis see inglise keele õpetamine meie "õpilastele"annab. Julmalt ümardades võib öelda, et pooled õpilastest ei lähe kunagi tööle - selle jaoks nad inglise keelt ei vaja.
Siin tundub, et inglise keele oskamine on ... on väike show-off ja et igapäevaelus nad seda väga ei vajagi. Okei, mul on tunnis ka üks neiu, kes vajab seda ülikooli jaoks. Olles näinud aga, mis on ülikooli inglise keele tase, siis ma ei ole veel välja nuputanud, kuidas ta selle eksami ära teeks. Katie annab talle ka eratunde, et enamvähem kuu ajaga upitada algaja suhteliselt akadeemilise inglise keele tasemele. Kuidas? Pole õrna aimu ka. Aga me anname endast parima.
Ühes tunnis, kus kummalisel põhjusel osales vaid neli täiskasvanut (tavaliselt on neid ca 15-20), keskendusime ingliskeelsetele väljenditele (not my cup of tea, it's raining cats and dogs, etc.), vaadati meid pirtsakalt ja öeldi, et seda ei taheta. Tahetakse ainult kõnekeelt, et saaks piisava taseme vestlusteks. Eelnevalt tehti ka selgeks, et ka inglise keele grammatikat ei taheta jne. Seisime Katie'ga, täiesti nördinud ja segaduses, et mida me veel saaks teha.
Järgmine tund otsustasime ikkagi oma väljendid ära õpetada ja tunni alguses vabandas ka seltskond oma käitumise pärast.
Sul ei ole võimalik keelt õpetada nii, et jätad mingid osad katmata. Neile ei meeldi ajad, neile ei meeldi grammatika ja neile ei meeldi väljendid. No aga kuidas kurat sa ootad siis, et sa keelt rääkima hakkad?
Püüame endast parima anda, aga mõnikord tundub see pisut peaga vastu seina jooksmise moodi pigem.
Ja pole ka ime, et siis motivatsiooniküsimused tulevad, vist.
Mulle tundub, et ma oleksin võimeline rohkemaks, tegema midagi suuremat ja mõjuvamat. Noh, võiks ju foorumteatri ja rõhutute teatri letti lüüa. Aga arvestades, et siin riigis käib salapolitsei ka meie inglise keele tunde kontrollimas, siis ma ei näe, et meil foorumteatriga paremini läheks.
Iseenesest on meil kolmapäeval töötuba tulemas. Kui me inimesed kokku saame (sest millegipärast tundub 10 inimese leidmine tõeline väljakutse praegu), mis siis, et ainuüksi vabatahtlike on lisaks meile veel 16.

Ja teisalt ma mõtlen, et EVS on ka ju see aeg, kus sa õpid enda kohta. Ja seda teen ma siin täiskohaga.

Lihtsalt, tahaks midagi vastu anda. Midagi suuremat, muutvamat ja püsivamat.

Sest kui me uurisime oma Sahabi grupilt, mille jaoks nad inglise keelt tahavad, siis vastuseks oli, et suhelda teiste araablastega (kes räägiksid ka araabia keelt).
Ootasime, et äkki keegi mainib ära, et nii saab ka välismaalastega suhelda, aga tundub, et see neid väga ei huvita.

Et .... nagu .... milleks siis?
Ja see ajabki segadusse.

Aga võib-olla taandubki kõik enesekindlusele ja erinevate kultuuride mõistmisele. Sest ka nemad õpivad meilt päris palju, et kuidas Euroopas asjad käivad ja missugused need Lääne inimesed siis on.
See teema on meil täiega kaetud, ajee!

Nii on.
Araabia keel hakkab juba täiesti ebaloomulikult raskeks minema ja tundides ei saa ma kunagi midagi aru. Kodus, kõik üksipulgi ja rahulikult läbi võttes on kõik selge jälle. Kuni järgmise tunnini.

Alusatsime ka uue traditsiooniga. Reedesed hommikusöögid võtame vastu Waffle House'is. Asub lähedal, seal töötab meie sõber Ozi, keda muul ajal on raske kohata (sest ta töötab 7 päeva nädalas) ja toit on maitsev ning hinnad talutavad.

Ja Ukut ootame ka.Siis tuleb tubli nädalane puhkus, mille ajal saab jälle kõrbe minna (uus lemmikhobi) ja Jordaaniat avastada.

Ning kui ma praegu millestki puudust tunnen, siis on see paljajalu muru peal käimine. Kuigi Jordaanias on praegu ilmselt kõige rohelisem aeg, ei ole siin just palju parke ja haljasalasid. Ja et päike paistab, ütleb aju koheselt, et otsi park või järvekallas. Siin ei leia kumbagi.