Muide, siiani kehtivad ametlikult vabad päevad ning ilmaennustust uurides on meil kahtlane tunne, et neid tuleb veel.
Vahetult pärast meie kolmapäevast postitust algas meil lumesadu koos äikese ja müristamisega. Midagi, mida minu meelest Eestist väga ei leia. Muidugi, tubli tuul oli ka ja ei läinud kaua, kui maa valge oli. Palmid ja lumi.
Et ametkonnad olid selleks valmistatud, tekkisid tänavatele buldooserid, kes lund lükkasid. Mitte sahad, eiei - täiesti pesuehtsad buldooserid. Enamjaolt said nad oma ülesannetega hakkama ka, jättes asfaldile vaid õhukese kihi sulalund (mis ilmselt esimesel võimalusel siis ka jäätub). Tuule vaibudes ajasime Kristofi ja Oziga (kohalik, Bilali sõber, äge tüüp, kes poolekohaga meil elab) riided selga ja läksime ümbruskonda uurima. Eeldasime, et leiame eest surnud linna.
Peatänaval liikusid mõningad autod, kordades vähem, kui neid igapäevaselt näha on. Muidugi, kui tavapäraselt tuiskavad nad mööda tänavaid, siis nüüd ukerdasid nad vb 30-40km/h kiirusega, igaühel ohutuled vilkumas, andmaks märku, et hei, lund sajab ja libe on! Nagu tõesti ei suudaks teised autojuhid seda ise märgata. Nii nad seal kulgesid, nagu jõulupuud, sest ohutuled võivad ka siin olla muud värvi peale oranži.
Ühel hetkel lasime kuulmisel end juhtida ja leidsimegi päeva esimese saagi - kohalikud driftijad, kes olid leidnud ühe maalapi kõrvaltänavatel. Esimene lumi ja poolsula olid "parkla" piisava mudakihiga katnud ja nii nad seal siblisid. Enamus autod olid oma esipamperid ära võtnud, ilmselt jäid nad liiga madalaks. Muidugi, pidevalt käis igasugune pildistamine, selfide tegemine ja filmimine. Täiesti kummaline - ilmselt olid enamsu autod koos vaid Allahi ausõnal ja erilist autoilu seal kohe kindlasti ei olnud, ent see ei olegi vist siin peamine teema.
Mõne aja pärast ajas end parkla äärele ka üks suuremat sorti Toyota, millest tubli keskealine mees välja astus ja filmima asus, vahepeal teiste küsimustele midagi vastates.
Jodaanias ei usaldata teisi kohalike. Kuna millegi pärast on siin väga levinud, et eraisikud, kel on oma töö ja pere ja kodu olemas, töötavad politsei heaks nuhkides. Uurisin Ozilt pisut, et mis selle tagamaad on - milleks on vaja niivõrd palju "nuhke", et ... et mida nad leida tahavad. Ja ainuke, mis Ozi mulle vastas, oli, et näha lihtsaid seaduserikkumisi. Kui sa autoga sõidad ja märkad politseinike, on su käitumine ilmselt kooskõlas kõikide seadustega. Kui aga politseid silmapiiril pole - mis sa siis teed? Ka pidude puhul - naljalt võõraid seltskonda ei lubata ja ka Bilal on meile korduvalt meelde tuletanud, et Jordaanias peab olema ettevaatlik, ei saa igaühele kõike rääkida.
Mitte, et ma oleks veel aru saanud, mida me siin siis niiväga varjama peame.
Driftijad küsisid Toyota-mehelt, et kas ta on politseist, Mees vastas et ei ole, driftige edasi, ma lihtsalt filmin.
Ju siis nii lihtsalt see usalduse võitmine käibki. Ei, ma ei ole politsei.
Tagasiteel koju hakkas taaskord lund langema ja õhtuks läks asi päris hulluks. Neljapäeva võtsime taaskord lumega vastu. Lumi ja tuul koos natukese tuule ja lumega.
Kõik vabatahtlikud peale meie, elavad täitsa kesklinnas. Et hetkel on takso leidmine üpriski hea väljakutse, oleme pigem tubased. Sest isegi kui me sinna saame, peame ka tagasi saama. Pealegi, kesklinnas ei lähe just nii hästi kui meil. Enamus kohti on ikka täitsa kinni ja neil on ka elektriga probleeme olnud. Meil on lähedal suur kaubanduskeskus, mille toidupood on lahti olnud. Leiva-saia letid on küll tühjad, aga kõike muud paistab ikka jaguvat.
Nii oleme me ära vaadanud enamus Star Warsi osadest (Kristof ei olnud neid näinud ja muidugi me rääkisime ta sellesse maratoni sisse), Doomsday'd vaatasime, kordaisme üle ka Figthclub'i ning ka Guardians of the Galaxy (mis on valus pettumus Marveli filmides). Niki on kõvasti pokerdanud, mina istun oma sketchbook'i taga ja joonistan. Käisime üleeile (ja eile, kuna üleeile olid kõik kohad kinni) veel joonistamisvarustuse jahil. Nüüd on kõik vajalik olemas ja otsustasin, et hakkan hoopis kunstnikuks, mis seal's ikka.
JordanTimes annab teada, et tormi käigus on hukkunud kolm inimest (nendest üks oli 18-kuune imik), kõik seoses liiklusõnnetustega. Õnnetusi ise on olnud üle viiesaja (esimesed sada tekkisid reedel, ajavahemikul 17.00 - 18.00). Kuna nii Amman kui ka kogu Ammani lähiümbrus asub mägisel alal, on enamik teid kas otse üles või otse alla. Kuna kraadid on läinud pisut alla nulli ning on ka jäidet sadanud, peab ikka päris suur kriisiolukord olema, et oma suverehvida ja väsinud autodega praegu teedele ronida. Ma ei seisa kahel jalalgi püsti siin. Seepärast on ka kõik välja surnud - lihtsalt võimatu on liigelda. Ja seepärast me ka kahtlustame, et see paar päeva veel nii ka jääb.
Seega, mina olen kodus olnud alates teisipäevast, kui minul tunnid ära jäid. Eile pidavat meil olema ka koosolek ja araabiakeel, aga oh üllatust - ilm ei lubanud. Taevast langes pisut lund ja võib-öelda, et enamik teidki olid puhtad, ei jääd, ei lund, puhtalt vesi. Ma ei tea, miks ma siia maani veel üllatund, kuidas pisut kehva ilm jätab kõik kohe ära.
Ja et me oma seltskonnaga siin 7. ringi juures tubased oleme, on nüüdseks tekkinud teema, et Bilalil on vähk. Et tal kõht ja selg valutavad, käis ta arsti juures ning andis nii vere- kui ka uriinirpoovi. Tehti ultraheli ja öeldi et vot nüüd pead hakkama olema jumalale hästi lähedal.
Kuidagi said sellest teada ka Bilali vanemad ja nüüd muud polegi, kui pidev helistamine ja pidev silma peal hoidmine.
Bilal käis eile ka teises haiglas, nii igaks juhuks (kuna on võimalus, et esimene arst proovib temalt lihtsalt raha saada). Seal ei võetud teda jutule, vähemalt mitte enne, kui pole lõplik diagnoos ja nii. Tagasiteel oli ta koos sõbraga, kes ilmselt oli pettunud meie leiges reaktsioonis Bilali ja vähi osas. Nii proovisid kaks eestlast ja kaks sloveenlast selgitada, et ... et no ei käi päris nii, et võetakse verd ja tehakse ultraheli ja boom - vähk. Ja samuti ei käi nii, et sul hakkab kõht valutama ning see kohe vähk on. Ja no, olgem ausad, ilma koeproovita ei öelda mitte midagi, millega tegu või millega mitte.
Ja räägi seinaga noh, mitte midagi. Jäime süüdi selles, et me ei võta seda piisavalt tõsiselt ja oleme põhimõtteliselt südametud.
Tõesti, proovi siin riigis midagi seletada.
Märkusena tasub öelda, et Bilal on 19-aastane noormees, täie tervise juures täkk, kes käib oma muskelid jõusaalis silumas.
Koos Bilali ja ta sõbraga saabus korterisse ka neli suurt pitsat. Neli suurt ja uskumatult head pitsat koos suure pepsiga.
Ja kuigi me selle Bilalil-on-vähk-ja-appikene teema suutsime üle elada, ei suutnud ei mina ega Niki üle elada geide teemat. Kuidagi me selle teemani jõudsime ja no .... inimesed hakkasid oma seisukohti avaldama. Täiesti okei.
Bilalil ei ole iseenesest mitte midagi geide vastu, aga võimalusel koguks ta kõik geid kokku ja põletaks maha. Sest nii sul tõesti pole midagi geide vastu.
Tundus, et ta sõber on sama meelt, sest iga inimene ise valib, kas ta on gei või mitte.
Ja nii me vaidlesime selle üle, kas geiks olemine on valik või mitte. Ning ükskõik, mida me ka ei öelnud, taaskord - räägid seinaga.
Mingi hetk me lihtsalt loobusime, sest asi läks liiga tuliseks ja noh, ükskõik mida me ka ei öelnud või mis fakte ette ei ladunud, öeldi vastu, et nemad ei tea sellest midagi ja ju siis on see info täiesti vale.
Ma pole ammu millegi peale nii närvi läinud, kui nende kahe tüübi. Et me Nikiga puutusime oma Eesti-elus igapäevaselt rohkem või vähem kokku inimõigustega, on väga raske hakkama saada suhtumisega, et "kogume kõik kokku ja põletame maha".
Otsustasime, et kui selline pull siin igapäevaseks muutub (et käiaksegi rääkimas, kuidas kõik Bilalile mitte-loomulik tuleks maha põletada), on asi juba tõsisem. Me võime kõige muuga hakkama saada, kogu selle Bilali jamaga (see on uskumatu, mis s*tta selle tüübi suust välja tuleb) ja tema sõprade ja ükskõik millega, aga ma (ja ma arvan, et ka Niki) ei saa hakkama niivõrd vaenuliku suhtumisega teiste inimeste osas. Seda enam, kui see puudutab inimõigusi.
No muidugi, eks Bilal räägib ainult sellest ja kokkuvõttes räägib ta üleüldse väga palju pahna, aga täpselt niimoodi asjad ka algavad. Alguses räägitakse, hiljem ka tehakse.
Seega, ei saa olla lihtsalt mitte midagi tegemata. Eriti Bilali puhul, sa pead talle mõistma andma, et "aitab, see pole okei enam".
Mul on tunne, et see polnud viimane kord, kui me sel teemal rääkisime. Ja noh, ilmselt on siin kultuuris üleüldse väga vara sellistest teemadest rääkida, seda peab ka arvestama.
Aga mis seal ikka, kuidagi peab hakkama saama. Ilmselt saab siin mu suurimaks väljakutseks Bilal ise. Keku ultra-super-turbo-tolerantsus programm alaku!
Tagasi välise tormi juurde, täna lubatakse paduvihmasid. Aeg-ajalt on kuulda sireene üle linna. Kui ma kogu aeg arvasin, et nonii, kusagil on jama, siis täna jagas üks vabatahtlikest infot, et sireenidega antakse inimestele märku, et autoga ei tasuks kusagile minna.
Jep, kuues päev tormi.
Lumi ja palmid!
Driftijad. Ja Ozi. Ja pisut Toyota-meest ka!
Ja kuigi ma tunnen, et keha tahaks liikuda ja on mingit motivatsiooni vaja, et end voodist välja ajada, on see pea nädalane puhkus täiesti ära kulunud. Kõik see, mille ma olen edasi lükanud just seoses aja puudumisega, saab nüüd tehtud.
Ja ma pole ammu end niivõrd hästi tundnud.
Muide, meil on ikka veel lumi maas!
No comments:
Post a Comment