Friday, January 16, 2015

Hakkame aga otsast peale ...

Niisiis.
Täna astus uksest sisse ei keegi muu kui meie Saudi-tädi, Bilali ema. Kaasas suured kohvrid ja kotid. How are you, Kuukaa!
Oleme tagasi alguses ja hakkame aga otsast peale.

Jutud tema tuleku ümber käisid viimased kaks päeva, aga need jutud olid ka täpselt sellised, et keegi tuleb. Pole aru saada kas Bilali vend või tema ema või mõlemad.
Kinnitan, mõlemad. Kuigi tundub, et Bilali vend ise siin ei ööbi. Väidetavalt on neil siin kusagil perekonna maja (mitte, et ma saaks aru, miks Bilal ja ta ema siis peatuvad).

Esimesel korral, kui jutte kuulsime, võtsime ka Laumaga ühendust. Sest kui siin peatub rohkem kui viis inimest, algavad taaskord jalutuskäigud Galleria tualetti ja dušid, kus vesi saab enne otsa, kui seep kehalt.

Ja Bilal ka, noh. Jutte ema tulekust kuulsime kõikjalt mujalt, kui Bilalilt endalt. Küsimusele, millal siis täpsemalt, vastati, et kas homme või järgmisel nädalal või millalgi. Mida kuradit.
Bilal sai me nägudest aru, et miski pole korras. No shit. Sellest arusaamiseks ei pea ekspert olema.
Väidetavalt ostab Bilal ise suure veemahuti, kui meil uuesti veeprobleemid hakkavad.
Nagu ma usuks ühte sõna ka, mis selle noormehe suust välja tuleb :)

Et ei jääks vale mulje, kordan üle, et Bilali ema ise on väga armas ja soe inimene, kogu oma heatahtlikuse ja lahkusega. See on ilmselge, kui sa talle silma vaatad.
Aga (nagu ikka on aga).
Kui ema on majas, tunnen, et käin kikivarvukil ringi. Köögis olen siis, kui teda pole (sest muidu ei saa ma teha seda, mida mina tahan, vaid seda, mis tema arvab, et on parem). Koristan siis, kui teda pole (sest muidu ma koristan valesti, nagu ma aru olen saanud). 
Ma tean, et ta tahab head, aga ta ei tea, et ma tahan teha asju nii, nagu mina tahan. Ja see korter on siin peaks minu jaosk olema esimene koht tegemaks nii, nagu ma olen teinud, nagu ma teen ja nagu ma ka jään tegema.
Muidugi, seni kuni ma kellegi teise heaolu ei riiva, arusaadav.

Hetkel on meil Laumaga kokkulepe, et ta tuleb lähiajal siia ning arutame seda küsimust. Esmane jutt on, et kui kolme päeva pärast ei lähe korter tühjemaks, hakkavad taaskord-taaskord .... kolimisjutud. Arvestades ema kohvreid, ei saa siin kolmest päevast juttugi olla, rohkem ikka kuu aega või nii. Seda enam, et ta tuli Saudi-Araabiast, mitte naabertänavalt.

Kui mina ohkan, siis Gregor ohkab ka, ilmselt kergendusest. Nälg on möödas! Ema on tagasi, et süüa teha ja meeste tagant koristada, aaa-f*king-jee! 
Meil on viimasel ajal, täpsemalt pärast jõule, olnud probleeme, et Bilalile ka ei meeldi enda järelt koristada. Noh, ta ema pole seda ilmselt kunagi lasknud teha, ei saa ette heita.
Aga kui kraanikauss ujub rasvast, mis tema nõudepesust tuli, ning kogu see krempel jäetakse sinna seisma - not cool! Ja kui Kristof sellele tähelepanu suunas, oli Bilali vastuseks "äh, ma eile ju koristasin!". Aga rämpsu toodad sa iga päev.

Ma tean, et kui ma päris kisama hakkaks, eks siis me ka välja koliks, aga ... aga eks ma pean ka veel oma piire otsima. Eks alati annab natukene siit ja sealt pigistada või juurde venitada.

Ja võib-olla peaks nüüd kohe, esimesel võimalusel selgeks tegema, et minust tõesti ei saa mosleminaist.

Muide, postituse jooksul on korterisse lisandunud ka Bilali teine vend.
Seega, kaks sloveenlast, kaks eestlast, Bilali ema, Bilal ja kaks Bilali venda. Taaskord, eeldan, et viimased ei peatu siin.
Aga teate?
Jordaanias ei või kunagi teada!

Näiteks eile.
Sõitsime taksoga bussipeatusest koju. Taksojuht tegi sõidu ajal ühe peatuse, uuris kas me kohvi tahame - la, shukran (ei, aitäh). Hetked hiljem olid meil Nikiga kohvid käes - naisterahvad joovad siin Nescafed, nagu ma taksojuhist aru sain ja mehed, mehed joovad lihtsalt nii räigelt magusat kohvi, et keel põhimõtteliselt kleepub kurgulakke kinni. '
Jätkates sõitu, oma kohvidega, mille eest maksis taksojuht omal soovil ise, pakuti otsa veel sigaretti. Et noh, sõidad taksos, jood kohvi, teed suitsu.
Meie jutu peale, et vabandust, me ei suitseta, vaadati vist korraks segadusttekitavalt ja läideti enda sigarett.

Miks ma ikka veel üllatun, ma ei saa aru.

Käisime eile õhtul veel ka Bilali sõbra Ozi (tegelt ka, väga äge tüüp, aga keegi ei usu seda, kuna ta on Bilali sõber) sünnipäeval.
Ma pean ütlema, et ma ei ole veel nii toredal peol siin olles käinud. Kõik olid ülevas meeleolus (enamus ei joo siin alkoholi, seega ei tasu seda süüdistada), laulsid karaoket ja vähegi ägedama laulu ajal roniti toolidele tantsima-laulma ja kätega kaasa vehkima. Üli. Kõva.
Kohtasin seal ka väidetavalt Jordaania parimat trummarit, kes on valmis mind vabalt õpetama ja juhendama. Lubas isegi mulle mõned muusikud saata, kellega koos jämmida. Tjah, jagab muusikuid nagu ... nagu lendlehti. Säh, võta mõned.
Elame-näeme, mis sellest välja tuleb.
Tavaliselt, kui asi tundub siin imelihtne, on see just kõike vastupidist.

Mis veel.
Ahjaa, upgrade'isin oma magamiskostüümi. Kahe teki all magan nüüd maika ja pükstega, peal veel sviiter ja villane kampsun ja jalas ema tehtud villased sokid. Kohati on ikka jahe.
Kristi, kes sa meid selle eest hoiatasid - nüüd ma mõistan täielikult, mille eest see hoiatus oli. Nikil pole häda midagi, magab nagu karu ja ei tea külmast midagi.
 Korter on uskumatult külm. Ja mina, naiivne, uskusin alguses, et noh, enam külmemaks ei saa minna.
Riietevahetus käib nagu aja peale ralli. Mitte, et see midagi muudaks, sest kapist võttes on riided sama külmad kui kogu tuba, aga see jätab lootuse.
Eile teistega kohtudes sain teada, et osad vabatahtlikud lähevad magama nii, et kaissu võetakse pudel äsja keedetud veega. Hea soe kaisutada.
Ja eile teistega kohtudes sain taaskord aru, et on kuradima hea elada noormeestega koos. Ei mingit draamat, ei mingit "kas sa tead, mis ta minu kohta rääkis" või "kas sa tead, et ta ei julgenud seda mulle isegi näkku öelda". 
Okei, koristamist on ehk tiba rohkem, kui muidu oleks ja okei, Bilali ema satub ka siia, nii aeg-ajalt, aga... ei mingit klatši või solvumist või ükskõik mis tüdrukute-mänge.

Ja üks upgrade on veel. Kuna tubased päevad naelutavad diivanile ning mingisugune trenni tegemine on siin oluliselt raskendatud (sest naised lihtsalt ei käi tänaval jooksmas ja spordiklubid ei kuulu minu eelarvesse), ostsin hüppenööri. Vot nüüd hakkan hüppama.
Sest hommikuti on keha tehtud puidust ja liigesed on kõik roostes. Nagu autovrakk käid siin ringi.
Seda peaks muutma.

Paar päeva olin ka rivist väljas.
Püüan siiani oma keha veenda, et gluteen on okei.
Aga nagu välja tuleb, ei võta keha seda mõtet omaks ja jonnib vastu, tekitades kõrgematasemelisi maokrampe. Nii hull pole asi veel olnud.
Seega.
Nüüdest, üllatus - oleme tagasi nulltolerantsi peal.
Välja arvatud (sest alati on aga, hahaa) kui me Sufi laagris oleme. Sufis pakutakse alati meile falafelit või mõnusat lõunat, kus rebid kätega saia ja kastad seda hummusesse või muudesse asjadesse, mille välimus pole küll paljulubav, aga ainuüksi maitse pärast ei oma see mingit tähendust.
Sest kuna ma alati olen seal söönud (sest seal on head toidud + see on tasuta, ärgem unustagem, et rikkad me siin just ei ole), tunduks praegu eriti nõme hakata neile seletama, et "kuulge, tegelikult on nii et ..".  
Juba minu jaoks tundub see mõnitav.
Ja ma pole kindel, kuidas õnnestub siin seletada, et "sorri, keha ei saa sellega hakkama".

Ja selle lause kirjutamise ajal astusid köögist välja Bilali vennad, veendmaks meid ühinema nende õhtusöögiga. Pakutakse pastat. 
Ahvatlused. Ahvatlused igal pool!

Muidu kulgeb meie elu siin igapäevarütmis, niivõrd kuivõrd see võimalik on. Tunneme end hästi ja oleme õnnelikud.

Seda enam, et meie poole alustas teekonda kaks pakki kohvi, koos köharohu ja šokolaadiga. Turvalist teekonda ja jõudke ikka meieni!
Ilmselt pakub see mulle rohkem elevust, kui peaks.
Aitäh ema!






No comments:

Post a Comment