Saturday, June 6, 2015

Meie võib-olla viimane, võib-olla mitte viimane postitus tuleb juba Eestist.
Jah, aeg on niivõrd kaugel, et oleme juba üle nädala kodumaal tagasi ja kuidas nüüd öelda ... tasapisi kohanemas, vist?

Ma ei tea, kuidas öeldakse, kui pärast poolt aastat Lähis-Idas saab taas Tallinna tänavatel jalutada ja mütsi tugevamini pähe sikutada.
Tjah, see ongi vist meie esimene võitlus siin. Külm on. Ja tuul on. Kaks asja, mida viimati kogesime .... millalgi ammu. Ja mitte Eestis.
Nii meie esimesed õhtud möödusidki. Salli ja mütsidega.

Muidugi, eks meie kojutulek oli juba seiklus omaette.
Esimene lennuk hilines piisavalt, et juba kojulennust maha jääda. Kuigi me jooksime (ualla, me tõesti sprintisime Istanbuli lennujaamas edasi-tagasi ja tagasi-edasi) ja kuigi jäi mulje, justkui ikka saame Tallinna, oli see pelgalt mulje.
Ja nii ma seal Turkishi leti ääres seisin. Täielikult magamata. Täielikult endast väljas.
"So your next flight is tomorrow".
"No. Ualla, we need to get home. It has been six months and we really need to get to Tallinn. Today".
Määramata arv minuteid hiljem olid meil piletid läbi Helsinki. Ja saabumine koju vaid kuus tundi hiljem planeeritust.
Võit seegi.
Helsinkis kinnitati ka pagasi saabumine Tallinna.
Mis oli räige vale.
Sest kui meie jõudsime kolmapäeval, kadus meie pagas kaheks päevaks. Täielikult.
Ja nii me olime. Kodutud, töötud ja ilma pagasita. Kaks kätt taskus ja see oligi meie varandus.
Kuni reedeni, siis saime pagasi.
Nüüd oleme lihtsalt töötud ja kodutud. Täpsemalt, mina olen.

Jordaania ise tundub unenäona. Ma ei ole veel päris kindel, kas ma tõesti olin seal ja kas ma tõesti sain kogeda seda kõike.
Oleme käinud juba mõningatel intervjuudel ja jutustamistel, siis muutub kõik jälle päris-kogemuseks.
Muul ajal tundub see lihtsalt uskumatu.
Ja selle uskumatu eest olen ma tõesti südamest tänulik.
Sest see on küll midagi, mida kõik võiksid kogeda. Vähemalt korra elus.
Just.

On mõtteid, mida mõtelda.


Saturday, May 2, 2015

Kuigi päev pärast Petrat me Surnumere äärde ei jõudnud, tegime seda ülejärgmine päev. Tervis oli piisavalt korras, et end niivõrd palju kokku võtta ja mere äärde vedada.

Kuna avalikud rannad kipuvad siin kehvad olema ning seal on ilmselt ka kohalikku rahvast, otsustasime minna hotelli alas asuvasse randa. Nii saime 25 JD eest Surnumeres hulpida, end mudaga kokku määrida ja hiljem basseinide ääres vedeleda. Pealegi, et tegu oli hotelliga, sain ka mina end vabamalt tunda. Ilmselt oleks mu trikooga avalikus rannas oluliselt ebamugavam olnud. Riietumine on ikka veel teema, muidugi. 

Pärast mõningast eksperimenteerimist, vastab tõele, et Surnumeres sa hulbid. Ausalt öeldes on seal midagi muud ikka väga raske teha. Sa võid ju üritada varbad põhja saada, aga esimesel võimalusel oled jälle selili, näoga taeva poole. 
Soolatase vees on ka vastav. Veel enne, kui sa varbagi jõuad vette panna, on sool su ninas ja suus ja kõrvaaugus ka. Täpsemalt - see soolane lõhn ja niiskus. Ja oi, kui see vesi su huulele satub. Kõrvetab suisa. 
Niiet Surnumeri põhjusega.
Kuulsime ka jutte kohalikest poistest, kes turiste lollitamas käisid. Ostnud poisid poest elusaid kalu, need paadiga Surnumerele viinud, konksu otsa toppinud ja siis mänginud "Oi, poisid, mul näkkas, mul näkkas!". Nii turistid vaadanudki, et vahi aga, Surnumeres elavad kalad ka!".
Geeniused.

Kui hulpimised hulbitud, on aeg end mudaga määrima hakata. Nii leidsimegi rannast ämbritäie Surnumere muda (vähemalt spaa-des räägitakse sellest kui imetegijast), mis pigem meenutab savi või plastiliini. Nii seisidki neli eestlast ja iraaklane rannas kui sookollid. Et selle mäkerdamise käigus kukkus mõni piisk merevett ka kotile ja jalanõudele, jäid nendest tilkadest järgi vaid valged soolakristallid. 

Hiljem, pärast pikemaajalist muda mahapesemist asetasime end basseinide äärde, palusime mõned päikesevarjud ja vesipiibu. Isegi ühed joogid saime tellida. Arvestades hotelli hinnaklassi, ei olnud see koht just meile mõeldud. 
Kui liiga palav hakkas, hüppasid basseini, kui päikest tahtsid, tulid basseinist välja.
Elu nagu paradiisis. 

Just nii veetsidki Uku ja Priit oma viimase päeva Jordaanias. Sest juba südaööl tuli nad juba Eestisse tagasi saata.

Iseenesest võtsime me ilmselt rohkem asju ette, kui kirjas on. Aga noh, eks aeg teeb oma töö ja teadupoolest pole mu mälu ka just esmaklassiline.

Hulbime terviseks!

Sellised on kohalikud ujumisriided, kui keegi peaks selle üle nuputama. Pidades ennekõike silmas naisterahvast taustal. 


Jätkan sealt, kus eelmine postitus pooleli jäin. Vältimaks maraton-postitusi (mille üle te kurtnud olete, haha!), on nüüd järjejutud. Vot.

Iseenesest oli väga hea koju jõuda. Mis siis, et Petra jäi nägemata, aga kaks ööd kõrbes muudavad kodu väga heaks ja armsaks paigaks, kus on ka dušš.
Panime paika uue plaani sõita mõni päev hiljem uuesti Petra. Variandid olid minna bussiga, rentida auto või leida keegi, kes sooviks meid sõidutada. Leidsimegi kellegi. 150 JD eest sai neli inimest Petra ja tagasi ning hiljem ka Surnumere äärde ja tagasi. Äss diil, kuna juht oli kohalik ja sai meile seeläbi kohaliku hinnaga süüa hankida. Nii alustasimegi pool 7 hommikul sõitu Petra, mis on tubli kolmetunnise sõidu kaugusel.
Kui juba otsapidi Petras olime, möödusime autoga ühest jalakäijast, kes silma hakkas. Üksik naisterahvas, ilmselgelt välismaalane, ei ole väga tavaline vaatepilt. Mühatasime veel autos, et oi, sel neiul läheb raskeks.
Turismikeskusesse jõudes vaatas meile seesama neiu sealt vasta ja võta näpust - täiesti eestlane ja Eestimaalt. Nii ühineski Triinu Palestiinast meiega.
50 JD eest saab ühe päevapileti Petrasse (võrdluseks: kahepäeva pilet on 55 JD ning kui oled välismaalane, kes on sel samusel päeval Jordaaniasse saabunud, maksad pea 100 JD) ja teoreetiliselt ka ühe hobusesõidu peaväravast Petra sissepääsu.
Noh, muidugi läheme sõidame hobusega, pealegi on su ümber igal ajahetkel keegi, kes hobusesõitu pakub. Küll aga ei ole see kuidagi tasuta. Ja isegi kui sa näitad neile piletit, mille peal on kirjas tasuta hobusesõit, nõuavad nemad oma osa. Et hobuseid toetada. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, kui raha hobustele läheks, aga on ilmselge, et nii see ei ole. Ja pool tundi vaidlemist hiljem (kus meie kohalik sõber ka turismipolitsei poole pöördus) ei olnud meil ei hobust ega sõitu. Et teised juba ees ära vantsisid, tuiasime kolmekesi järgi.
Järgmise politseiputka juures asus meie kohalik sõber taaskord kaebama - põhimõtteline vend, ilmselt. Lühikese vestluse lõpuks oli nii minu kui tema pass politseinike käes. Ma ei tea, mis värk sellega siin on, aga kõik tahavad igal ajahetkel su passi. Ja ausaltöeldes ei tunne ma ennast siin riigis mugavalt teadmisega, et mu pass pole minu käes, vaid ühe politseiniku, kes keeldub mulle selgitamaks, miks tal neid üldse vaja on. Proovisin siis uurida, et milles probleem on. Küsisin, et kas võiksin teada, milles asi. Vastuseks tuli tõrelev ei. Nii, et mulle ei öeldud, kuidas mina olen asjaga seotud. Oh well.
Pool tundi passimist ja sain oma dokumendi kätte. Kohalik sõber pidi tagasi turismikeskusesse minema, Triin oli juba mõni aeg tagasi edasi läinud, et teistele järgi jõuda. Nii vantsisin teistele järgi. Aeg-ajalt möödusid hobustega kaarikud, tagaistmed turiste täis. Kohati tekkis küll tahtmine eest ära hüpata, aga polnud kuhu minna. Kaljude vahel looklev tee oli kord kitsas, kord lai, kord kurviline. Ja piisavalt pikk, et nii mitugi kaarikut endast mööda lasta ja nii mitugi korda kuulata "Want a ride with a Ferrari" või "Taxi with air-condition?". Ja neid naljad saatsid meid terve Petra.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli vaatepilt võimas.
Leia pildilt Keku, haha! 

Kitsas tee, mis kaljude vahelt Petra väravani jookseb. Absoluutselt lummav ja imeline koht, kus üksinda tuiata. Kui just välja arvata mööda tuiskavad kaarikud ja väsinud hobused. 

Muidugi, igal pool on inimesed, kes su iga liigutuse eest midagi tahavad. Nii peab ka pilte ettevaatlikumalt võtma. Koha peal patseerivad ka vastavates rüüdes mehed, kes hea meelega sinuga koos pildile tulevad ja siis raha küsivad. Et nad paratamatult kõige keskel on, on pea võimatu neid vältida. Nii saatsingi nad suvalise käeviibutusega pikalt. Igasugune ignoreerimine on Jordaanias to the max!

Nii asusimegi seltskonnaga teele. Ronisime ja ronisime ja ronisime. Sest treppe on omajagu ja peamised vaatamised on ikka üleval. Et me end vee ja šokolaadidega varustanud olime, tegime aeg-ajalt snäkipause. Snickers on siin riigis põhiasi ning ilmselt on praeguseks välja kujunenud suuremat sorti sõltuvushäire. Gluteenikuna on siin riigis raske toime tulla - seepärast peab väike šokolaad alati kotis olema. Elu õpetab.

Ka monastery asub kõrgustes. Nii lonkisingi teiste sabas (ma ei ole ikka veel treppidega väga hea), aeg-ajalt kivile toetudes ja mõeldes, et vot nii ma surengi. Ülevalt alla roniv seltskond vaatab kaasatundva pilguga, ent julgustavalt - half way there. Nii mulle öeldi. 
Veel enne, kui treppidele asusime, prooviti meile vist iga Petra eesel pähe määrida. "With donkey, only 20 minutes!" Et see tõepoolest juba väga häirivaks muutus, otsustas Niki tegutseda.

"Okey, 20 minutes with donkey, how long would it take, if we walk?"
"Ooo, one hour, but donkey 20 minutes"

"Oh! Only one hour! Thanks, man! We thought it's like two hours, but only one hour - we will walk! Thanky you so much!
".... You are the reason why our business is going out!"

Noh, vähemalt pärast seda meile eesleid ei pakutud. 
Küll aga jälitas üks eesliomanik ühte turistineidu mööda treppe. Terve tee üles, sest mingi hetk ta ju väsib ja siis võtab looma. Kuigi, olgem ausad, need loomad olid seal rohkem kurnatud, kui inimesed.

Igal juhul on Petra väärt koht. Tõsi, piletihind on krõbe ja ehk mitte päris ühte päeva väärt. Siiski, tasub minna ja ära näha. Igal. Juhul.
Pealekauba saab suveks ka vormi.

Monastery, inimesed skaalaks. Ilmselt raskeim ronimine, mis teha tuli. See on see, kui sa pole treppidega sina-peal. 

Kuigi juba kõrgustes, leiab täiesti hüljatud kohtadest ikka veel eesleid. Ilmselt oli ka omanik kusagil lähedal võsavarjus päikest vältimas. 

Et meil ühe-päevane Petra plaan oli, ei jõudnudki kõiki kohti läbi käia. Ala on piisavalt suur ja igale poole jagub midagi. 

Ei pea vist mainimagi, et tagasiteel olime kõik laibad. Ja kui järgmine päev oli plaan Surnumere äärde minna, lükkasime sellegi edasi. Jäin piisavalt haigeks, et terve päeva teki all väriseda.
Noh, elamus ikka kogu raha eest.


Saturday, April 25, 2015

Teoreetiliselt peaks nüüd puhkusest rääkima. Aga et sellest juba kuu aega möödas on, on pisut keeruline meenutada. 
Mis me siis ette võtsime?
Noh, meie Nikiga olime oma puhkusepäevi kogunud (süsteem näeb ette igale inimesel kaks vaba päeva ühe kuu kohta, mida on võimalik ka koguda ja edasi lükata) ja koos nädalavahetusega tuli tubli 8 vaba päeva. Päeval mil poisid saabusid töötasime, nagu ka päeval, mil nad lahkusid.
Poiste tulek tähendas ka toidufestivali! Lademetes peekonit, seda õiget ja hääd. Ilmselt leiab ka siin enamikes kohtades peekonit, ent meie kutsume seda tüngapeekoniks, kuna see on veiselihast. Kasvanud vanemate šašlõki peal, on paratamatult sealiha asendamatu. Ja selle lausega käib mul peast automaatselt läbi haram (keelatud, patt). Huvitav. 
Muidugi, Niki sai oma pudeli õlut ja mina kolm pudelit gluteenivaba õlu. Ilmselgelt pole seda Jordaaniast võimalik saada. Veel toodi meile mõnusat ja kodumaist snäkivaru, kohvi ja noh, natukene veel alkoholi.
Et absoluutselt igasugused lubatud piirid olid ületatud, tähendaks see piiri peal pahandust. Eurooplaste puhul tähendab see aga seda, et kedagi ei huvita, mis sul kotis on. Ukult vist isegi küsiti, mis kotis on. Piisas sellest, et öelda, et riided. Kõik. Rohkem huvi ei pakkunud. 

Puhkusega alustasime Ammanis. Kolasime linnas ringi - turg ja downtown, Citadel, amfiteater ja Waffle House. Nagu ikka. 
Mingid hetked hiljem (mäluprobleemid) võtsime kätte ja läksime Wadi Rum'i. Meie hinnangu kohaselt must-have kogemus Jordaanias olles. Seda enam, et sellel korral peatusime seal kaks ööd ja telgi asemel magasime lageda taeva all. Nii, et öösiti oli raske silmi kinni panna, sest seda vaadet seal ei tahtnud kohe kuidagi maha magada. Esimesel hommikul ärgates, anti kohe ka teetass kätte. Nii istusid seal ja vaatasid, kuidas kaamelid taamal läbi kõrbe jalutasid. Mõned päevad enne meie tulekut oli sama kaljunuki servale end sisse seadnud ka beduiin, nende samuste kaamelitega. Mõned teelonksud hiljem olime juba jalul ning läksime Jafariga lähimasse külla, et hommikusööki hankida. Kuna tegu oli väikese külaga kõrbe ääres, pakkus paljudele huvi, muidugi, valge neiu kohaliku autos. Siis sa istud seal ja naeratad, samal ajal kui lapsed auto ümber jooksevad ja oma "hello" välja pursivad. 
Muidugi, Niki otsustas esimesel päeval ka haigeks jääda. Nii me ta tekkide sisse mässisime, leiutades poistega ka päikesevarju. Haigena ja palavikuna päikese käes olemine ei ole just lust ja lillepidu. Oh wait, me oleme ju kõrbes. 
Pärastlõunaks oli ta end aga piisavalt kogenud, et kõrbetuurile minna. Et Jafar ka eelmise tuuri meile tegi, muutis ta sel korral oma kava ja nii leidsime ka enda jaoks uusi asju. Ja kuigi ma sel korral, erinevalt viimasest, peaga esiklaasi ei lennanud (ja nagu kogemus näitab, läheb enne klaas katki, kui mu pea), siis otsustasime jääda autoga liivaluitesse kinni. 45-minutit kaevamist ja raputamist, lükkamist ja kangutamist ei juhtunud mitte midagi ja ikka veel olime kinni. Olukorra muutis kärsituks ka teadmine, et meie kõrbekodus valmis toit ja hilja peale jäämine tähendaks kõrbenud toitu. Ühel hetkel vajus kõrvaloleva luite otsast alla ka uhke Mitshubishi jeep, peal ilmselt perekond Ameerikast: üks eakam daam ja härra ning noorem neiu. Autjuhiks oli ilmselt kohalik, kes samuti tasapisi turismiäri tegi. Ja nii see kohalik meid juhendama hakkas, mida teha tuleb (teha tuli samu asju, mis me teinud juba olime, muide). Mitte, et ta oleks kuidagi appi tulnud, füüsilise jõu või millegagi. Mõned hetked hiljem me väljas olime. 

Teoreetilised-ameeriklased plaksutasid ja juubeldasid. Üks nendest sõnas veel, et mõtle, mis oleks saanud, kui nad poleks tulnud. Noh, me oleks edasi pusinud täpselt sama moodi ja hiljem välja saanud. Minu arvates.

Ilmselgelt joonistus kaks reisiseltskonda välja. Noored, kes on nõus vähe maksma ja kes tahavad midagi pigem ... autentsemat või elavamat... ja siis meil on teoreetilised ameerika pensionärid oma lapsega, kes on nõus palju maksma, et uhke auto neid aeglaselt läbi kõrbe viiks. Kui meie tuiskasime luitelt luitele läbi kõrbe, siis nemad veeresid rahulikult ja omas tempos. Olgem ausad, uhkes eas olles eelistaksin ilmselt sama varianti. Või rihmadega tooli külge kinni, see toimiks ka. 

Teise õhtu veetsime lõkkeääres ning 9-aeg magama minnes. Et kõrbes läheb varakult juba kott-pimedaks, on alates kella 7st õhtul tunne, et peaks hakkama magama sättima. 

Järgmisel hommikul äratas Jafar meid kell 6, et kiiremas korras asjad kokku lükata ja teele asuda. Nii sõitsimegi lähedalasuvasse bensiinijaama, kus saime hambad puhtaks lükata ja tassi teed. Elu Jordaanias õpetab, et kuigi sa võid olla kohvi-armastaja, tellid sa väiksematest kohtadest alati teed. On vist ilmselge, et ma pole kohaliku kohvi fänn. 
Pärast protseduure asusime maanteeäärde, et asuda busse püüdma. Eesmärgiks oli Petra jõuda, et seal ühe beduiini-kontakti kaudu sisse pääseda ja koht vähe odavamalt kui 55 JD üle vaadata.
Plaan oli hea ja enne lõunat olime ka Petras. Hommikusöögi lõpuks saime ka mõlemad beduiini-kotaktid kätte, et asi ikka ära teha. Nii leidsimegi end ühel hetkel väikesest beduiinikülast Petra kõrval, kus Jack Sparrow isiklikult meile teed pakkus. Jack Sparrow a.k.a beduiin, kes nõustus meid nelja 100 JD eest Petrasse viima. Hinna sees oli ka õhtusöök. Mida me aga ei teadnud, on asjaolu, et viimane buss Petrast Ammanisse lahkub kell 16.00. Kell 12 polnud me veel Petraski sees, nii et see plaan ei töötanud. Kas jääme ööseks beduiini juurde, sõidame tagasi taksoga (ca 60JD) või kutsume sõbra järgi. Noh, alustasime sellest, et läheme kõigepealt Petrasse.
Läksime. 
Veel enne, kui päris kohal olime, astusid meie juurde Petra turvatöötajad, paludes meie pileteid.
Okou. 
Proovisime siis selgitada, et noh tegelikult tulime siia lihtsalt vaadet vaatama. Mitte, et see plaan oleks töötanud, aga proovida ju ikka võis. Nii hakkaski turvatöötaja jahuma, et ta teab seda beduiini ja ta teab, et ta viib inimesi Petrasse sisse. Tegelikult tahab ta, turvatöötaja meid lihtsalt beduiinide eest kaitsta, sest need asjad, mis seal beduiinikülas toimuvad, on ikka kohutavad. Alkohol ja narkootikumid ja kõik haram-asjad, mida sa loendada oskad.
Proovisime siis seletada, et meie tee peal ei olnud ühtegi silti, mis oleks öelnud, et nüüd oled Petras ja nüüd peab sul pilet olema. Olgem ausad, me tulime beduiinikülla, millest läks väike tee läbi oru ja ülesmäge. Juba seal mäeotsas oldigi meil vastas ja noh, mis sa ikka teha saad.
Kinnitasime ka, et nagunii tahtsime mõne päeva pärast Petrasse tulla ja no. Igasuguseid asju selgitasime, aga mingi hetk korjati ikkagi meie dokumendid ära.
Tore. 
Turvatöötaja ja Niki jahumine ei aidanud kedagi ja mingi hetk võttis beduiin oma eesli ja jalutas tagasi. Meile tuldi aga autoga järgi ja turismipolitsei viis meid tagasi linna, kust osta Petra pilet. 
Nii palju siis sellest plaanist. 

Nii istusimegi kell 14.00 juba bussi peal, et tagasi Ammani tulla. Plaani järgmi pidime kolme päeva pärast uuesti Petra tulema. Sel korral siis nii, et maksame naeruväärselt kalli piletihinna ja oleme turistid. 
Vähemalt ei lõpetanud politseis,


Jack Sparrow või jaa! Meie beduiin, kelle turvamees pidi for sure vangi panema. 

Saturday, March 21, 2015

20 päeva pärast viimast postitust oleme tagasi. Järjepidevus ei taha kuidagi meie vooruseks olla.
Nojah, see selleks.
20 päeva hiljem oleme viimaste viisadega, varustatud peekoni, kohvi ja venemaise viinaga ning näinud ära kogu Wadi Rumi, Petra, Aljoun'i ja Surnumere.
See selgitab väsimust.

Alustame viisadest.
Veel veebruari lõpus sisse antud viisade avaldustega läks teistmoodi. Avaldused antud paluti kaks nädalat hiljem tagasi tulla. Noh, okei, mis siis, et see kaks nädalat ootamist tähendab, et poolteist nädalat puudub viisa, et siin riigis üldse olla. Kaks nädalat hiljem olime kenasti kohal ja valmis kolmandat templit (kolme kuu viisat) passi saama. Aga võta näpust.
Selle asemel saadeti meid salapolitsei intervjuule. Iseenesest polekski see nii väga elevust tekitanud, kui see oleks Ammanis endas olnud. Aga et Jerashisse sõita, et salapolitseiga intervjuu teha, tundus juba hoopis teine meistriklass.
Niki oli õnnelik, tema sai oma intervjuu kätte.
Järgmise päeva organiseerimise piisavalt ümber, et Jerashisse sõita ja oma kohtumine ära teha.
Salapolitsei maja Jerashis ei ole just kõige salajasem asi. Hiiglaslik maja suurte müüride ja traataiaga Jerashi ääres. Proovi mitte märgata. Nii jätabki takso meid teetõkiste ja raskete väravate taha.
Astume valvurini, kelle inglise keel on ilmselt samal tasemel kui meie araabia keel. Seljakotid ja telefonid tuli meil seljataha jätta.
Majas ootab meid väike teeninduslett, kus ei saada päris täpselt aru, miks me seal oleme. Nagu ikka "Please, wait 5 minutes".
Asume ootama. Pinkide vastas asub suur pilt kuningast, kes meid kahtlase muigega jälgib.
Viiest minutist saab kokku tubli 15 minutit. Aeg-ajalt käivad meie juurest erinevad tegelased läbi. Üks ametnik astus ligi, hoides meie passe ja uurides, mis meie nimed on. Mitte, et passist ei kannataks vaadata, aga okei. Ligi astub ka noormees, kes uurib, et kas me ikka inglise keelt räägime. Meie vastuse peale noogutab ta ja lahkub. Et siis mõned hetked hiljem tagasi tulla ja küsida, et kas ikka head inglise keelt räägime.
Noh, igas tahes paremat kui tema.

Pärast 20-30 minutilist ootamist oodatakse meid teise korruse kabinetis. Ilmselt kulus see aeg tõlgi leidmisele.

Astume kabinetti.
Meid võtab vastu asise olemisega keskealine härra, triiksärgi ja ajatud habemega. Läheb veel aega, kuni tõlk sisse astub. Pikem ja pigem väsinud välimusega.
Asume vestlema.
Töötate laagrites? Ahah, mida te teete seal? Õpetate jah, aga mida? Vabatahtlikud? Oot, kus te siis elate? Kus te raha saate? Kaua te siin olete olnud? Kauaks jääte? Okei.
Mis haridus teil on? Millal ülikooli lõpetasite? Kus te Tallinnas elate? Abielus? Lapsi ei olegi? Miks?

Noh jah.
Mitte midagi põnevat. Ilmselt oli kõige põnevam hetk siis, kui meile sigarette, kohvi ja teed pakuti. Võtsime teed.
Lifehack Jordaanias: kas sa jood kohvi või ei, siin sa valid alati tee.

Kõik meie vastused ja jutud kirjutati maha vihikusse. Mis siis, et vihiku ees laual oli ka arvuti.

20 minutit intervjuud ja 20 minutit tühja möla hiljem, olime vabad lahkuma.

Veel enne ära minekut küsisin härra salapolitseinikelt, et kas Jordaanias on ikka ohutu, arvestades hiljutisi sündmusi.
"Jaa, muidugi on. Meil on silmad ja kõrvad kõikjal. Näed, me teadsime ju, et te meie laagrites töötate!"

Tjah, teil lihtsalt võttis kolm kuud aega, et sellest aru saada. Ja ilmselt oleks rumal olnud oodata ohutuse osas muud vastust, kui et jah, muidugi on ohutu.

Nädal aega pärast intervjuud astusime taaskord migratsiooniametisse. Et me ei teadnud, et see kell 15.00 kinni pannakse, tormasime majja sisse kell 14.30.
Pärast mõningast ametniku veenmist, et hetkel veel on tööaeg ja me tõesti ei taha homme tagasi tulla, otsustati, et meiega tegeletakse. Muidugi, meile raiuti vastu, et no kuulge, vaadake kella, kohe saab tööaeg läbi (aga hetkel te ju veel töötate, eksole?) ja no, me teeme tööd (no palun, meie olemegi teie tööd, tehke seda siis).
Mõned ootamised, erinevate ametnike külastamist ja täpselt enne kolme saime oma kolmanda viisatempli kätte ja oleme täiesti seaduslikult Jordaania pinnal.

Päev pärast salapolitsei intervjuud saabusid meieni Uku ja Priit.
Et nad veel täna õhtul siin on, ei ava seda peatükki veel.



Sunday, March 1, 2015

Jordaania hindadest


Käisin täna pärast oma toredat laagripäeva läbi ka turult ning ostsin natuke toitu koju. Plaanis on teha õhtul tomatikastet, salati ning kanapihvidega.



Mõtlesin, et räägin veidike hindadest. Räägin JD ehk Jordaania dinaarides, mille kurss on hetkel 1 eur = 0,8 JD. Hiljuti oli ta parem, aga mis siin ikka.

Tasub mainida, et turg on kõige odavam koht, kui tahad ükskõik mida osta. Poodides on hinnad kallimad, väikestes nurgapoodides veel kallimad. Ning Amman ise on muidugi kallim, kui teised linnad või pagulaslaagrid.

Banaanid - 2 JD.
Kurk ja tomat kokku - 1,3 JD.
Sügavkülmutatud kana pihvid - 2 JD (ei leidnud kana ja ei jaksanud enam otsida).
Seemned - 2 JD (sõltuvust tekitavad ning head).
Sibul ja sidrun kokku - 0,75 JD.
Kapsas - 0,6 JD.

Samuti ostsin täna väikese veepudeli (0,6 liitrit) - 0,25 JD. Muidu 18 liitrine veepaak on 1 JD.
Leidsin ka mõned vanad toidutšekid:

Kanatiivad 1 kg - 2,2 JD.
Banaan 1 kg - 1,4 JD.
Kartul 1 kg - 1,5 JD.

Väljas söömine - falaffeli saab kätte 0,5-1 JD. Korralik salat on 3-5 JD (tihti lisandub ka 26% maksu). Kohvi on 1,5 - 3 JD. Burks friikatega on 4-6 JD, kaamliburks 10 JD. Õun on üldiselt suht kallis, alla 1,5 JD kilo ei leia.

Kohvi ei ole hea, aga on see-eest odav. Veerand kilo on kuskil 1-1,5 JD. Hea kohvi hind on 5-6 JD.

Odav on aga transport. Bensiini ja diislihind on riigi poolt kontrollitud ning keskmiselt
 saad 1 JD eest kätte 2 liitrit. Eelmine nädal kirjutasin bensujaamas üles hinnad : 90 bensiin (mäletate?) on umbes 0,5-0,6 JD liiter. 95 bens on 0.65- 0.73 JD liitri eest ja diisel on 0.4-0.44 JD liitri eest.

Takso on meie mõistes odav. Sisseastumine 0,25 (öösel 0,3) ning iga kilomeetri eest 0,2 JD juurde. Ning natukene veel, millest pole aru saanud. ca 40 sekundit seismist on veel lisa 0,02 JD. Öösel on hinnaks 0,3 kilomeetri kohta.

Buss Aqabasse (ca 5-6 tundi) on kuskil 8-9 JD.

Elekter on kallis. Eriti võtab seda konditsiooner. Näiteks ühel poisil kulus kuus 75 JD. Eks ta ole keskkütte asemel :). Minu ja Keku tuba maksab 250 JD kuus. Selle sees on ka vesi ja internet. Maksame lisaks gaasi eest ning elektri.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned asjad on kallimad kui Eestis, mõned asjad on odavamad. Transport ning riided kindlasti odavamad, eluase kallim. Ma'ssalama!






Wednesday, February 18, 2015

Beduiinide traditsioonidest

Beduiin - tuleneb Araabia keelsest sõnast "bedu", mis tähendab "kõrbeelanikku". Peamiselt elavad nad siin Jordaania lõunaosas. Enamus teist ilmselt on midagi kuulnud beduiinidest - nende traditsioonilistest riietest, nomaadi elustiilist, imeilusast käsitööst, ägedatest telkidest ja nii edasi. Kes ei ole, võib guugeldada. Ma räägin parem natuke nende traditsioonidest ja kultuurist.

Kui beduiinidel sünnib laps, on see tore päeva kogu külale. Sest mis tehakse lapse sünni puhul? Loomulikult on vaja ohverdada üks lammas või kits. Ning jagada seda toitu kõigi külaelanikega.

Okei, see selleks. Laps kasvab vanemaks ja vanemaks. Nagu lapsed ikka, on ta uudishimulik. Miks on päike kollane? Miks meil jälle vett ei ole? Nad ilmselt küsivad vastuseid oma vanematelt. Aga vanemad on kavalad - nemad ei anna otsest vastust. Nimelt on beduiinide seas levinud uskumus, et ei tohi otse vastata, vaid peab jutustama loo või värsi või mõne salmi koraanist. Sina pead aru saama, kus see vastus on. See, kes vastab otse on tõenäoliselt pinnapealne inimene vägagi piiratud intellektiga.

Elu läheb edasi ning mingi hetk tahab beduiin endale naise/mehe võtta. Kuna tegemist on moslemitega, siis võib arvata, et see on rangelt piiriteltud ja vanemate otsus. Kuid beduiinide puhul ei ole  nii - kuigi võib esineda survet vanematelt, on nad oma valikutes päris vabad. Pärast kohtumist võivad nad "kohtingutel" käia umbes aasta, kus nad saavad jutustada, süüa ning üksteisega tuttavaks saada. Pärast seda võetakse vastus otsus - jah või ei. Kui ei, pole hullu. Peamine, et naise pere ei jääks häbisse. Kui otsustakase jah, siis saab pidu!

Beduiinide pulmad (kus mul ka õnnestus käia) on väga ägedad üritused. Kolmeks päevaks enne pulmi pannakse üles suur-suur telk, kuhu võivad kõik tulla. Sõna otses mõttes kõik. Kui sa kõnnid kuskil Egiptuses, Jordaanias või Saudis ringi ning näed beduiini pulma, siis võid sinna minna. Sa võid iseennast külla kutsuda. Seal istud sa maha, noored poisid toovad sulle beduiini kohvi (maitseb jäledalt, nagu lahja ning lahtunud filterkohvi), pärast mida tuuakse teed. Mingi hetk saabub toit. Sellest saab aru püssilaskude järgi.

Toit on mensaf. Traditsiooniline riisiroog lambaga, kus on ka seemned ja imehea kaste. Süüakse kätega suurelt kandikult. Pärast söömist lähed pesed käed ära ja naudid oma teed. PS! Naisi sinna ei lubata, see üritus on ainult meestele.

Meie beduiini elu läheb edasi. Talle tulevad sõbrad külla ja ka mitte-sõbrad. Ehk beduiinidel on kohustus kõiki külla kutsuda ja olema head peremehed. Nad peavad andma sulle süüa-jüüa ning peavarju kolm päeva tasuta. Kui peaks tulema sõda, peavad nad sind kaitsma nagu oma pere liikmeid.

Nad pakuvad sulle kohvi. Keedavad seda lausa kolm korda. Esimese tassi valab ja joob ära peremees - et tunda end ohutult. Teise tassi valad ja jood ära sina ise - et sina tunneksid end ohutult. Kolmanda valab peremees sulle. Ning sa jood ära. Ning ta valab jälle. Ning ta jääbki valama, kui sa just ei võta tühja tassi, ei pane enda peopessa, kata teise käega ning jõnksutad vasakule-paremale. See tähendab, et aitab kohvist.

Kui abielu läheb luhta, siis beduiinidel ei ole see patt (nagu on kirtlusest või enamus moslemitel. Teate te, et moslemid usuvad, et inimesed ei peaks abiellu armastusest vaid armastus peaks kasvama abielu tulemusena?). Elu läheb edasi. Lahutust võib algatada nii naine kui ka mees. Aga naine peab minema tagasi oma isa juurde pärast lahutust. Või mõne muu meessugulase.

Kui beduiin sureb, siis matused on väga lihtsad. Mingit uhket hauakivi ei ole, suvaline kivi jalgade juurde ning suvaline näo juurde. Beduiini peab matma 24 tunni jooksul. Tema riided jäetakse haua juurde, et neid saaks võtta keegi, kes vajab neid rohkem. Iga kord, kui nad tulevad haua juurde, võtavad nad jalanõud ära, palvetavad ning söövad ühe puuvilja. Kui seal lähedal on lapsi, tuleb neile midagi magusat anda.

Mis siis ikka, tulge Wadi Rumi!

Saturday, February 14, 2015

Vahepeal on meid taas tabanud "ekstreemsed ilmastikuolud". Siiani on see tähendanud vihma, jäidet ja mingil määral ka lund.
Sel korral algas kõik tuulega, mis kogu liiva, tolmu ja kilekotid Ammani kohale kokku kogus, et need siis järgemööda üle linna laiali laotada.
Omaette seiklus oli Sahabis sellise tuulega liigelda. Veerandtunnise jalutuskäigu tulemuseks olid liivainimesed - kogu tolm ja liiv oli silmades, ninas, suus, kõrvades ja oh neid juukseid! Tuustid, täielikud.
Aga veel omaette seiklus on siis, kui takka tuleb ka vihma. Vihma, mis kogu selle liiva-tolmu-sodi segu taevast alla toob. Mis tähendab, et kõik, mis lageda taeva all on, saab kaetud liivaga. Nii saigi meie suurest ja avarast terrassist hoopis rand.
Ja nagu rannaski käies, on ka siin, et veel päevi hiljem leiab liiva kõikjalt.
Et meie tolmuimeja ka sädemeid loobib ja igasugusest puhastamisest ei saa juttugi olla, nühime pisiekse harjaga mööda vaipasid.
Kuigi, tundub, et see lihtsalt keerutab tolmu üles, mis varem või hiljem jälle oma koha leiab.

Ma olin küll endale kinnitanud, et olen kogu selle tolmu ja kuivusega harjunud.
Ei ole.

Meie korter asub ka maja kõige kõrgemal korrusel. Kuigi see annab suurepärase vaate Ammani kesklinnale ja Citadel'ile, annab see veelgi parema võimaluse tuulel tuppa pugeda. Hoia või tekist kinni, et tuul ära ei rebiks. Seepärast on meie korter viimastel päevadel pigem iglu eest olnud. Tuul kolistab kõigega, mis ette jääb ja seda, mis ette jääb, on palju. Alustades lahtise prügiga (pudelid, purgid, plastik) ja lõpetades veepaakide kaantega, antennide ja aknakatetega.
Imestasin, et hommikul terassimöödel alles oli.

Nüüdseks on olud vaibunud ja jäänud on mõningad vihmapilved ja jahedamad kraadid.
Mis tähendab, et homsest algab uus nädal uute tundide ja bussisõitudega.

Täna pidasime maha ka mansafi-peo, kus meie kohalikud tuttavad ja araabiakeele õpetaja jõud ühendasid ja kokkasid. Mansaf kui Jordaania ilmselt kõige traditsioonilisem roog koos riisi, lavašši ja lambalihaga, tegi kõhu õnnelikuks ja keha väsinuks. Millegi pärast jaksasid inimesed pärast seda ka kohalike tantse tantsida. Miks ja kuidas - ma pole siiani mõistnud.
Kui Jordaanias süüa tehakse, siis seda tehakse tervele naabruskonnale. Suurte metallist kandikutega kantakse ette kodukokkade suurteosed ja lase aga heal maitsta. Tavaliselt kätega.
Kui me koju tuleme, teeme mansafi-peo ja vot, vot siis te saate aru, mida tähendab ülesöömine või et kuidas saab laud toidu all lookas olla.

Mis veel.
Soolaleivapidu tegime koos kartulisalati ja -krõpsudega. Puhas Eesti värk, kuigi hapukoort ja hapukurke Jordaania ei tunne. Siiski, täiesti arvestatav kartulisalat Jordaania stiilis.
Oli ka neid, kes end rummist päris piraadiks jõid, ent oli ka neid, kes piraadid kajutisse saatis. Kuigi plekid koridori põrandal annavad aimu, et enamus joogist loksus üle parda (hehe, see what I did here).

Järgmisel päeval jätkus traditsiooniline hommikusöök Waffle House'is, mis järgnes kiirelt lõunasöögiga. Waffle House'is. Ja oh kuidas ma olen mõelnud, et meie emadele meeldiks siin. Ükskõik, mida sa ka ei telliks, kõiges on oliive. Ja mitte üks-kaks või nipet-näpet, pigem on raske oliivide vahelt omlett üles leida.
Märkus: kui ma olen hakanud taluma praetud oliive, kas see on märk, et ma hakkan täiskasvanuks saama? Käivad jutud, et kui õpid armastama oliive, oled saanud täiskasvanuks.
Half way there! 

Mingisse päeva jäi ka kohalike kaltsukate puistamine. Neiud, te ei kujuta ettegi, kuidas siit võib 2 JD eest täisnahast ja päris korralike saapaid leida. Just selliseid, mis meie mõistes kuum kaup oleks, lebab siin kaltsukates. Aga et ma piiratud pagasiga olen, tuleb need ka sinna lebama jätta.
Eesmärk oli uued ketsid leida.
Ei leidnud, sest siin on ainult täisnahast, odavad, korralikud ja ilusad saapad (first world problem it is).

Vahepeal oli mul au osaleda ka the gentelmen's club'i kohtumisel. Nagu välja tuleb, olen ma meie meesvabatahtlike arvates piisavalt okei, et nendes osaleda. Mitte, et ma saaks aru, mida see tähendab. Et ma ise end ei kutsunud, aga mind oodati, leidiski ühel õhtusel ajal meie rõdul aset meeste klubi kohtumine.
On etem kui naiste oma, by far.

Ja õhtu-kaks pärast seda olin taaskord daam, kes hädas, et jumala eest mees talle kiiresti vastu tuleks. Ühel pimedal tänaval haakisin endale sappa 5-6 kohalikku noormeest, kes pärast oma inglise keele oskuse demonstreerimist mind saatma hakkasid. Ja nende inglise keele oskus oli midagi, mida ükski naisterahvas pimedal tänaval kuulda ei tahaks.
Jõudsin muidugi enne koju, kui Niki mulle vastu jõudus (püstitades sealjuures uue rekordi kiirkõnnis). 

Kaks ja pool kuud hiljem ning mul on tõsiseid raskusi oma keele taltsutamisega. Kui palju püütakse me tähelepanu, vahepeal täiesti jõhkralt ja julmalt omavahelistesse vestlustesse sekkudes, kui palju on seda paganama welcome'i, mida ma juba jälestama olen hakanud, kui palju on igasuguseid käemärke ja tuututamisi. Autod aeglustavad, et sõita sinu liikumistempos, et siis totakalt otsa vaadata ja oma "How are you?" välja puristada.
Kaks ja pool kuud hiljem pole ma aru saanud, mis oleks parim reaktsioon sellele. Ilmselt polegi sellist asja.
Aga ilmselgelt on mu kannatus kadunud, kui jään juba seisma ja hakkan oma ingliskeelset monoloogi pidama, mis ei ole just kõige ilusam tundeavaldus.
Seda ei tohiks juhtuda.

Ega ma pole kunagi just oma kannatlikkusega eeskujuks olnud.

Õnneks on meile Sahabi juurde määratud ka igal korral vähemalt üks noormees. Ja see päästab. Nii paljust!

Ikka veel rõhutan üle, et vaid ühel korral olen tundnud, et vot nüüd pole asi kontrolli all (aga siis ma ka helistasin Nikile ja tegin kiirkõnni rekordi), vaieldamatult on tegu pigem tähelepanu saamisega ja võimalusega, et hiljem saaks öelda "ma nägin naisvälkareid" või et "rääkisin täna eurooplasega juttu".
Ilmselt kui pisutki väsinud olla, mõtteis vaid koju jõudmine, on see kurnav ja mõnikord lihtsalt tahaks tõesti keskmise sõrme püsti lüüa.
Mitte et sellest kasu oleks, siin sellist märki ei eksisteeri, vähemalt mitte sellisel kujul.

Kui vahepeal olid täiesti arvestatavad motivatsiooniprobleemid, olen need nüüdseks selgeks mõelnud ja valmis edasi liikuma. Nii ootabki mind homme taaskord Sahab.
Kuigi see pole pagulaslaager, on ka seal palju pagulasi. Nii palutigi meil asuda õpetama ka Süüria pagulasperekonnas, kus lapsi on palju aga ... aga võimalusi pole ühtegi.
Katie, meie emotsioonitu ja igati tugev briti vabatahtliku, andis nende olukorrast väga detailse ülevaate ja no ... no ma isegi ei tea.
Pea ainsaks sissetulekuks on taara kogumine. Lapsed ei käi koolis (seda mitmetel põhjustel) ning mõningad neist ei oska lugeda-rääkida ka araabiakeeles. Nende seas ka üks laps, kes pidi pealt nägema, kuidas ta isal pea maha raiuti. Nagu ma aru olen saanud, puudub neil kodust pea kõik.
Lihtsalt ei ole ja lihtsalt ei saa ka kusagilt.
Siin riigis ei ole ka meie mõistes lastekaitsetöötajaid või sotsiaaltöötajaid. Muidugi, on seadused ja on igasugused uhked konventsioonid ja allkirjastamised, aga ... Kui pole kedagi, kes aitaks neid seadusi-käske täide viia, siis on ikka nii nagu on.
Kui laps peaks pöörduma politsei poole, kuna teda kodus pekstakse, siis seesamune politsei viib ka selle lapse koju tagasi, tihtipeale küsides veel, et mis poiss tegi, et peksa sai.
Olles viimased paar aastat seotud olnud laste õiguste ja laste ja noorte kaasamisega, on see päris hea reality-check. Laks vastu nägu.
Ja ainukene mida me siin neile pakkuda saame, on oma aeg ja tähelepanu.

Et see kuidagi kurvale toonile läks, siis siin on pilt meie mansafist. Ja otseloomulikult ei ole pildilt aru saada, kui suur ports see tegelikult oli.










Monday, February 9, 2015

Oleme laisaks jäänud, tunnistame.
Teisalt, pisut raske on ka sammu pidada, oli hetki, kus oli vaja kirjutada kolm artiklit ning ükski neist polnud selle blogi jaoks mõeldud.
Nii, et anname andkes ja läheme edasi.

Või tegelt, kõigepealt läheme tagasi.

Veel enne, kui so-called ISIS avaldas video Jordaania piloodi Muathi elusast põletamisest, käisid suured spekulatsioonid, kas Muath veel elus on ning kui on, siis kas vahetuskaup, mille taaskord so called ISIS välja pakkus, läheb õnneks. Mingis mõttes oli Muathist saanud Jordaania sümbol võitluses terrorismi vastu. Vahetuskaubaks pidi minema 2005.aastal Jordaanias enesetapurünnakus (ilmselgelt ebaõnnestunult) osalenud naisterahvas või nagu Eesti meedia teda nimetas, naispommar. Hiljem selgus huvitav fakt, et viimane on ühe ISISe asutaja õde.
Aga siis tuli see kuradima video. Ja kogu riik, päris tõsiselt, kogu Jordaania oli täiesti jalust löödud.
Ja kuigi Jordaania kuningas oli tol hetkel, kui uudised tulema hakkasid, visiidil USAs, katkestas ta sealsed plaanid et kodumaale tulla ja vastutasuks hukkamine läbi viia.
Nii tehtigi, mõningad tunnid pärast video levimist, oli kuningas koduteel, et järgmise päeva varahommikul kahe surmamõistetu hukkamine läbi viie. Žest, et Jordaanial ei ole suva ja et Jordaania tahab kättemaksu.
Algasid ka demonstratsioonid. Esmalt selleks, et mälestada Muathi. Inimesed seisid, käes pilt Muathist ja Jordaania lipp. Ei mingit vägivalda, ei mingit terrorismi (ilmselgelt on oluline seda rõhutada).
Päev hiljem ilmusid uudised, kuidas kuningas isiklikult juhtis rünnakut ISISe positsioonidele (paistab, et ISIS vihastas vale inimese välja). Jordaania bad-ass kuningast saad lugeda siit!
Sellele järgnesid juba uued demonstratsioonid, mis lisaks Muathi mälestamisele tähistasid ka toetuse avaldamist Jordaania valitsusele seoses võitluses ISISega.
Kui ma reedel lõunapaiku oma kohvi nautisin, tõusid ihukarvad püsti. Et elame täiesti südalinnas, oli tunne, nagu toimuks demonstratsioon maja ees tänaval. Siiski, pisut eemal, aga rahvamasse oli küllaga. Ise ei näinud ning kuna meil paluti säärastel üritustel mitte osaleda (turvaküsimusd, millegi pärast), ei hakkanud ka kohapeale minema. Piisas rahvamassi kuulmisest, mis kajas Ammani mägede vahel.
Taaskord rõhutan, et tegu oli rahumeelse ühtsusmarsiga läbi südalinna.

Ja üks asi veel. Ma ei ole ammu, kui üldse, näinud, kuidas ühe riigi inimesed seisavad külg-külje kõrval ja jäävad vankumatuks, toetavad üksteist ja mõistavad. See on uskumatu. Ja see on midagi, mida peaks iga inimene kogema.

Aeg-ajalt lendasid meie maja kohalt küll hävitajad üle, ent needki tiirutasid Muathi mälestamiseks. Ei mingit sõda, ei mingeid terroriste ega midagi. Meiega on kõik korras ja muretsemiseks ei ole põhjust.

See-eest sai Katie, meie briti vabatahtlik, uskumatus koguses e-maile lähedastelt ja tuttavatelt üle maailma. Sest Briti meedia oli teinud oma versiooni sellest, mis siin toimus. Ajakirjanik olevat olnud taaskord ühel demonstratsioonil (kus osales ka Jordaania kuninganna,keda kõik armastavad, sest ta on nii ilus ja äge), ent rääkinud, et siin avaldatakse toetust ISISele ja et iga hetk võib kusagil pomm plahvatada, et kõik on terrorismiohust paanikas jne.
Not cool! Ja ei vasta mitte kudagi tõele.

Taaskord, terrorismioht on siin sama suur nagu igal pool mujal maailmas, selle vastu ei saa. Mingeid plahvatusi või mässe seoses ISISe toetamisega siin ei ole ja ilmselt ka ei tule. ISIS suutis Jordaania kapitaalselt välja vihastada ja sellega kaevas ISIS hoopis endale augu. Ja arvestades Jordaania meetmeid terrorismiga võitlemises, ei näe ma, et muretsemiseks põhjust on.

Nii. See osa sai selgeks, ma loodan.

Muidu elame oma igapäevases rütmis. Laagrid, araabia keel, erinevad grupitööd ja kohtumised. Ilmad on niivõrd kuumaks läinud, et päevasel ajal on võimatu rõdul ollagi. Päike niidab.
Ja päikeseprillid peaks ka hankima. Eesti silm, mis on hämaruse ja poriga harjunud, ei pea kuidagi sellele eredusele vastu.

Muidugi, tihtipeale võitlen ka motivatsiooniga. Ma pole veel enda jaoks selgeks saanud, et mis see inglise keele õpetamine meie "õpilastele"annab. Julmalt ümardades võib öelda, et pooled õpilastest ei lähe kunagi tööle - selle jaoks nad inglise keelt ei vaja.
Siin tundub, et inglise keele oskamine on ... on väike show-off ja et igapäevaelus nad seda väga ei vajagi. Okei, mul on tunnis ka üks neiu, kes vajab seda ülikooli jaoks. Olles näinud aga, mis on ülikooli inglise keele tase, siis ma ei ole veel välja nuputanud, kuidas ta selle eksami ära teeks. Katie annab talle ka eratunde, et enamvähem kuu ajaga upitada algaja suhteliselt akadeemilise inglise keele tasemele. Kuidas? Pole õrna aimu ka. Aga me anname endast parima.
Ühes tunnis, kus kummalisel põhjusel osales vaid neli täiskasvanut (tavaliselt on neid ca 15-20), keskendusime ingliskeelsetele väljenditele (not my cup of tea, it's raining cats and dogs, etc.), vaadati meid pirtsakalt ja öeldi, et seda ei taheta. Tahetakse ainult kõnekeelt, et saaks piisava taseme vestlusteks. Eelnevalt tehti ka selgeks, et ka inglise keele grammatikat ei taheta jne. Seisime Katie'ga, täiesti nördinud ja segaduses, et mida me veel saaks teha.
Järgmine tund otsustasime ikkagi oma väljendid ära õpetada ja tunni alguses vabandas ka seltskond oma käitumise pärast.
Sul ei ole võimalik keelt õpetada nii, et jätad mingid osad katmata. Neile ei meeldi ajad, neile ei meeldi grammatika ja neile ei meeldi väljendid. No aga kuidas kurat sa ootad siis, et sa keelt rääkima hakkad?
Püüame endast parima anda, aga mõnikord tundub see pisut peaga vastu seina jooksmise moodi pigem.
Ja pole ka ime, et siis motivatsiooniküsimused tulevad, vist.
Mulle tundub, et ma oleksin võimeline rohkemaks, tegema midagi suuremat ja mõjuvamat. Noh, võiks ju foorumteatri ja rõhutute teatri letti lüüa. Aga arvestades, et siin riigis käib salapolitsei ka meie inglise keele tunde kontrollimas, siis ma ei näe, et meil foorumteatriga paremini läheks.
Iseenesest on meil kolmapäeval töötuba tulemas. Kui me inimesed kokku saame (sest millegipärast tundub 10 inimese leidmine tõeline väljakutse praegu), mis siis, et ainuüksi vabatahtlike on lisaks meile veel 16.

Ja teisalt ma mõtlen, et EVS on ka ju see aeg, kus sa õpid enda kohta. Ja seda teen ma siin täiskohaga.

Lihtsalt, tahaks midagi vastu anda. Midagi suuremat, muutvamat ja püsivamat.

Sest kui me uurisime oma Sahabi grupilt, mille jaoks nad inglise keelt tahavad, siis vastuseks oli, et suhelda teiste araablastega (kes räägiksid ka araabia keelt).
Ootasime, et äkki keegi mainib ära, et nii saab ka välismaalastega suhelda, aga tundub, et see neid väga ei huvita.

Et .... nagu .... milleks siis?
Ja see ajabki segadusse.

Aga võib-olla taandubki kõik enesekindlusele ja erinevate kultuuride mõistmisele. Sest ka nemad õpivad meilt päris palju, et kuidas Euroopas asjad käivad ja missugused need Lääne inimesed siis on.
See teema on meil täiega kaetud, ajee!

Nii on.
Araabia keel hakkab juba täiesti ebaloomulikult raskeks minema ja tundides ei saa ma kunagi midagi aru. Kodus, kõik üksipulgi ja rahulikult läbi võttes on kõik selge jälle. Kuni järgmise tunnini.

Alusatsime ka uue traditsiooniga. Reedesed hommikusöögid võtame vastu Waffle House'is. Asub lähedal, seal töötab meie sõber Ozi, keda muul ajal on raske kohata (sest ta töötab 7 päeva nädalas) ja toit on maitsev ning hinnad talutavad.

Ja Ukut ootame ka.Siis tuleb tubli nädalane puhkus, mille ajal saab jälle kõrbe minna (uus lemmikhobi) ja Jordaaniat avastada.

Ning kui ma praegu millestki puudust tunnen, siis on see paljajalu muru peal käimine. Kuigi Jordaanias on praegu ilmselt kõige rohelisem aeg, ei ole siin just palju parke ja haljasalasid. Ja et päike paistab, ütleb aju koheselt, et otsi park või järvekallas. Siin ei leia kumbagi.






Wednesday, January 28, 2015

Esimene ahistamine - checked!

Jep! Tuli ära!
Kui teised vabatahtlikud on ahistamisest õuduslugusid rääkinud, mis nendega juhtunud on või kuidas ikka ja jälle haagitakse keegi endale sappa, siis minu kohalik elu sellist kogemust ei jaganud. Ilmselt ka seepärast, et enamjaolt liikusin ringi koos Niki ja Kristofiga - meeste seltskond on parim kaitse, mis võimalik on. 
Aga et ei Niki ega Kristof ei käi Sahabis, õigemini ei käi seal ükski noormees, siis nende võim Sahabisse ei ulatu.
Nii olimegi, mina, Katie (britt), Dace (lätlane) ja Ana (sloveenlane) võtmas ette järjekordselt marsruuti bussipeatus-pagarikoda-keskus. Väidetavalt on Sahabis, nagu ka igal pool mujal väiksemates kohtades, suurepärane pagar, seepärast ka kohustuslik saia-paus. Samal ajal võtan mina kotist õuna ja kinnitan kõigile, et see on pitsa (jep, gluteenivaba elu iseärasused).
Võtsime suuna keskuse poole (ca 15-20 minutiline jalutuskäik Sahabis). Nagu ikka, autod signaalitavad, inimesed karjuvad (kohati araabia keeles, kohati welcome!), möödasõitvad autod aeglustavad, kõigil pead aknast väljas. Ikka welcome ja welcome. Oleme õppinud, et parim võimalik vastus sellele on "Haale biich" .
Haale biich - tähendusega tere, ainult selle niššiga, et see tuleb beduiinide araabia keelest ja uskuge mind, kesiganes hüüab welcome, ei oska eluilmaski ette kujutada, et keegi välismaalastest, eriti veel naisterahvastest, tunneb beduiinide keelt. Seega - haale biich ja kõigil on suu kinni). 
Works every time. 

Jätkame jalutuskäiku. Mõnikord ikka juhtub, et keegi haagib end sappa, ent kui ta mõistab, et me olulist tähelepanu talle ei anna, loobutakse. Seekord haakis sappa 5 puberteediealist noormeest. Ja oh seda araabiakeelset möla - nagu rafaello. Rohkem kui tuhat sõna.
Manan näole eriti kurjakuulutava pilgu (ehk aitab natukenegi kaasa noormeeste arusaamale, et nad poel väga oodatud). Ei midagi.
Seega, neli välismaalast ja viis noormeest, kes korda-mööda su nina alt läbi keskivad ja emotsionaalset rääkida vuristavad (kuigi, kui ma mõtlema hakkan, siis monotoonset araabia keelt vist ei olegi olemas). Olles harjunud eestlasliku mentaliteediga- mind ei huvita ja sind ka ei huvita - on minu jaoks olukord ebamugav. Mitte ohtlik, nad ei teinud ju iseenesest midagi, aga ... aga ma vist kunagi ei harjugi selle tähelepanuga, mida Jordaanias välismaa neidudele pakutakse. 
Aga siis läks asi üle piiri ja üks noormeestest oli Dace't katsunud. On oluline mainida, et Dacel on pikad heleblondid juuksed, mida kaunistavad ilmselt liigne meigikiht näol. Seega - ideaalne sihtmärk. Nagu ma aru sain, katsuti teda käest, mis ei tohiks ka just kõige suurem asi olla. Mis selle aga suureks muudab, on asjaolu, et siin riigis on täielik haram (patt, keelatud asi) naisterahvaid katsuda. Kui keegi peaks tänaval kohalikku naisterahvast katsuma, on võimalik korraldada sellest mäss, kus kannatajaks jääb ikkagi noormees. Seda lihtsalt ei tehta.
Ja meie jaoks ei ole okei, et noormehed usuvad, et välismaa naisterahvaid võib katsuda. Seega, pistsime kisama, enamus inglise keeles, mina eesti keeles. Korraks noormehed ehmusid, astusid eemale ning jälitamine jätkas paarimeetrise distantsiga. Kuuldavasti oli Dace tollele noormehele ka vastu nägu virutanud. 
Hetked hiljem peatus üks möödasõitev auto, kust astusid välja kaks kohalikku meest. Mehed ajasid karja poisse laiali, mitte küll väga edukalt. Poisid jooksid ümber ühe lähedaloleva maja ja olid hetked hiljem taas platsis. 
Siiski, südantsoojendav, et ka kohalikud, veidi vanemad noormehed, püüavad meid välja aidata. 

Seejärel, noormehed ikka sabas, algas arutelu. Kuidas reageerida või kas üldse? Meil on ka varem olnud arutelu, et kuidas reageerida, kui sa näed või koged asju, mis pole okeid. Nagu need kaks pisikest tüdrukutirtsu Gaza laagrist, kes kättpidi koos olid ja pidevalt kaklesid. Minu jätkuv seisukoht - nii kaklemisele, kui ka taolisele haramile, et keegi sind katsub - on, et reageerida tuleb. Missugune reaktsioon kõige tõhusam on, see on omaette küsimus, aga kaks kätt taskus, edasi marssida, on kõige halvem asi, mida selles olukorras teha.
Ka elus üleüldse, kui sa näed, et asjad ei ole okeid, kui ei ole läinud päris nii, nagu su esialgne plaan oli, tuleks sekkuda ja olukorda muuta. Vastasel korral ei muutugi midagi ja kõik jääbki allamäge veerema. 
Miks peaks siis siin teisiti tegema?
Ja see pole kohe üldse esimene selle-teemaline arutelu, mis me siin pidanud olema. 

Arutelu lõpuks olid noormehed küll tahapoole jäänud, ent see-eest otsustas suuremavõitu kaubik saata meid. Seega - kõnnid tee äärel ning sinu kõrval veereb kaasa veok, mille juht ja kaasreisija sul pingsalt pilke peal hoiavad. Ikka lai naeratus ja welcome

Keskuse ette jõudes jätsid kambad meid rahule. Otsustasime muidugi tol hetkel, et kuna meie fänniklubi inglise keel oli kehvavõitu ja juhuslikult õpetame meie siin inglise keelt - kutsugem nad siis kampa. Meie poolne reageering, mis pälvis fänniklubi laiali mineku ja eemalt, maja nurgast jälgimist. 

Haale biich.

Sahab on Ammani äärelinnas, tuntud oma vaesuse poolest. Iga kord, kui keegi küsib, kus sa käid või mis sa teed, on neil suu lahti, kui mainid Sahabit. Leeeš (miks), on nende ainukene reaktsioon.
Kuigi oleme Sahabis korduvalt käinud ning mitte kunagi üksinda, vähemalt pärast seda mitte, kui Katie sai kapitaalselt ahistatud. Veebruarist lisatakse Sahabi seltskonda ka noormees. Kordan üle, et tegu pole mitte niivõrd ohtliku olukorraga (mitte miski ei ähvarda me elu või tervist), vaid ebamugavuse ja pingega.
Iseenesest on Sahabis grupp väga motiveeritud täiskasvanuid, kes õhinaga püüavad inglise keelt selgeks saada. Nende seas ka üks Süüriast pärit inglise keele õpetaja. Et ta Jordaanias pagulase staatuses on, ei ole temal lubatud õpetajana siin töötada. Samas, tuleb tunnistada, et kuigi ta inglise keel on peajagu üle teiste omast, ei saa öelda, et see oleks inglise keele õpetaja tase.
Aga eks see näitab pigem siinse piirkonna haridussüsteemi ja -taset.


Peale ahistamise, saime endale ka uue kodu. Juhtus ka see ära ning enam ei ela me Saudi-tädiga ning on päris suur tõenäosus, et siia korterisse ka ei satu ühtegi.
Korteriotsingud olid meil põnevad. Eelarvet teades ei olnud ootused just teab, mis kõrged. Esimesena pakuti meile korterit vaid kahe peale, Jordaania Ülikooli Keeleinstituudi juures, mis tähendab, et see oleks veel kaugemal kesklinnast, kui on 7.ring. Ja et me seal kahekesi oleksime elanud, oleks see veel rohkem meid teistest eraldanud. Me polnud hästi nõus sellega.

Ja siis. Üks õhtu Ozi ja Bilali poksijast vennaga mõdu mekkides, sattus seltskonda ilmselgelt liiga pikka kasvu ameeriklane George. Ja täiesti juhuslikult elab ta korteris, mis üksinda elamiseks pisut suur oli. Ja täiesti juhuslikult otsisime meie korterit, kuhu kolida. Mõdu hiljem, jalutasime juba George'i korterit uurima. Esimese ringi vahetus läheduses (ca 2-3 minutiline jalutuskäik Rainbow tänavale) asus tagasihoidlik, ent siiski kõikide mugavustega korter, pealekauba sai ka klappiva huumorisoonega California-ameeriklase George'i, kes õpetab ülikoolis sotsiaalset innovatsiooni.
Kuigi me pea veendunud olime, et just sellest saab meie uus kodu, ei andnud me oma lõpp-sõna. Järgmisel päeval pidime minema vaatama korterit, mille Lauma meile leidis. Samuti kesklinnas ja samuti koos ühe kaasüürilisega.
Kuigi tundus pisut mõtetu seda vaatama minna (George'i koht sobis meile suurepäraselt), otsustasime ikkagi minne. Mine sa tea, eksole. 
Järgmisel päeval kell 19.00 olime platsis. Rainbow tänava ääres ootasid meid Nadia ja Oasis. Oasis on Lauma sõber, kes otsis korterikaaslasi - ema Tiibetist, isa Jordaaniast, mõjus ta välimus väga kirevalt. Nadia oli aga Oasise sõbranna, kelle kaudu ka korterikaaslasi otsiti.
Korter oli veidi hubasem ja mugavam kui George'i oma, pealegi oli meile ette nähtud toas tubli viis korda suurem voodi, kui meil 7.ringi juures oli. Kõlab nagu done deal?
Pärast külastust lubasime tunni jooksul teada anda, kumb korter võidab.
Ja siis läks aruteluks ...
George või Oasis. Asukohad on mõlemal suurepärased, seega see faktor on mängust väljas. Renti küsitakse sama palju, taaskord asi, mida pole mõtet vaadata. George esindas pigem sellist ... kindla peale minekut ja muusikust Oasis .... noh, käivad legendid, et ikka peokunn. Vähemalt kõik teised vabatahtlikud juba teadsid, kellega on tegu ja mis tüüp on.
Ehk siis: kus sa tahad veeta järgmised neli kuud?
Tund aega hiljem polnud otsust.

Pärast õhtusööki ja konsulteerimist, helistamist ja nõu küsimist langes kausikaal Oasise poole.
Et noh ... kui George'i korter oleks olnud kindla peale minek, turvaline valik ja pigem tagasihoidlikum elu, siis Oasise korteri puhul tõstaksime tõenäosust unustamatuteks hetkedeks ja suurepäraseks kogemuseks oluliselt.
Helistasime, andsime teada ja mõtlesime pakkimise peale. Kokkuleppeks jäi, et 1.veebruaril kolime sisse.
Andsime ka George'ile teada, et paraku loobume tema korterist. Valus hetk, sest George tõesti oli tore. Ja taaskord, suurepärase musta huumoriga, mis meile väga istus.

Kaks päeva hiljem, pärast korteri valimist, helistas Nadia ja andis teada, et Oasis canceldab diili. Olevat parema pakkumise saanud .
Noh, tagasi George'i juures ..... not! Ka tema oli juba uued üürilised leidnud.

Olime ka 7.ringi korteriomanikule öelnud, et kolime välja (põhjendades seda peamiselt vajadusega olla teistele lähemal, mitte sellega, et Bilal on tropp, kuigi no.... eks me vihjasime ka sellele, vist).
Seega, kuupäevad tiksusid, kodu ei olnud.

Ja nüüd elame Nikiga südalinna korteris, kus on suur ja avar terrass (sobib hästi päevitamiseks, kuna ümbruskond terrassile ei näe) ja millelt avaneb vaade nii Citadel'ile kui ka downtown'ile, saame vaadata palmide tippe ja Ammani üles-alla jooksvaid tänavaid. Korteris on suur dušš ja veel suurem voodi, koos laua ja vajalike riiulitega. Meie toast leiab ka õhk-soojus-pumba, mis hetkeda toa soojaks kütab või vajadusel jahutust pakub. Hetkel on ka kogu korter meie päralt! Väidetavalt üüris teise magamistoa välja keegi saklane (meessoost, ajee, ma jätkan noormeestega draamavaba kooselu!), kes jaanuari eest ka üüri tasus, ent kes pole veel sisse kolinud.
Korteri omanikuks on Ramsey George, Ameerika-Jordaania segu kohalik, keda isegi ei huvitanud meie abielutunnistus. Ilma selleta on siin tavaliselt pea võimatu põhjendada kooselu (muidu oleks see üks suurimaid harame üldse ja ilmselt ootaks mind autapmine). Nagu ta lubas, lahendas ta esimese probleemi - katkine pump. Täna käis parandaja-mehike külas, kes pärast mõneajast uurimist tunnistas tõesti, et pump katki on (ahaa, vat kus lomps, poleks uskunudki!). Seejärel ta lahkus, et tagasi tulla ja pump korda teha.
Iseenesest on siin veidi jahendam, kui 7.ringi korteris, aga eks ole ka inimesi vähem ja iseenesest on meie ainukeseks kasutatavaks küttesüsteemiks praegu lahtised terrassiuksed. Ilm on siin paras, et päevalgi juba päevitada ja D-vitamiini laadida.
Siinkohal tekivad paratamatult mõtted, et kuidas ma järgmise talve üle elan. Juba -2 kraadi pakub väljakutset, kuna keha on sooja ja päikesega parajasti harjunud. Elagu Jordaania jaanuarikuud! 

Omaette elamus oli muidugi ka kolimine. Pakid oma seljakoti kokku ja avastad, et kuigi sa ainult sellega siia tulid, vajaksid vähemalt ühte suurt kohvrit veel. Reality-check 1-2, Keku - sul on liiga palju asju!
Nii, et kaks seljakotti (üks matkakott ja teine väiksem, igapäevaseks kasutamiseks), Kristofi suur kohver ja umbes 5-6 kilekotitäis asju (enamus neist olid muidugi ka toiduasjad, mille kaasa lohistasime). Arvestades gluteenivaba toodete hindu, ei saanud midagi maha jätta.
Ja korraks mulle tundus, et meie Saudi-tädi oli isegi päris kurb, et me lahkume.

Veel eile käis ka Kristof uuesti külas. On näha, et tal on mõningad sisemised võitlused seoses meie kolimise ja tema ning Gregi jätkamisega 7.ringil. Taaskord oli nende korteris vesi otsa saanud (pole ka ime, kui pool Bilali perest seal peatub) ja kuigi Greg oli veendunud, et neil ei teki veeprobleeme, ei aita veeta olek Gregi seisukohale just kaasa. Ja et Greg kapitaalselt kolimise vastu oli, ei olnud vist variantki meid kõiki nelja kolida. Aga tuletasime Kristofile meelde, et ta on alati siia oodatud ja meie elutoa diivanid moodustavad suhteliselt mugava magamisaseme.

Kõigist olemasolevatest variantidest oli see suure kaarega parim võimalik asi, mis juhtuda sai.
Paistab, et Allah on meid omaks võtnud ja kaitseb meie seljatagust. Sest minu meelest on ääretult äge, kuidas asjad omavahel kokku jooksid ja mis see lõpptulemus oli.
Nii, et sellega on korras.

Ja need vabatahtlikud, kes on jõudnud juba külas käia, astuvad korterisse sõnadega "f*ckers!" Ainult sellist reaktsiooni me neilt ootasimegi. Varasemalt kasutasime samu sõnu siis, kui meie neil külas käisime. Ka neil on suurepärased korterid katuste ja elutubadega.
Oleme korduvalt rõhutanud, et kogu meie elamine on neile alati avatud (meil on suurepäraselt avar ja madratsite-patjadega kaetud elutuba, kus tšillida ja vajadusel ka öö veeta).

Millegipärast on mul tunne, et nüüd me EVS alles algab.

Muidugi oleme jooksvalt tegelenud ka laagripäevadega, käinud Sufis ja Sahabis, õppinud araabia keelt ja proovinud ikka silma peal hoida, et mis elu teised vabatahtlikud elavad.

On näha, kuidas on tekkinud juba ka pingeid vabatahtlike vahel. Ka minul, muidugi, on iga vabatahtlikuga omad kogemused. Aga kui me räägime korterist, kus osad inimesed ei räägi omavahel või kuidas inimesed kurdavad, et alates siia tulemisest on neid järjest ühest jamast teise veetud ja muud polegi kui üks suur jama, siis ... käes on draama aeg!

Aga käes on ka see aeg, kus ma hakkan mingisugustest kultuuri-religiooni normidest paremini aru saama. Sõitsime taaskord bussiga Sahabisse, ostsin pileti ning pidin tagasi saama tubli 0,7 JD-d. Saingi. Aga need mündid visati ükskõikselt minu peopesa suunas nii, et enamus neist istmete alla ja vahekäiku veeresid. Tuleb välja, et see on viisakas variant raha tagastamisest, kuna sel moel ei puudutata sinu kätt. Iga korraga olen juba paremini püüdma hakanud, ajee!
Olen märganud ka, et paljud kohalikud naisterahvad kannavad kindaid (ennekõike just need, kes burkasid kannavad), aga ma pole veel mõistnud, et kas kindad tulevad mängu just bussis ja mujal, kus võib olla käelist kontakti või varjatakse nendega lihtsalt oma ihu. Ilmselt viimane variant, tundub loogilisem.

Olen märganud ka seda, et kui pungil bussi siseneb naisterahvas, organiseerivad noormehed end sekunditega ümber nii, et tekiks vaba koht, kuhu daam istuda võiks. Eestis võid sa ilmselt ka raseda naise pungil bussist seismast leida. Siin seda naljalt ei juhtu, ka välismaalastega mitte. Iga kord on Sahabi buss piisavalt täis, et taaskord mehed end organiseerima peavad ja meie vabatahtlikud endale kohad saavad.
Üleüldine, meie mõistes viisakus naisterahvaste suunas, on siin väga heal tasemel. Kuigi, minul on vist ebaõiglane säärast asja hinnata. Olles Euroopast ja olles naisterahvas, julgen eeldada, et viisakus, mis mulle on omaks saanud, ei leia teed kõikide teiste kohalike naisterahvasteni.

Ühel reedesel pärastlõunal käisime külas meie vastuvõtva organisatsiooni juhataja abikaasal. Katie viib temaga läbi eratunde inglise keele õpetamiseks ning meie rolliks oli mängida juhtkonna koosolekut. Meie külaskäik koosnes kahes selgesti eristatavast osast: söök ja töö.
Söögiks pakuti kohaliku rahvustoitu, mille nimi on mul, nagu ikka, juba ammu meelest läinud. Tean ainult, et roog ise koosnes riisist, kanast, kartulist ja lillkapsast. Ilmselt oli tegu ka parima toiduga, mis ma siiani Jordaanias saanud olen ja üheks parimaks elamuseks oli süüa riisi, mis oli maitsestatud kaneeliga. Juba tegelen ka retsepti saamisega, mis ilmselgelt kuulub jagamisele.

Siinkohal tulebki meelde, et olen unustanud jagada teiega meie "kui-sul-pole-kodus-hõõgveini-aga-tahaks-sooja-juua" retsepti.
Ühel lauamängude õhtul jagati meiega ideed hõõgveini aseainest. 

Kuumuta õunamahl. Päris keema pole mõtet lasta, aga ka leige jääb lahjaks, ikka kuumaks. Seejärel lisa mahla sisse pisut rummi ja kaneeli.
Maitseb nagu jõul!
Ja hoiab sooja! 


Teine osa kohtumisest koosnes Iraagi, Süüria ja Jordaania küsimustest kui ka üleüldisest araabia riikide poliitilisest olukorrast. Ja salapolitseist, muidugi.
Sest nagu ma aru sain, on salapolitsei võtnud vaatluse alla ka meie vastuvõtva organisatsiooni, seda juba pikemat aega. Ilmselt pakub neile huvi asjaolu, et antud organisatsioon võtab pidevalt vastu vabatahtlike üle euroopa ja Lääne maailma. Ja et sellega ka kodanikuaktiivsust ja inimõigusi levitatakse, tekitab see teatud osapooltes suurt huvi.
Täiesti veendutud ollakse ka selles, et salapolitsei jälgib ka meie tegevust siin. Kahju, et nad midagi superpõnevat enda jaosk ei leia. 

See on siis viiamase pea kahe nädala kokkuvõte. On ilmselge, et tuleb rohkem tähelepanu suunata postituste sagedusele, see on järeldus, milleni ma postituse jooksul jõudsin.


Ahjaa Uku!
Saime teada, et Jordaanias on tavaks, et veebruari lõpus ja märtsi esimesel poolel käib veel üks torm üle. Lubati lund ja kõike! Tavaliselt pidi see kestma  ühe nädala.
 Welcome to Jordan! 

Ja väidetavalt ootab meid järgmine torm juba lähipäevil, veebruari alguses. Midagi hullu ei tohiks tulla, ilmselt pisut vihma ja tuult.
Mis Jordaania mõistes vist tähendavad, et võib oodata rohkem vabu päevi, kuna tegevused jäetaks ära seoses ilmastikuoludega.





Friday, January 16, 2015

Hakkame aga otsast peale ...

Niisiis.
Täna astus uksest sisse ei keegi muu kui meie Saudi-tädi, Bilali ema. Kaasas suured kohvrid ja kotid. How are you, Kuukaa!
Oleme tagasi alguses ja hakkame aga otsast peale.

Jutud tema tuleku ümber käisid viimased kaks päeva, aga need jutud olid ka täpselt sellised, et keegi tuleb. Pole aru saada kas Bilali vend või tema ema või mõlemad.
Kinnitan, mõlemad. Kuigi tundub, et Bilali vend ise siin ei ööbi. Väidetavalt on neil siin kusagil perekonna maja (mitte, et ma saaks aru, miks Bilal ja ta ema siis peatuvad).

Esimesel korral, kui jutte kuulsime, võtsime ka Laumaga ühendust. Sest kui siin peatub rohkem kui viis inimest, algavad taaskord jalutuskäigud Galleria tualetti ja dušid, kus vesi saab enne otsa, kui seep kehalt.

Ja Bilal ka, noh. Jutte ema tulekust kuulsime kõikjalt mujalt, kui Bilalilt endalt. Küsimusele, millal siis täpsemalt, vastati, et kas homme või järgmisel nädalal või millalgi. Mida kuradit.
Bilal sai me nägudest aru, et miski pole korras. No shit. Sellest arusaamiseks ei pea ekspert olema.
Väidetavalt ostab Bilal ise suure veemahuti, kui meil uuesti veeprobleemid hakkavad.
Nagu ma usuks ühte sõna ka, mis selle noormehe suust välja tuleb :)

Et ei jääks vale mulje, kordan üle, et Bilali ema ise on väga armas ja soe inimene, kogu oma heatahtlikuse ja lahkusega. See on ilmselge, kui sa talle silma vaatad.
Aga (nagu ikka on aga).
Kui ema on majas, tunnen, et käin kikivarvukil ringi. Köögis olen siis, kui teda pole (sest muidu ei saa ma teha seda, mida mina tahan, vaid seda, mis tema arvab, et on parem). Koristan siis, kui teda pole (sest muidu ma koristan valesti, nagu ma aru olen saanud). 
Ma tean, et ta tahab head, aga ta ei tea, et ma tahan teha asju nii, nagu mina tahan. Ja see korter on siin peaks minu jaosk olema esimene koht tegemaks nii, nagu ma olen teinud, nagu ma teen ja nagu ma ka jään tegema.
Muidugi, seni kuni ma kellegi teise heaolu ei riiva, arusaadav.

Hetkel on meil Laumaga kokkulepe, et ta tuleb lähiajal siia ning arutame seda küsimust. Esmane jutt on, et kui kolme päeva pärast ei lähe korter tühjemaks, hakkavad taaskord-taaskord .... kolimisjutud. Arvestades ema kohvreid, ei saa siin kolmest päevast juttugi olla, rohkem ikka kuu aega või nii. Seda enam, et ta tuli Saudi-Araabiast, mitte naabertänavalt.

Kui mina ohkan, siis Gregor ohkab ka, ilmselt kergendusest. Nälg on möödas! Ema on tagasi, et süüa teha ja meeste tagant koristada, aaa-f*king-jee! 
Meil on viimasel ajal, täpsemalt pärast jõule, olnud probleeme, et Bilalile ka ei meeldi enda järelt koristada. Noh, ta ema pole seda ilmselt kunagi lasknud teha, ei saa ette heita.
Aga kui kraanikauss ujub rasvast, mis tema nõudepesust tuli, ning kogu see krempel jäetakse sinna seisma - not cool! Ja kui Kristof sellele tähelepanu suunas, oli Bilali vastuseks "äh, ma eile ju koristasin!". Aga rämpsu toodad sa iga päev.

Ma tean, et kui ma päris kisama hakkaks, eks siis me ka välja koliks, aga ... aga eks ma pean ka veel oma piire otsima. Eks alati annab natukene siit ja sealt pigistada või juurde venitada.

Ja võib-olla peaks nüüd kohe, esimesel võimalusel selgeks tegema, et minust tõesti ei saa mosleminaist.

Muide, postituse jooksul on korterisse lisandunud ka Bilali teine vend.
Seega, kaks sloveenlast, kaks eestlast, Bilali ema, Bilal ja kaks Bilali venda. Taaskord, eeldan, et viimased ei peatu siin.
Aga teate?
Jordaanias ei või kunagi teada!

Näiteks eile.
Sõitsime taksoga bussipeatusest koju. Taksojuht tegi sõidu ajal ühe peatuse, uuris kas me kohvi tahame - la, shukran (ei, aitäh). Hetked hiljem olid meil Nikiga kohvid käes - naisterahvad joovad siin Nescafed, nagu ma taksojuhist aru sain ja mehed, mehed joovad lihtsalt nii räigelt magusat kohvi, et keel põhimõtteliselt kleepub kurgulakke kinni. '
Jätkates sõitu, oma kohvidega, mille eest maksis taksojuht omal soovil ise, pakuti otsa veel sigaretti. Et noh, sõidad taksos, jood kohvi, teed suitsu.
Meie jutu peale, et vabandust, me ei suitseta, vaadati vist korraks segadusttekitavalt ja läideti enda sigarett.

Miks ma ikka veel üllatun, ma ei saa aru.

Käisime eile õhtul veel ka Bilali sõbra Ozi (tegelt ka, väga äge tüüp, aga keegi ei usu seda, kuna ta on Bilali sõber) sünnipäeval.
Ma pean ütlema, et ma ei ole veel nii toredal peol siin olles käinud. Kõik olid ülevas meeleolus (enamus ei joo siin alkoholi, seega ei tasu seda süüdistada), laulsid karaoket ja vähegi ägedama laulu ajal roniti toolidele tantsima-laulma ja kätega kaasa vehkima. Üli. Kõva.
Kohtasin seal ka väidetavalt Jordaania parimat trummarit, kes on valmis mind vabalt õpetama ja juhendama. Lubas isegi mulle mõned muusikud saata, kellega koos jämmida. Tjah, jagab muusikuid nagu ... nagu lendlehti. Säh, võta mõned.
Elame-näeme, mis sellest välja tuleb.
Tavaliselt, kui asi tundub siin imelihtne, on see just kõike vastupidist.

Mis veel.
Ahjaa, upgrade'isin oma magamiskostüümi. Kahe teki all magan nüüd maika ja pükstega, peal veel sviiter ja villane kampsun ja jalas ema tehtud villased sokid. Kohati on ikka jahe.
Kristi, kes sa meid selle eest hoiatasid - nüüd ma mõistan täielikult, mille eest see hoiatus oli. Nikil pole häda midagi, magab nagu karu ja ei tea külmast midagi.
 Korter on uskumatult külm. Ja mina, naiivne, uskusin alguses, et noh, enam külmemaks ei saa minna.
Riietevahetus käib nagu aja peale ralli. Mitte, et see midagi muudaks, sest kapist võttes on riided sama külmad kui kogu tuba, aga see jätab lootuse.
Eile teistega kohtudes sain teada, et osad vabatahtlikud lähevad magama nii, et kaissu võetakse pudel äsja keedetud veega. Hea soe kaisutada.
Ja eile teistega kohtudes sain taaskord aru, et on kuradima hea elada noormeestega koos. Ei mingit draamat, ei mingit "kas sa tead, mis ta minu kohta rääkis" või "kas sa tead, et ta ei julgenud seda mulle isegi näkku öelda". 
Okei, koristamist on ehk tiba rohkem, kui muidu oleks ja okei, Bilali ema satub ka siia, nii aeg-ajalt, aga... ei mingit klatši või solvumist või ükskõik mis tüdrukute-mänge.

Ja üks upgrade on veel. Kuna tubased päevad naelutavad diivanile ning mingisugune trenni tegemine on siin oluliselt raskendatud (sest naised lihtsalt ei käi tänaval jooksmas ja spordiklubid ei kuulu minu eelarvesse), ostsin hüppenööri. Vot nüüd hakkan hüppama.
Sest hommikuti on keha tehtud puidust ja liigesed on kõik roostes. Nagu autovrakk käid siin ringi.
Seda peaks muutma.

Paar päeva olin ka rivist väljas.
Püüan siiani oma keha veenda, et gluteen on okei.
Aga nagu välja tuleb, ei võta keha seda mõtet omaks ja jonnib vastu, tekitades kõrgematasemelisi maokrampe. Nii hull pole asi veel olnud.
Seega.
Nüüdest, üllatus - oleme tagasi nulltolerantsi peal.
Välja arvatud (sest alati on aga, hahaa) kui me Sufi laagris oleme. Sufis pakutakse alati meile falafelit või mõnusat lõunat, kus rebid kätega saia ja kastad seda hummusesse või muudesse asjadesse, mille välimus pole küll paljulubav, aga ainuüksi maitse pärast ei oma see mingit tähendust.
Sest kuna ma alati olen seal söönud (sest seal on head toidud + see on tasuta, ärgem unustagem, et rikkad me siin just ei ole), tunduks praegu eriti nõme hakata neile seletama, et "kuulge, tegelikult on nii et ..".  
Juba minu jaoks tundub see mõnitav.
Ja ma pole kindel, kuidas õnnestub siin seletada, et "sorri, keha ei saa sellega hakkama".

Ja selle lause kirjutamise ajal astusid köögist välja Bilali vennad, veendmaks meid ühinema nende õhtusöögiga. Pakutakse pastat. 
Ahvatlused. Ahvatlused igal pool!

Muidu kulgeb meie elu siin igapäevarütmis, niivõrd kuivõrd see võimalik on. Tunneme end hästi ja oleme õnnelikud.

Seda enam, et meie poole alustas teekonda kaks pakki kohvi, koos köharohu ja šokolaadiga. Turvalist teekonda ja jõudke ikka meieni!
Ilmselt pakub see mulle rohkem elevust, kui peaks.
Aitäh ema!






Sunday, January 11, 2015

It is more or less on ... update nr 2

Tubased päevad on laisaks muutnud ja unegraafik on ammu juba täiesti lootusetult paigast ära.
Muide, siiani kehtivad ametlikult vabad päevad ning ilmaennustust uurides on meil kahtlane tunne, et neid tuleb veel.
Vahetult pärast meie kolmapäevast postitust algas meil lumesadu koos äikese ja müristamisega. Midagi, mida minu meelest Eestist väga ei leia. Muidugi, tubli tuul oli ka ja ei läinud kaua, kui maa valge oli. Palmid ja lumi.
Et ametkonnad olid selleks valmistatud, tekkisid tänavatele buldooserid, kes lund lükkasid. Mitte sahad, eiei - täiesti pesuehtsad buldooserid. Enamjaolt said nad oma ülesannetega hakkama ka, jättes asfaldile vaid õhukese kihi sulalund (mis ilmselt esimesel võimalusel siis ka jäätub). Tuule vaibudes ajasime Kristofi ja Oziga (kohalik, Bilali sõber, äge tüüp, kes poolekohaga meil elab) riided selga ja läksime ümbruskonda uurima. Eeldasime, et leiame eest surnud linna.
Peatänaval liikusid mõningad autod, kordades vähem, kui neid igapäevaselt näha on. Muidugi, kui tavapäraselt tuiskavad nad mööda tänavaid, siis nüüd ukerdasid nad vb 30-40km/h kiirusega, igaühel ohutuled vilkumas, andmaks märku, et hei, lund sajab ja libe on! Nagu tõesti ei suudaks teised autojuhid seda ise märgata. Nii nad seal kulgesid, nagu jõulupuud, sest ohutuled võivad ka siin olla muud värvi peale oranži.
Ühel hetkel lasime kuulmisel end juhtida ja leidsimegi päeva esimese saagi - kohalikud driftijad, kes olid leidnud ühe maalapi kõrvaltänavatel. Esimene lumi ja poolsula olid "parkla" piisava mudakihiga katnud ja nii nad seal siblisid. Enamus autod olid oma esipamperid ära võtnud, ilmselt jäid nad liiga madalaks. Muidugi, pidevalt käis igasugune pildistamine, selfide tegemine ja filmimine. Täiesti kummaline - ilmselt olid enamsu autod koos vaid Allahi ausõnal ja erilist autoilu seal kohe kindlasti ei olnud, ent see ei olegi vist siin peamine teema.
Mõne aja pärast ajas end parkla äärele ka üks suuremat sorti Toyota, millest tubli keskealine mees välja astus ja filmima asus, vahepeal teiste küsimustele midagi vastates.
Jodaanias ei usaldata teisi kohalike. Kuna millegi pärast on siin väga levinud, et eraisikud, kel on oma töö ja pere ja kodu olemas, töötavad politsei heaks nuhkides. Uurisin Ozilt pisut, et mis selle tagamaad on - milleks on vaja niivõrd palju "nuhke", et ... et mida nad leida tahavad. Ja ainuke, mis Ozi mulle vastas, oli, et näha lihtsaid seaduserikkumisi. Kui sa autoga sõidad ja märkad politseinike, on su käitumine ilmselt kooskõlas kõikide seadustega. Kui aga politseid silmapiiril pole - mis sa siis teed? Ka pidude puhul - naljalt võõraid seltskonda ei lubata ja ka Bilal on meile korduvalt meelde tuletanud, et Jordaanias peab olema ettevaatlik, ei saa igaühele kõike rääkida.
Mitte, et ma oleks veel aru saanud, mida me siin siis niiväga varjama peame.
Driftijad küsisid Toyota-mehelt, et kas ta on politseist, Mees vastas et ei ole, driftige edasi, ma lihtsalt filmin.
Ju siis nii lihtsalt see usalduse võitmine käibki. Ei, ma ei ole politsei.

Tagasiteel koju hakkas taaskord lund langema ja õhtuks läks asi päris hulluks. Neljapäeva võtsime taaskord lumega vastu. Lumi ja tuul koos natukese tuule ja lumega.

Kõik vabatahtlikud peale meie, elavad täitsa kesklinnas. Et hetkel on takso leidmine üpriski hea väljakutse, oleme pigem tubased. Sest isegi kui me sinna saame, peame ka tagasi saama. Pealegi, kesklinnas ei lähe just nii hästi kui meil. Enamus kohti on ikka täitsa kinni ja neil on ka elektriga probleeme olnud. Meil on lähedal suur kaubanduskeskus, mille toidupood on lahti olnud. Leiva-saia letid on küll tühjad, aga kõike muud paistab ikka jaguvat.
Nii oleme me ära vaadanud enamus Star Warsi osadest (Kristof ei olnud neid näinud ja muidugi me rääkisime ta sellesse maratoni sisse), Doomsday'd vaatasime, kordaisme üle ka Figthclub'i ning ka Guardians of the Galaxy (mis on valus pettumus Marveli filmides). Niki on kõvasti pokerdanud, mina istun oma sketchbook'i taga ja joonistan. Käisime üleeile (ja eile, kuna üleeile olid kõik kohad kinni) veel joonistamisvarustuse jahil. Nüüd on kõik vajalik olemas ja otsustasin, et hakkan hoopis kunstnikuks, mis seal's ikka.

JordanTimes annab teada, et tormi käigus on hukkunud kolm inimest (nendest üks oli 18-kuune imik), kõik seoses liiklusõnnetustega. Õnnetusi ise on olnud üle viiesaja (esimesed sada tekkisid reedel, ajavahemikul 17.00 - 18.00). Kuna nii Amman kui ka kogu Ammani lähiümbrus asub mägisel alal, on enamik teid kas otse üles või otse alla. Kuna kraadid on läinud pisut alla nulli ning on ka jäidet sadanud, peab ikka päris suur kriisiolukord olema, et oma suverehvida ja väsinud autodega praegu teedele ronida. Ma ei seisa kahel jalalgi püsti siin. Seepärast on ka kõik välja surnud - lihtsalt võimatu on liigelda. Ja seepärast me ka kahtlustame, et see paar päeva veel nii ka jääb.

Seega, mina olen kodus olnud alates teisipäevast, kui minul tunnid ära jäid. Eile pidavat meil olema ka koosolek ja araabiakeel, aga oh üllatust - ilm ei lubanud. Taevast langes pisut lund ja võib-öelda, et enamik teidki olid puhtad, ei jääd, ei lund, puhtalt vesi. Ma ei tea, miks ma siia maani veel üllatund, kuidas pisut kehva ilm jätab kõik kohe ära.

Ja et me oma seltskonnaga siin 7. ringi juures tubased oleme, on nüüdseks tekkinud teema, et Bilalil on vähk. Et tal kõht ja selg valutavad, käis ta arsti juures ning andis nii vere- kui ka uriinirpoovi. Tehti ultraheli ja öeldi et vot nüüd pead hakkama olema jumalale hästi lähedal.
Kuidagi said sellest teada ka Bilali vanemad ja nüüd muud polegi, kui pidev helistamine ja pidev silma peal hoidmine.
Bilal käis eile ka teises haiglas, nii igaks juhuks (kuna on võimalus, et esimene arst proovib temalt lihtsalt raha saada). Seal ei võetud teda jutule, vähemalt mitte enne, kui pole lõplik diagnoos ja nii. Tagasiteel oli ta koos sõbraga, kes ilmselt oli pettunud meie leiges reaktsioonis Bilali ja vähi osas. Nii proovisid kaks eestlast ja kaks sloveenlast selgitada, et ... et no ei käi päris nii, et võetakse verd ja tehakse ultraheli ja boom - vähk. Ja samuti ei käi nii, et sul hakkab kõht valutama ning see kohe vähk on. Ja no, olgem ausad, ilma koeproovita ei öelda mitte midagi, millega tegu või millega mitte.
Ja räägi seinaga noh, mitte midagi. Jäime süüdi selles, et me ei võta seda piisavalt tõsiselt ja oleme põhimõtteliselt südametud.
Tõesti, proovi siin riigis midagi seletada. 
Märkusena tasub öelda, et Bilal on 19-aastane noormees, täie tervise juures täkk, kes käib oma muskelid jõusaalis silumas. 

Koos Bilali ja ta sõbraga saabus korterisse ka neli suurt pitsat. Neli suurt ja uskumatult head pitsat koos suure pepsiga.
Ja kuigi me selle Bilalil-on-vähk-ja-appikene teema suutsime üle elada, ei suutnud ei mina ega Niki üle elada geide teemat. Kuidagi me selle teemani jõudsime ja no .... inimesed hakkasid oma seisukohti avaldama. Täiesti okei.
Bilalil ei ole iseenesest mitte midagi geide vastu, aga võimalusel koguks ta kõik geid kokku ja põletaks maha. Sest nii sul tõesti pole midagi geide vastu. 
Tundus, et ta sõber on sama meelt, sest iga inimene ise valib, kas ta on gei või mitte.

Ja nii me vaidlesime selle üle, kas geiks olemine on valik või mitte. Ning ükskõik, mida me ka ei öelnud, taaskord - räägid seinaga.
Mingi hetk me lihtsalt loobusime, sest asi läks liiga tuliseks ja noh, ükskõik mida me ka ei öelnud või mis fakte ette ei ladunud, öeldi vastu, et nemad ei tea sellest midagi ja ju siis on see info täiesti vale.
Ma pole ammu millegi peale nii närvi läinud, kui nende kahe tüübi. Et me Nikiga puutusime oma Eesti-elus igapäevaselt rohkem või vähem kokku inimõigustega, on väga raske hakkama saada suhtumisega, et "kogume kõik kokku ja põletame maha".
Otsustasime, et kui selline pull siin igapäevaseks muutub (et käiaksegi rääkimas, kuidas kõik Bilalile mitte-loomulik tuleks maha põletada), on asi juba tõsisem. Me võime kõige muuga hakkama saada, kogu selle Bilali jamaga (see on uskumatu, mis s*tta selle tüübi suust välja tuleb) ja tema sõprade ja ükskõik millega, aga ma (ja ma arvan, et ka Niki) ei saa hakkama niivõrd vaenuliku suhtumisega teiste inimeste osas. Seda enam, kui see puudutab inimõigusi.
No muidugi, eks Bilal räägib ainult sellest ja kokkuvõttes räägib ta üleüldse väga palju pahna, aga täpselt niimoodi asjad ka algavad. Alguses räägitakse, hiljem ka tehakse.
Seega, ei saa olla lihtsalt mitte midagi tegemata. Eriti Bilali puhul, sa pead talle mõistma andma, et "aitab, see pole okei enam".

Mul on tunne, et see polnud viimane kord, kui me sel teemal rääkisime. Ja noh, ilmselt on siin kultuuris üleüldse väga vara sellistest teemadest rääkida, seda peab ka arvestama.

Aga mis seal ikka, kuidagi peab hakkama saama. Ilmselt saab siin mu suurimaks väljakutseks Bilal ise. Keku ultra-super-turbo-tolerantsus programm alaku!

Tagasi välise tormi juurde, täna lubatakse paduvihmasid. Aeg-ajalt on kuulda sireene üle linna. Kui ma kogu aeg arvasin, et nonii, kusagil on jama, siis täna jagas üks vabatahtlikest infot, et sireenidega antakse inimestele märku, et autoga ei tasuks kusagile minna.
Jep, kuues päev tormi.

Lumi ja palmid! 



Driftijad. Ja Ozi. Ja pisut Toyota-meest ka! 


Ja kuigi ma tunnen, et keha tahaks liikuda ja on mingit motivatsiooni vaja, et end voodist välja ajada, on see pea nädalane puhkus täiesti ära kulunud. Kõik see, mille ma olen edasi lükanud just seoses aja puudumisega, saab nüüd tehtud.

Ja ma pole ammu end niivõrd hästi tundnud.

Muide, meil on ikka veel lumi maas!










Wednesday, January 7, 2015

It is still on ... update nr 1

Elasime öö üle.
Akna taga ulub kõva tuul ning arvestades, et kui juba igapäevaselt tuleb aknast niivõrd palju tuult sisse, et paneb seelikugi lehvima, on korteris veelgi külmem, kui muidu. Tuul logistab aknaid ning aeg-ajalt on kuulda katuselt mütse ja kolinat. Palusin veel öösel poistel üles minna, kuna juba pikemat aega oli katuselt kuulda mütsatusi. Eelnevalt oli vist ka meie egiptlasest majahoidja katusel käinud, kartsin, et äkki temaga juhtus midagi. Ei midagi, üks uks oli lahti jäetud, mis tuule käes vabalt lehvis. 
Aeg-ajalt tuleb vihma ning jäidet. Lihtsalt sajab jääd. 
Kesklinnas on ka lumi maas, mitte küll Eesti mõistes hanged, aga maa on valge.
Eilsest õhtust saadik on tänavad tühjad, võib-olla 2-3 autot oleme täna näinud. 
Hommikuks oli naabrite maja ees asfaldile suurem kivi kukkunud (kust või kuidas - pole õrna aimu ka), laotades paarimeetrisesse raadiusesse kivikobakaid. 

Uudised väidavad, et torm kestab vähemalt laupäevani. Hüppeliselt on tõusnud toiduainete, kerosiini ja bensiini, radikate ja puhurite ning filmide ja telesarjade müük. Et noh, tulevad ju tubased päevad.
Siiani on meil elekter ja kõik olemas. Toitu peaks ikka korralikult jaguma, vajadusel on ka mõningad poed lahti (nii väidetakse). 

Valitsus jagab soovitusi ja nõuandeid, kuidas kaitsta oma majapidamise veevarusid ekstreemse külma eest (praeguse info järgi maksimum miinus 4 kraadi), kuhu autosid mitte parkida (hoidmaks peamised teed vabad) ning pidevalt on kinnitused, et poodidest ei saa toit otsa, ei tasu muretseda. On korduvalt rõhutatud, et kõik peaksid jääma siseruumidesse ja lahkuma vaid hädaolukorral. 
Et meil majahoidja on, siis eeldan, et tema tegeleb selle veevärgiga. 
Noh, võiks ju vee kergelt voolama/tilkuma jätta, aga et siin hoitakse igal tilgal silm peal, siis ei ole see soovitus vist okei. 

Et ma eile endale suure sooja bleedi hankisin, magasin täna öösel rahulikku ja sooja und, kordagi külma peale ärkamata. 

Stiilinäiteid: 

http://jordantimes.com/authorities-announce-state-of-maximum-alert-for-expected-blizzard

http://jordantimes.com/jordan-braces-for-harsh-weather

Tuesday, January 6, 2015

It has begun ....

Kui hommikul soojendas päike mõnusalt elutoa diivanit ja ma nagu kass päikeselaigus püherdasin, on nüüd raskevarustus välja toodud. Istun kahes paksus kampsunis (ja ma mõtlen päris tõsiselt kahes paksus kampsunis, mitte hipsterite sviiterites), jalas villased sokid ja suured lambavillased sussid.
Taevas rühivad hallid pilved ja aeg-ajalt koputab tuul aknale. Iseenesest täiesti arvestatav Eesti jaanipäev. 

Et ilm halvaks kisub, on tunnid ära jäetud. Eile soovitati meil tungivalt poodi minna ja toitu varuda, võimalusel ka gaasi. Ja no, kõike! 

Jalutasime siis Kristofi ja Gregoriga poodi.
Julgen kinnitada, et inimesed koguvad endale süüa. Eilse seisuga olid osad poeletid tühjad (Julie näitas meile poe saialeti pilti, kus peale tühjade riiulite muud polnudki, sama kehtis ka piimatoodete kohta). Kuna akna taga paistab palmilehtedel tükk tegu olevat, et puu küljes püsida, otsisin kapipõhjast oma sügismantli välja. See juba tähendab midagi.

Poes nägin toidukärusid, mis minu üllatuseks kogu selle kraami all kokku ei vajunud. Suured kuhjad, meeletud kassajärjekorrad ja päris küllaga inimesi. Paistab, et asi on tõsisem, kui esialgu tundus. Inimesed ostsid restide kaupa mune, pakkide kaupa liha, no vähemalt ühe suure pere nädalase toiduvaru. Päris kehva tunne oli, kui oma piimapaki ja juurikad letile panin. 

Karina käis eile, enne siia tulekut, poest läbi ja hankis plastiknõusid. Kassiir oli teda suurte silmadega vaadanud ja küsinud, et kas see ongi kõik? No, on kõik jah, rohkem ei midagi. Kassiir ikka, et .... aga torm on ju tulemas??? 

Lohistame poest kotte koju, igal ühel vähemalt kolm. Tuul on tõusnud ja liikluses on ummikud. Kahtlane, tavaliselt tekivad ummikud ikka natukene hiljem, mitte päris keset päeva. Märkasin, et inimesed tänaval olid kuidagi ... tõsisemad. Kes pakkis kotte autosse, kes otsis parkimiskohta poe ees, samal ajal triivis rahvas poest sisse ja poest välja. Vahelduseks ei ole eurooplasest piiga Ammani 7. ringi juures enam kõige suurem tähelepanu. Isegi taksod, kes mööda sõitsid, ei tuututanud. Tavaliselt nad ikka tuututavad, sest kui sa tänaval kõnnid, siis sa kindlasti vajad ju taksot! 

Koju jõudes avasin Jordan Times'i ning seal ta oli - ilmast tingituna on homne päev puhkepäev ning kõik peaksid koju jääma. 
Sest ilmaennustus näeb ette 2 cm lund ja temperatuuri langemist kuni 0-kraadini. 

Ei pea mainima, kuivõrd naeruväärne see eestlaste jaoks on. 

Aga toitu meil nüüd on. Ja kohe on veel. Et Niki laagripäev toimus, on temagi juba koduteel ja teeme veel ühe ringi poodi. Et ma olen ära hellitatud, ei jaksanud ma kõike ise koju vedada ja pealegi, nii sain ma mõtlemisaega, et kas hankida endale 10JD eest umbes-täpselt maailma kõige pehmem ja soojem bleed! Olen kahel ööl juba üles ärganud, kuna külm on. Ma ei kujuta ette, kuidas Niki seda teeb, aga magades legginsite, maika ja sviitriga, ärkan ma öösel üles, sest mul on külm. Ja teadupoolest on minu puhul tegemist unega, mida ei võiks segada ka voodilinade varastamine. 

Täiendus: nüüd on mul olemas umbes-täpselt maailma kõige pehmem ja soojem bleed! 

Täiendus number kaks. Täna lülitatakse Ammanis elekter välja, räägib meie sõber Ozi. Kuna tuul pidi koguma superturbokiiruse, kardetakse, et tuul lihtsalt rebib elektriliinid laiali. Ei tea, millal vool ära võetakse, ei tea, millal vool tagasi antakse.Yay!
Meie peamine soojusallikas siin korteris on õhksoojuspump, mis muidugi töötab elekriga.
Küünlaid peaks otsima.