Niisiis.

Istusime lennukis, jälgisin kuu peegeldust tiibadel ja mõtlesin, et mida kuradit ma teen. Ma kolin pooleks aastaks mulle täiesti võõrasse maailma, teadmata, mis mind ees ootab või mis juhtuma hakkab. Mitu päeva olen nuputanud, et mis asi see on, mis paneb inimest otsima midagi võõrast, tundmatut, midagi, millest tal pole vähimatki aimu. Teisalt, mul on Niki, ükskõik mis ka ees ei oota, mul on Niki. 
5 ja pool lennutundi hiljem jõudsime Ammanisse. Lugesin lennukis Postimehe horoskoopi, mis algas Kaljukitse jaoks sõnadega „Vahemaid sa ei tunne“. No, kui sa nii ütled.

Meie esimene Ammani kogemus olid järjekorrad. Kõigepealt on vaja raha vahetada, et viisat osta. Seejärel lähed viisa ostmise järjekorda, et ... et osta viisa. Seejärel seisad järjekorras, et viisa ka tegelikult passi pandaks ning sind päriselt ka riiki lastaks (viisat ostad ja viisa templi saad kahe erineva ametniku käest, kes istuvad kõrvuti, just sayin'). Siis seisime pikalt pagasijärjekorras. Lint nr 6 väitis, et just sinna tuleb pagas Istanbulist, läbi mille me lendasime. Praktika seda ei väitnud. Jälgides kohalikke leidsime hoopis kolmanda koha, kust seljakotid selga lükata ning teele asuda. Kuhu, seda me täpselt ei teadnud. Kokku kulus tubli tund aega, et pardalt maha astuda ja lennujaamast välja jõuda. 

Meie kodust.
Korter on suur, avar, terrassiga ja läbinisti külm. Emmede kaasa pakitud lambavillasussid on siin jumalaõnnistuseks, praegugi istun kahe kampsuni ja kapuutsiga. Kuna siinsetel majadel puudub küttesüsteem ning eranditult on kõik valmistatud just kivist, kisub siin ikka päris jahedaks. Ma julgen uskuda, et igal suvalisel ajahetkel on õues soojem kui toas.
Toast rääkides, oma esimese öö veetsime elutoa diivanitel, mina väikesel, Niki suurel. Kuigi meie tulek oli ette teada, ei tahtnud kaks iraaklast kuidagi loobuda toast, mis oli meile ette nähtud. Nii me istusime Nikiga köögis, jõime teed ja vaatasime, kui palju segadust võib üks tuba saudi-araablases, kahes iraaklases ja kahes sloveenlases tekitada. Lubati, et järgmiseks päevaks saab korda. Saigi, küll läbi kivide ja kändude ja potensiaalse kolimise, aga sai. Muide, meie võit! Siin toas on interneti ruuter, mis tähendab, et siin toas on parim internet üldse. Mujal on heal juhul internet. 

Korterikaaslastest veel.
Koos meiega on siin veel kaks Sloveeniast pärit vabatahtlikku - Kristof ja Gregor. Lisaks neile elab siin kaks Iraagist pärit noormeest, üks Saudi-Araabia noormees ning ema, kes viimast hetkel külastab. Ma ei ole praeguseks veel päris hästi aru saanud, miks siin kaks iraaklast elab, aga oh well, elu ongi mõistatus. Kuna nemad ei räägi palju inglise keelt, on raske nendega üldse suhelda. Pealegi, tundub, et nad on natukene pahurad me peale, kuna nad pidid välja kolima. Kuhu tuppa nad kolisid, ei oska öelda (sest teised eraldi toad on kõik täis), aga siin nad igaljuhul veel on.
Bilalist. Bilal on Saudi-Araabiast pärit 19-aastane noormees, kes hetkel käib Ammanis ülikoolis. Taaskord, ka tema pole vabatahtlik, aga tema on selle korteri nii-öelda lõpuboss, kes ajab rahaasju ja vee, elektri ja Interneti kulusid. Bilalil on köögis kaks suurt proteiinipurki ning nagu ta väidab, siis ta alati jälgib kui palju ta sööb. Nii vormi hoidmiseks, sest talle meeldivad musklid. Muuhulgas kutsub ta end Jordaania kuningaks ja on päris pesuehtne pleikar meie mõistes.
Bilali ema on aga hoopis teisest puust. Esmalt paariks päevaks külla tulnud ema on nüüdseks olnud siin kaks nädalat. Ja päris ausalt öeldes ei jää ka muljet, et ta lahkuma hakkaks. Mis on vist hea, sest poisid kiitsid tema kokakunsti ning et tegu on moslemist prouaga, ei lasta kedagi teist köökigi. Sattusime üheks hetkeks kahekesi Bilali emaga. Olles hetkeks mu kõhtu vaadanud, näitas ta näpuga ja ütles "baby". Ei, proua, mulle lihtsalt meeldib süüa. Kuigi ilmselt pidas ta silmas asjaolu, et kaks aastat abielus ja ei ühtegi last - nii need asjad nüüd küll ei käi. Proovi siis moslemiprouale seletada, et ehk äkki võib-olla viie aasta pärast. Või proovi talle selgitada, et kodus teeb Niki enamus kokkamisest ning aitab koristada. Te oleks pidanud nägema Bilali ja ta ema silmi, kui me sellest rääkisime. Ja ma olen praeguseks lugenud umbes 10 korda, kui Bilali ema on käinud Bilali järgi koristamas. Olgu need mustad nõud, õpikud-raamatud või ka sigareti otsast kukkunud suitsu tuhk. Ikka ja jälle koristab Bilali ema.

Suitsetamisest rääkides. Kõik Jordaanias suitsetavad kõikjal (tänavad, baarid, restoranid, korterid, poed, kaubanduskeskused jne). Kuigi korteril on terrass, on inimesed ikkagi toas ja suitsetavad seal, kus tahavad - köök, magamistuba, elutuba. VTäna hommikul tühjendati tuhatoos hommikusöögi jääkidele, mis taldrikul lebasid. Samas, tuba sinine ei ole ning hais ei tapa ka, veel. Ühest küljest olen harjunud toas suitsetamisega, vanemad teevad seda pidevalt, teisalt, kuna akendest tuleb niivõrd palju tuult läbi, et seelik lehvib, lööb see suitsupilve suhteliselt kiiresti laiali.

Gregor ja Kristof on iseenesest väga armsad ja toredad, väga suhtlusaltid sloveenid. Täna viisid nad meid jalutuskäigule ümbruskonnas ja jagasid oma kuu-ajast kogemust siin, Ammanis ja pagulaslaagris. Igati vinks-vonks värk.

Mõned reeglid, mis on poole päevaga selgeks saanud.

Jordaanias, või vähemalt Ammanis  ei oma aadressid mitte mingisugust tähtsust. Istudes taksosse, ei ütle aadress taskojuhile mitte midagi, või noh, mitte kellelegi ei ütle see midagi. Kogu Amman on jaotatud ringideks, nii nagu meil on linnaosad. Ja kui otsid koduteed, pead nimetama lihtsalt mitmenda ringi juures sa elad või mõne tuntud ehitise, objekti, mille juurde see jääb. Seejärel, kas juhendad ise taksot edasi või jalutad ringi juurest koju. Muide, ringid tulenevad väga konkreetselt suurest ringteest, selle järgi jagatakse linn ära. Meie pesa on 7. ringi juures, mis ei ole väga lähedal kesklinnale, et aga taksod on eestlaste jaoks naeruväärselt odavad, ei ole see ka mingi probleem. 

Vesi.

Neljapäev on veepäev. See tähendab, et neljapäeviti täidetakse majade katusel olevaid veepaake ning paagiga pead hakkama saama kuni järgmise neljapäevani. Seega, järgmist pikka kuuma dušši naudin siis, kui tagasi olen. Sest kui vesi saab otsa, siis põhimõtteliselt saabki vesi otsa. Kõik.

Kraanivesi ise väga joodav pole, küll aga lubati, et me päris ära ei sure kui seda jooma peaks. Seepärast on meil köögis suured veekanistrid. 

Seega, vesi on püha ja seda tasub hoida. Olen loobunud taldriku kasutamisest, kui võileiba teha või klaasist joomisest, kui saab ka pudelist/pakist juua. Vähem nõudepesu tähendab rohkem vett. Ilmselt on see juba natukene ekstreemsem kui võiks, aga ma näen selles kui potensiaali käia iga mõne aja tagant duši all. Sellist luksust pole, et iga päev pesus käia, ma usun. Ja kuna me praegu siin veidi ülerahvastatud oleme, on kokkuhoid erilise tähelepanu all. 

Liiklus.

Liiklus on selline, et tugevam, suurem, kiirem, parem võidab. Et ülekäigurajad pole just super levinud siin, liigutaksegi sujuvalt läbi autode, siit-sealt vahepeal riivates. Eestis ei astu ma punase tulega tänavale ka siis, kui lähenevaid autosid pole isegi näha. Siin ei ole muud varianti, sest lihtsalt pole ka punast tuld jalakäijatele. Seega, tänavaületamine on päris omaette teater.
Ja kui mõelda Ammani tänavate taustamuusikale, on esikohal järjepidav signaalitamine-tuututamine. Isegi, kui põhjust ei ole. Täna jalutades jälgisin natukene mängu: autod seisavad punase fooritule taga ning ootavad, muidugi tuleb kogu aeg autosid juurde. Ja kui neile, kes seisaku lõpupoole juurde sõidavad, olukord ei meeldi - signaal. Kui väsid ootamast - signaal. Kui mitte keegi sinu liikumist ei sega - signaal. Kui jalakäijad seisavad tee äärel - signaal. Kui jalakäijad ei seisa tee äärel, vaid üritavad koos kümne nahaga üle tee saada - signaal. Kui kellelgi on äge auto - signaal. Kui kellelgi on nõme auto - signaal. Ammani tänavad, beibi. Kusjuures, ma ei ela kesklinnas, nii et üldiselt on liikumist vähe. 

Turvavööd unustage heaga ära, vähemalt tagaistmetel. Kui me eestlasliku entusiasmiga hakkasime eile öösel turvavöid kinnitama, oli esimene lause well, that's not gonna happen. Nojah.
Autoga sõitja poole pealt on peamiselt üks reegel - sõida kuidas tahad. Kas tahad vasakus reas sõita või äkki paremal, kui kumbki ei sobi, võid ka keskel sõita. Suvalisel ajahetkel tekitada kahe rea asemel kolm või neli on täiesti okei. Enamasti üürgab autodes ilmselt Arabic Hits 2014 ning enamasti istuvad neis üdini geelitatud araabia mehed, küünarnukid aknast väljas, pead muusikarütmi järgi kaasa võnkumas. 

Elu õpetab.
Kui keegi küsib sinult Jordaanias, et mis usku sina oled, siis ateist ei ole õige vastus. No matter what, sa ei ole siin riigis ateist. Mina pääsesin napilt, vahetult enne kui selle küsimuse endale kaela sain, hoiatati mind selle eest. Küll aga ei jõudnud ma Nikit hoiatada..
Seega, olge kristlased või moslemid või budistid, aga ärge olge ateistid. Vähemalt mitte nende teades, nii on lihtsam.

Käisime täna ka raha vahetamas ja natukene toidukraami ostmas. Kaubanduskeskusesse sisse astudes pead läbima ka metallidetektorite väravad, nagu lennujaamades. Raha vahetamisel tahetakse passi, millest mingil põhjusel tehakse ka koopia, nagu ma nägin. Nii, et püssid on kodus ja pass on pidevalt kaasas. Suuremates kaubanduskeskustest otsitakse sind enne keskusesse sisenemist läbi. Sõites bussiga väikelinnadesse, võivad suvalisel ajahetkel politseinikud peale tulla dokumendikontrolli tegema. Kusjuures, dokumente kontrollitakse vaid kohalikel, mitte eurooplastel. Vähemalt nii mulle selgitas Gregor. 

Igal juhul on eksootiline. Tänavalt pole ma veel kommentaare saanud, aga moslemiproual on ilmselt oma plaan minuga.

Kokkuvõttes, elan koos kuue mehe ja moslemiprouaga. Vot sulle! Lääne naine teeb ise hoopis meestehaaremi, mitte vastupidi. Nii et, Niki - su pingutused haareminaljade kohta tegid karmalaksu.

Update nr 1,
Keku