Saturday, December 13, 2014

Kilekott kilekotis on täiesti okei

Amman ning ilmselt ka kogu Jordaania on maailma kilekoti-pealinn. Absoluutselt kõik läheb kilekotti. Ostad banaani - kilekotti, ostad granaatõuna - kilekotti, ostad teepealt võileiva - kilekotti. Peale selle on ka kõik kiles. Meie madratsid näiteks on veel kiles, nagu oleks ta äsja ostetud, taksode laed (seestpoolt) on kaetud kilega, toolide istmed on kaetud kilega ning tänaval sõidavad ka autod, kus istmed on kaetud kilega.
Ostsin poest sidrunit ja ingverit ja üllatusin - need kaaluti ühte kilekotti (jeee!). Kassas makstes pakiti kilekott sidruni ja ingveriga kilekotti. Siin on kombeks, et kassade juures on teenindajad, kes pakivad ise su kauba kilekottidesse (tavaliselt läheb ühte kilekotti paar asja, ei ole kommet, et kilekott täis pandaks). Kui Niki ütles teenindajale, et meil on kotid olemas, näidates oma kotile, hakkas teenindaja asju sinna laduma. Uskumatu.
Nädalaga oleme korjanud kokku suure kilekoti täie kilekotte. Alguses ostsime ka prügikotte, mis siin riigis täiesti mõtetud on - sul on igal ajahetkel olemas vähemalt kolme kuu varu kilekotte. Nüüd teame.

Eile tähistasime jõule (mis ilmselt on varasemad jõulud ever), Selle jaoks pidid kõik riigid küpsetama enda tavapäraseid jõuluroogasid (proovi Jordaanias teha seapraadi, proovi... ). Seega ühinesime saklase Andrese ja austerlase Johannaga piparkookide valmistamisse. Andres on meie mõistes täitsa pleikar, kes käib klubides ja pubides tšikke lantimas (sellest me veel räägime.. ) ning Johanna on veidi uimane ja udupea, aga muidu täitsa armas austerlane, kes siiani räägib "Joaaa, joaaa", mitte "yes-yes".
Plaan oli lihtne. Kell 12 lähevad nemad poodi, kell üks saabume meie ning algab küpsetamine. Kui me kell üks kohale jõudsime, polnud Andres oma pohmaka tõttu end diivanist kaugemale saanud, poest rääkimata. Muide - reedel tasuks unustada ära igasugune poes käimine. Reede on ainus päev, kus mitte miski põhimõtteliselt ei toimi. Meie suures kaubanduskeskuses (nagu meie Ülemiste või Rocca al Mare) oli avatud ainult toidupood ja vist üks riidepood ka. Ülejäänud korrused olid tuimalt kinni. Muidugi, öeldi ka, et pärastlõunal, nii kahe aeg hakkavad poed end siiski avama.

Kell kaks hakkasime end donwtown'i settima. Downtown on koht, kus unusta ära hügieen, mingisugunegi liikumisruum ja pane end valmis täiesti hämmastavaks kohaks, mis on täis mini-turge ja kauplejaid. Ühes kohas müüdi näiteks tuvisid. Kogu aeg on kisa-kära, hingates tunned ainult autode heitegaase ning jumala pärast, looda, et sel ajal ei sõida kiirabi sireenidega mööda. Elu õpetab, et see pole meeldiv kogemus (sireenid huilgavad, keegi kiirabi mööda ei lase ja lärm on nii suur, et kõrvadel on valus). Puuvilja turule sisendes (sest tänavalt paistab, justkui oleks üks väike putka, aga sisse astudes avaneb terve staadionijagu putkasid, mis kõik on koondunud plekist ja kes teab millest veel valmistatud katuse alla. Ole valmis nügimiseks, araabiakeelseks karjumiseks ja meil näitkes õnnestus kuulata, kuidas kari mehi laulma hakkasid, No idea.
Tubli tunnike hiljem olid meil enam-vähem asjad olemas. Tunnike, sest Johanna käis pidevalt kinke vaatamas ja alati oli kusagil midagi, mida oli vaja näha. Eestlaslik kellast kinnipidamine ning panustamine sakslaste ja austerlaste täpsusele, ei toonud mitte mingit edu.
Tagasi korteris, hakkasime küpsetama. Tulemuseks olid piparkoogid, mis olid transformeerunud küpsisteks. Enamvähem kell 17.30 lõpetasime. Teised jäid veel rohkem hiljaks, haha (kell 17.00 pidi pidu algama).
Meil kõigil oli käinud ka secret santa - loosiga nimi ja kink 2 JD eest. Jooksime reedel mööda poode (mis kõik kinni olid), aga asjad saime aetud. Ana sai endale superhealt kit'i sidruni, ingveri ja eesti mahesnäkkidega ning mina sain salli, mille ma tegelikult ise endale välja valisin (minu secret santa oli niivõrd kaval, et küsis downtownis, missugust salli ma soovitaksin) ja mis on absoluutselt suurepärane :). Kuna ta oli eelnevalt ostnud kingi noormehele, ei osanud ma midagi kahtlustada ka. Miks mina kingi sain? Sest Johanna lasi mul välja valida kingi, mille tegelikult kinkis mulle Dins (Johanna lätlasest noormees, samuti vabatahtlik). Well done, well done! 

Doriane.
Doriane on prantslane, kes kolm kuud tagasi, Ammani jõudes ei rääkinud pea sõnagi inglise keelt. Nüüd räägib võrreldes sellega suurepäraselt ja temast saab aru (mis on peamine). Muidugi, ma ei suuda kunagi unustada tema prantsuse aksenti, "ui gõo dü dö büüüs, iees?"Doriane on moslem (vanemad kristlased) ning ei peaks iseenesest jõule tähistama, aga te oleks pidanud nägema, kui elevusse võib 2 JD kink inimese ajada. Terve õhtu rääkis ta ainult kinkidest, kiirustas takka ja ei jõudnud ära oodata, mil enda oma kätte saada. Isegi väikesed lapsed ei ole niivõrd elevuses kingitustest, kui oli Doriane.Seega, nüüd on tema meie jõulumeeleolu. Ja nii ta istus seal, õhtu otsa, näris küüsi, tammus edasi-tagasi ning proovis kõiki veenda, et kingitused on esimesed asjad, mis on vaja kätte anda, kohe kindlasti!

Gregor.
Gregor on meie korterikaaslane, sloveenlane, kes on alati väga tõsise olemisega. Ei räägi palju, on väga põhimõtteline tüüp ning kui sa talt midagi küsid, siis enamasti algab vastus "It depens ... ". No shit. 
Aga eile oli Gregor purjus ja meile meeldib purjus Gregor, sest siis ta isegi naeratab ning on valmis ka tavapärasteks vestlusteks. Ta isegi kihistas korra, nagu väike tüdruk. Seega - purjus Gregor on äge. Kuna ta joob harva, ei ole see ka väga kallis lõbu - paaris viskiklaasist või Jägermeistrist piisab. Muidugi, ega mul ei ole ka kaine Gregori vastu midagi, ta on täiesti okei. Aga näiteks koos temaga töötada ma ei suudaks, ilmselt (Kristof juba ütles, et tema suurimaks väljakutseks siin, Jordaanias, on Gregor). See ülim põhjalikkus ja absoluutselt igasuguse paindlikkuse puudumine. Peamine põhjus, miks Gregor ei tahaks siit korterist välja kolida on asjaolu, et ta just sai enamvähem selle ümbruskonna selgeks - kuidas poodi minna, kust takso võtta jne. Ja selline asi tekitab minus pigem vastakaid tundeid, tõsimeeli.

Õhtu edenedes saime siiralt, väga siiralt pisarateni naerda. Süüa oli rohkem kui jaksaks, lisaks toodi suur šokolaadikook (Laumal, meie koordinaatoril oli ka sünnipäev eile) ja kõik oli tip-top. Kuni järsku öeldi, et kõrvalkorteris (kus elasid ka meie vabatahtlikud) on suur seltskond, kes pidutseb, ühtegi korterielanikku aga polnud. Ja usu või mitte, aga korteri oli üle võtnud mingi seltskond (kes ilmselt tulid koos Laumaga, aga kelle Lauma unustas kaasa võtta, kui lahkus), kes jõid, suitsetasid ja lärmasid igal muul moel.
Vahepeal läksid korteri kohalikud elanikud (ehk vabatahtlikud) ütlema ka, et no kuulge, pange vähemalt muusika vaiksemaks, aga selle peale naerdi lihtsalt. Nii, et põhimõtteliselt okupeeriti korter ning keelduti lahkumast, küll aga tuli sinna vahepeal veel inimesi juurde ja no täitsa ... et kuidas see võimalik on?
Ammanis on.
Sellel samusel peol oli ka üks tüdruk, kelle Andres ühel päeval oli baarist kätte saanud ja no teate küll (Andres muidugi ütles, et see oli tema kolmas valik tol õhtul). Muidugi, kui me sellest teada saime, jooksis kogu meie seltskond vaatama, et kes ta selline on, see tüdruk (Katie oli teda varasemalt kirjeldanud kui ... kui huvitavat inimest, jah, ütleme nii). Päris käsi südamel, kui ta suu lahti tegi, siis mul oli tükk tegu, et end tagasi hoida. Kõigepealt, et ma lihtsalt ei purskaks naerda ja suudaks teda tõsiselt ka kuulata ja teisalt, et ... mul oli tõeline tahtmine teda aeg-ajalt katsuda ja küsida "are you real?!"
Ühesõnaga, liiga palju välimuse peale mänginud tüdruk, kes rääkis umbes sellist keelt, et "OMG, that was like soooooooo awkward and I was like, OMG, so awkward", oma hobusesabaga vehkides ja silmi pööritades. Probleem oli selles, et ta magas oma toakaaslasega ning nüüd on olukord ikka niii imelik. No shit.! 
Jep, täitsa päris värk.

Palju me seda ei kannatanud, et mismõttes astutakse põhimõtteliselt suvalisse korterisse sisse ning hakatakse pidu panema. Nojah, Jordaania absurdid, ma ütlen.
Nii, et meie panime joped-pusad selga ja jalutasime esimese ringi juurde, et taksot leida. Läbi vihma, sest õhtul läks äikeseks.
Koju jõudes oli tunne, nagu oleks basseini astunud. Mitte, et väga märg oleks kõik olnud, aga selline kloorihais lõi kopsudesse, nagu 1990ndate ujulates olid. Tädi oli koristanud. Klooriga. Kõike.
Hiljem sattusime sellest rääkima ning kui ütlesime, et näiteks Euroopas on selline asi keelatud, vastas Bilal, et kultuurilised erinevused.
On vist küll, jah.

Varahommikul ärkasin selle peale, et tädi kõrval toas kogus kurku röga, et see välja sülitada. Korduvalt.
Kõige halvem äratus ever.

Hommikupoolikul käis uksekell. Kristof vastas fonoluku helinale ja polnud õrna aimugi, kes tulla võiks. Seega - no ei lase tuppa (meil on korra käinud kreemimees ukse taga, kes müüb näokreeme). Mõned hetked hiljem astus tuppa korteri omanik. Eakam härra, kuigi kohalik, aga väga hea inglise keelega oma ea kohta (pärast tuli välja, et ta elas 15 aastat USAs). Ta tuli kontrollima, kas meil on kõik okei ja kas on midagi vaja. Mõned hetked hiljem, kui omanik oli tädiga omavahel rääkinud, läks jutt sujuvalt üle rahale, mida me maksnud pole. Ei üüri, ei midagi. Kahtlustan, et tädi võib-olla kurtis siin eurooplaste pihta.
Aga põhimõte on selles, et mina ja Niki ei peagi maksma. See on Lauma asi ajada ning Lauma on meile korduvalt öelnud, et tema ajab rahaasjad ise Bilaliga korda. Ja kuigi üle päeva räägitakse siin majas rahast, ei saada aru, et meie ei tegele korteri rahakuludega. Meil on konkreetselt oma söögiraha, taskuraha ja transpordiraha, Vsjo. Ei midagi rohkem, ei midagi vähem.
Pärastlõunal käis ka Bilal uuesti mingeid rahaasju küsimas, seega oli lihtsam juba Laumale helistada ja asjad korda ajada. Kogu aeg mingi rahajutt.
Muide, kõik tahavad Jordaanias hakata miljonärideks ja kõik õpivad Jordaanias insenerideks. Konkreetselt, sul ei ole mõtet enam kelleltki küsida, et mida nad õpivad - insereniks õpivad, see on juba ette teada.

Kokkuvõtteks on meil vaja esitada abielutunnistus korteri omanikule (sest et me oleme ikkagi araabiamaades ja mismõttes noormees ja neiu, niimoodi, ühes toas elavad).
Kui keeruline võib olla ühe kuradima toa saamine Ammanis (ärgem unustagem saagat iraaklastega, kes esialgu ei kolinud meie toast välja ja siis ei tahtnud nad ka kortertist välja kolida),
Aga landlord ütles, et meil ei tule temaga mingeid probleeme, sest tema teeb lihtsalt äri, ta pole ahne.
Okei, ju siis, kui sa nii ütled.

Täna tegime ka pitsat sloveenlastega. Superäge!
Ja veel superägedam on see,et me saime täna oma riideid pesta! Fakkjaa! 
Ning lõpuks tõime poest ära ka nõudepesuresti, millel nõusid kuivatada. Kahe korrusega ja puha, vinks-vonks värk, ma ütlen.
Täpselt nii palju ongi Ammanis õnneks vaja - ühte nõudepesuresti ja köögirätikuid.

Tädi pidi see nädal ära minema. Homme on pühapäev.

Ja homme on meil ka esimene laagripäev. Mina sõidan koos Laima ja Johannaga Gaza laagrisse, Niki aga koos Kristofi ja Gregoriga Suf'i laagrisse. Meile suureks üllatuseks on meid Nikiga ka koos ühte laagrisse tööle pandud, me olime päris kindlad (ja isegi vist soovisime natukene), et meid ei panda kokku tööle. Muidugi, töötame täiskasvanutega (laste puhul on ikka, et mees töötab noormeestega ja naine tüdurkutega). Põnevus on suur!

Teadaanne.
Ma julgen teile kinnitada, et eile kolisid kaks iraaklast korterist välja ja me hakkame saavutama juba mingeid lubadusi-kokkuleppeid ja tasakaalu! Muidugi, kui Kristof seda meile ütles, ei suutnud ma seda uskuda. Mismõttes nad tegelikult ka ära läksid? Kontroll aga tuvastab, et jah, läinud nad on.
Täna oleme enamuse päevast kõik elutoas tšillinud, siin on nüüd nii mõnus!

Kuigi, olgem ausad, ma olen natukene pettunud, et me ise ei kolinud, oleksin pigem seda varianti pooldanud. Samas, igal asjal on omad plussid-miinused ja ma saan kenasti hakkama ja siin ei ole üldse halb, eiei. Ja kui tädi ka veel ära läheb, siis on äkki kõik täiesti tip-top. Who never knows! 
Täna tahtis ta mulle vist baklažaanide küpsetamist õpetada. Ma olin just leidnud oma töömojo ja fookuse paika, nii et ma naeratsin ja kõndisin köögist ära, jättes ta oma pooleldi kooritud baklažaaniga mulle midagi seletama. 


Meie eilne peolaud. Pildilt on puudu ainult meeletult suur šokolaaditort ning ahjus tehtud kartul rosmariiniga. 

Laibakari. Pärast toiduorgiat ei tundnud keegi meist hästi. Aga hei - see oli jälle üks põhimõtteliselt tasuta toidukord, mida sa siin olles hindama hakkad!


Jordaania stiilis kodutehtud pitsa. Peal on mingi ülikahtlane juust, aga arvestades, kui kallid siin riigis piimatooted on, ajab see ülikahtlane juust ka asja ära. 








No comments:

Post a Comment