Et vahepeal oleme kas meie ära olnud või Internet, on juba tekkinud esimene paus. Paus aga tähendab seda, et postitus tuleb pikk. Niiet, popcorn ja coca-cola, mina olen teid hoiatanud!

Nädal algas sõiduga Surnumere äärde, kus pidi toimuma meie kahepäevane on-arrival training. Sõidutas meid kohale väike kollane araabia disko-buss. Millegi pärast püüavad kõik autod end ehtida tuledega, mis autode juurde ei käi. Nii oleme näinud suunatulede asemel vilkuvaid kollase-oranži-punase-rohelise kirjuid ringe, pikki roosasid helendavaid pirne (need torupirnid, pikad) ja autode alla paigutatud punaseid vilkureid, mis asuvad tööle tagurpidikäiguga. Selline värk siis. 

Buss võttis suuna Surnumere poole ja mina lükkasin klapid pähe ja pilgu välja. Linnast väljas, hakkas mägiralli pihta, ikka üles ja alla, alla ja üles nii, et kõrvad praksusid. Mäed ise on peamiselt kivi-liiva segused, paari kuivanud rohupuhmaga. Kõrb, noh. Aeg-ajalt jäid küll silma koopad, mis kividesse uuristatud olid ning mille ukse ees vaipadel ilmselt beduiinid istusid. Väike šokiteraapia minu euroopa-mõistusele. Jah, nii ongi. Lisaks koobastele jäid silma veel telgid, kus tundus ka, et inimesed sees elavad. Siin-seal jalutasid kitsekarjused eeslitega, kitsekari järgnemas. Taaskord, täiesti teine maailm kui meil seal, Eestis.

Kohale jõudes vajus kõige otsesemas mõttes karp nii lahti, et kõik pidid oma alalõuad ise maast kokku korjama. Hotell suurte apartment’idega, suured terassid vaatega Surnumerele ja Jeruusalemma mägedele,  suured voodid ning palmid sisehoovis ja kaks basseini. Ilmselt käisid ka kõik mitu korda duši all, sest kuigi väidetakse, et you can’t have it all, siis jah, saab küll! Dušš, kus on nii kuum vesi kui ka igati arvestatav veesurve, on selleks parim näide!

Mis seal ikka. Pikendasime basseiniprogrammi tööprogrammi arvelt lubadusega, et kogu tegemata töö saab Ammanis tehtud. Saabki.

Basseinid olid suurepärased. Istud seal, kuumas vees ja vaatad. Vaatad mägesid, vaatad Surnumerd ja vaatad … kuidas vana beduiin veel vanema eesliga kitsi karjatab või kuidas kaks last hurtsiku ees mängivad. Aeg-ajalt käiakse ka põllu peal kontrollimas, et kas saaki ikka on. Enam ei olnud üldse nii hea seal basseinis olla.

Toidukorrad olid inimeste peale ära jagatud, et kes mida valmistab. Millegipärast arvati, et ma oskan süüa teha ning õhtusöögi toimkonnas ma olin. Nii ma seal seda tšillit puhastasin, pärast pesin veel kõik nõud ja käed hoolikalt üle. Aga kui õhtul läätsesid ära võtma hakkasin….Vuuuh! Kägaras vannitoa põrandal, nagu oleks kogu kaun silma torgatud. Suht robocopi tunne oli.

Hommikul juhtus sama asi. Ja mu ainuke mõte oli, et fakk, Keku, sa oleks pidanud silmaopi ära tegema. Oh well.
Nüüd on korras.

Muide, Surnumere äärde me ei jõudnuki. Planeerisime seda teha teise päeva hommikul, aga äike, mis sel ajal oli, seda me ei planeerinud. Mingi hetk käis selline mürin, et Niki väidab, et tõusin voodist püsti, ütlesin „Vot see lõi kusagile sisse!“, vaatasin aknad üle ja läksin magama tagasi. Ei mäleta, ei tea, pole olnud.

Ja veel. Võib-olla, äkki läbi mõne juhuse või joppamise tasuks vana-aasta õhtul silma peal hoida ka TV3-l, Ei kinnita, ei lükka ümber. Just sayin'. 

Tagasitee algas sellega, et buss tuli Jordaania aja kohaselt õigeks ajaks kohale, ehk siis 45 euroopa minutit hiljem. Bussijuht oli kaasa võtnud ka kaks tüdrukutirtsu, kes esiistmel askeldasid ning vahepeal meid uudistasid. Muide, bussijuht ise oli ülimalt võimekas – samal ajal, kui ta oma tütardega tegeles, õnnestus tal ka telefoniga rääkida ning bussiga sõita. Ning ma olen päris kindel ,et ka paar suitsu teha. See suitsetamise reegel siin – ma arvasin, et ma sain sellest aru. Et noh, igal pool. Aga see muutub üha absurdsemaks. Sõites tavabussiga ühest linnast teise, võivad inimesed bussis (meie mõistes Tallinn-Tartu bussis) suitsu teha. Aken tõmmatakse lahti ja anna aga tuld. Uskumatu.
Vahetult enne Ammani käis bussis jube litakas, buss vajus viltu ning järgnes kolin. Täpsustan üle, et siinkohal ei pidanud bussijuht vajalikuks seisma jääda ning asja kontrollida, vaid edasi sõita. Nii 10 km hiljem leidsime tee-äärest rehviparanduse ning järsku olime seltskonnaga kusagil maantee ääres. Jah, üks rehvidest oli tõesti puru. Aga sõitu see ei takistanud, kuna antud tüüpi bussil on topeltrehvid. Ehk siis – kui vasakpoolne puru läheb, ajab asja ära ka parempoolne.
Rehvivahetuse ajal tulid tüdrukutirtsud mind uudistama. Tubli aksendiga küsiti mu nime. Keku. Küsiti uuesti. Keku. Nad olid armsad ja täpselt oma vanusele häbelikud, sest pilti nad ei lasknud teha.

Kõik kohalikud, olgu need taksojuhid, poeomanikud või tänaval möödujad, ütlevad sulle alati „Welcome“. Iga vestlus algab ja lõpeb sellega. Kohalikud lapsed aga küsivad alati „How are you“ või „What is your name?“. Inimesed on lahked siin. Muidugi, eks meid uudistatakse ka pisut, aga siiani on see pigem positiivne uudishimu olnud. Eks taksojuhid püüavad meid pisut tõmmata ka, küsides 1-2 JOD kõrgemat hinda, kui asi väärt on. Meile on põhjalik tutvustus hindade osas olemas ja siiani oleme vaid ühe korra vesipiibuga tõmmata saanud. Tol hetkel me ka teadsime, et see hind on absurdselt kallis, aga noh … ega me ei viitsinud ka kaugemale jalutada.

Surnumere äärest tagasi jõudes ei olnud meil kodus ei Internetti ega vett. Veelimiit oli täis ja kõik, rohkem ei saa kusagilt. Ehk siis tualett jääb seisma, köök jääb seisma, vannituba jääb seisma. Hambaid saame õnneks pesta kanistrivee ehk joogiveega. Internetti polnud, sest Bilal unustas arve maksta.
Hämmastav, kui kiiresti võib harjuda olukorraga, et tualetis käimiseks pead jalutama lähimasse kaubanduskeskusesse. Ilmselt on see ajutine olukord, sest hetkel on siin ikka veel kaheksa inimest. Kuigi iraaklastele anti väljakolimise tähtajaks tänane päev, tunnevad nad end hetkel väga mugavalt elutoas ja noh, Bilal ütles et ärgu me muretsegu (never trust an Arabic, when he says „don’t worry“).

Jordaanias võid üldse igasugused turvanõuded prügikasti visata. Ma pole mitte ühtegi inimest näinud, kes kasutaks turvavööd, autod on ülerahvastatud (ka meid tõi takso nii koju, et autos istus kokku 6 inimest), sealhulgas ei kasutata turvanõudeid ka laste puhul. Kõik on nii, nagu ise tahavad, nii lihtne see ongi. Ja nagu öeldud, igapäevane duši all käimine jääb sellesse aega, kui me Eestis oleme. Siin ei ole see lihtsalt mõeldav. Nii on.

Teisipäeva õhtul tegime Ammani suurima avastuse – the secret life of Amman. Meid kutsuti kusagile tequila kohta. Ja see, mis vaatepilt seal avanes …. Ma arvan, et me leidsime eraldi maailma Lähis-Idas. Sala-euroopa, või midagi sarnast. Valdava enamuse moodustaid noored üle maailma, nii Austraaliast kui ka Inglismaalt ja ilmselt umbes paarikümnest kohast veel. Oli ka kohalike, peaasjalikult just mehi. Kui tänavapilt on täis kaetud naisi ning tagasihoidlike naeratusi, siis sealt võisid leida kogu maailma … khm, seksuaalsuse? Kaks täiesti suvalist inimest, kes üksteist ei tundnud, võisid tantsupõrandal teha liigutusi, mida tavainimene võiks näha ilmsel vaid pornofilmist. Inimesed jõid, tantsisid, naersid, suitsetasid (jep, igal pool võib suitsetada) ja kohe heaga võisid ära unustada väljendi personal space. Seda lihtsalt ei olnud. Olles nädal aega hoolikalt mõelnud-kaalunud, mida kanda, mida mitte, siis seal ei olnud sel mitte mingisugust tähendust. Naised olid üles löödud, mehed jõid (ka kohalikud, nemad nimetasid end halbadeks moslemiteks), igasugune puudutamine oli okei. Seisime Nikiga ja mõtlesime, et kuhu kurat me sattunud oleme.
Täiesti vastupidine maailm, mis siin muidu on. Ja see on peidetud Pariisi ringi juures, tequila-baaris, kus gintonic ja õlu maksavad mõlemad 5 JD.

Politseinikud on siin ägedad. Oleme kuulnud lugusid, kuidas politseinikud aitavad alati (näiteks Surnumere ääres tõi politseiauto meie vabatahtlikud mere äärest ülesse hotelli, kuna jala oleks raske ülesmäge tulla olnud). Kui tequila-kohast lahkusime, olid tänavatel vaikus. Okei. Taksosid pole. Läksime politsei käest uurima, et kuhu suunas võiks jääda Rainbow street (põhitänav, kus ilmselt saaks igal ajal kahe sekundi jooksul takso). Et ta ei teadnud ka ise päris täpselt, palus ta meil oodata ning kui taamal takso paistis, oli politsei see, kes meile takso peatas. Muidugi, politsei peale peatusid ka need taksod, kus juba reisija peal oli. Ikkagi politsei. Ja koju me saime.

Muide, meil on juba ka esimene araabia keele tund olnud. See on täiesti vastuvõetamatu, kui raske võib üks keel olla. Tund aega õppisime peamiselt ütlema tere hommikust, tere õhtust või kuidas läheb. Puhtalt hääldust. Ma ei kurda enam mitte kunagi selle üle, kui raske vene keel on. Proovige araabia keelt. Nüüd ma õpin iga päev natukene, kordan vanu asju üle, tuletan meelde. Tuimalt, iga päev. Mis siis, et järgmine tund on alles esmaspäeval ning kodutöid meil pole. See on lihtsalt uskumatult keeruline.
Järgmine tund pidime hakkama tähti õppima. Ma suren ära.
Motivatsioon on täiesti olemas ja tõesti tahaks, aga ilmselt tõesti suren ma enne ära.

Ja jõudsime tänasesse.
Täna sõitsime Madaba-sse. Tunnikese kaugusel Ammanist on üks tudengilinn Madaba, mis on ilmselgelt täis muuseume-kirikuid. Bussidega sõitmisel on siin selline reegel, et buss ei hakka enne sõitma, kui buss pole täis. On mingid umbmäärased kellaajad, aga buss ootab, kuni buss täis on. Keegi ei tea, millal see juhtub. Ja bussil pole maksimumpiiri – tuleb nii palju inimesi, kui vähegi peale mahub. Olgugi, et nad peavad seisma, kükitama või kusagil kägaras olema. Nii on.
Jõudsime Madabasse. Grupp eurooplasi kusagil Jordaania linnas on ilmselt maksimum-tähelepanu. Jalutasime läbi sealsed kultuuriväärtused (peamiselt mosaiik ja kirikud) ning pärast kõiki muuseume-kirikuid ning ühte kanavõileiba (rohkem nagu rullkebab), leidsime kolm taksot, kes olid valmis meie seltskonda Mount Nebo-sse viima. Piibli järgi koht, kus Mooses Püha maad nägi ning kus Mooses ka suri.
Taaskord, uskumatud vaated lihtalt igal pool. Ühe üpriski lameda riigi pinnalt tulnuna ei oska arvestadagi, et kusagil mäed on. Ja kõrb. Mäed ja kõrb.
Jalutasime ka ühe mäe tippu (aega oli piisavalt, taksod pidid tunni pärast meile järgi tulema). Tuul üritas küll seljakottigi ära kiskuda, aga tippu me jõudsime. Täiesti lummav ja unustamatu.

Esimese kiriku-muuseumi juures uudistades, kuulsin, kuidas neli kohalikku neidu kihistasid. Lihtsalt vaatasid meie poole ja kihistasid, lõpuks oli ka tagasihoidlik „Hello!“. Tervitasime neidusid vastu ja neidudel jälle nii põnev. Neiud olid umbes 18-20 aasta vanused Mosaiigi ja Restaureerimise Ülikooli tudengid (jep, see on päriselt ka olemas). Seejärel oli viisakas vestlus, et kust me pärit ja kuidas meil läheb, kuni nad täitsa punastama hakkasid. Ebalevalt uurisid, et kas nad võivad mult midagi küsida. No ikka võib (ma ei pea ju vastama, kui ma ei taha, hah!). Neid tahtsid teada, mis näokreeme ma kasutan, nad tahaks ka neid kasutama hakata, sest mul pidi ilus näonahk olema. BUUYA!

Tagasi Ammanisse jõudes ei toonud buss meid küll päris sinna, kuhu nad pidid, aga see-eest leidsime suure turu koos kogu värske kraamiga, mis maailmas olemas on. Sellest on küll tohutult kahju, et meil siin kodu juures pole turgu, vaid on lihtsalt poed ja keskused. Turul šopatud, tagasi koju. Kuigi nüüd on Internet olemas ning täna oli ka veepäev (jess, me saime uuesti vee!), oli õhtul juba esimesed probleemid veega (fakk, meil pole jälle vett). Bilal unustas veearve maksta ning alates tänasest on siin ka nädalavahetus. Mingid kraanid küll töötavad, aga mingid enam ei tööta ka. Seega, elame-näeme. Ilmselt läheb ka kolimiseks, sest mingisugustest tähtaegadest ja kokkulepetest pole siin küll märkigi.
Nüüd on juba tunne ka, et kuulge, aitab, läheme minema. Siis on asi selge, asi paigas ja me ei pea jälle järgmist tähtaega ootama, mil kõik selgeks saab. Ma ei tea.
Eks sel kohal on omad plussid (avar elutuba, terass, just õppisin ära, kuidas siia taksoga saada ja kus siin poed asuvad), aga omad plussid oleks ka teisel kohal (lähemal teistele, rohkem omaette ja vähem ülerahvastatud). Ja ma tean, et üks sloveenlastest ei tahaks üldse ära kolida ning ilmselt ei saaks ka meie kahekesi Nikiga ära kolida. Mis seal ikka, elame-näeme.

Kui Eestis olin omadega kohati väga puntras ja koguaeg oli mingi paanikahäire peas, kogu aeg oli vaja midagi teha või kusagil olla, siis siin on küll, et noh, in shalla (kui jumal nii tahab, siis nii on). Täieti no-stress ühiskond (muidugi, ma pole veel oma õpetaja tööd siin proovinud ning olgem ausad, kui palju sa nädalaga ikka siin aru saad, mis toimub). Inimesed on siin nagu .. nagu päris inimesed. Elavad oma elu ja ajavad oma asja ja nii ongi. Kõik. Ja see kaos, mis siin kohati on (aga mis on organiseeritud kaos, nagu ma nimetan), on päris hea pingemaandaja.

Minu OCD saab siin korralikult peksa.

Õpinurk:

Kaubanduskeskustes ei otsita mitte ainult sisenejaid läbi, vaid ka autosid, kes keskuse parklasse sõidavad. Tuus!

Osadesse baaridesse-pubidesse sisenedes peaks sisenejate seas olema võrdselt tüdrukuid ja poisse. Ei, ma ei tea, mis värk sellega on.

In shalla – üks ägedamaid väljendeid üldse. Põhimõtteliselt tähendab see meie mõistes, et eks elu näitab. Otseselt aga, et kui jumal soovib, et nii läheks, siis nii läheb. Kasutatakse absoluutselt igal pool. Nii, et kui asi pole kindel, või „vaatab“, siis in shalla.

Meie Surnumere-hotelli üheks vaateks olid sellised mäed. Aeg-ajalt silkasid sealt mööda kitsed-lambad, karjus eesliga ning kõige lõpus loivas ka koer. 

Surnumere-hotelli vaade terrassilt. 

Jõudsime lõpuks duty-free poodi. Duty-free poes saab iga inimene käia korra, vähemalt kahe nädala jooksul alates riigi sisenemisest. Aga kui oled blond ning siniste silmadega (nagu taanlased), võid käia ka kaks nädalat ja 1 päev hilje. Lubatud kogused: 10 pakki suitsu, üks kange alkohol ning 4 purki 0,5l õlut või 6 purki 0,33l õlut. Meie varud on meie toa kapis peidus. Naljalt siin tädi juuresolekul juua ei julge. Bingo küsimus - miks on meil rohkem õlut kui lubatud?

Mis kuradima maailm seal tequila-kohas on?? 

Madaba neiud, kes esialgu nii tagasihoidlikud olid, aga pildiga nõustusid küll. 

Vaade mäetipust, mille Mount Nebo juures vallutasime. 

Kõik ei mahtunud peale, aga ilmselt enam-vähem maailma suurim turg.