Wednesday, December 17, 2014

Elu õnnelikuim flushimine

 Ärkasin öösel korra üles ning kuulsin, et keegi käis vetsus - ja veekohin oli ka. See tähendab, et ... et meil on jälle vett! Tõsiselt, elu õnnelikuim flushimine. Muidugi, hommikul kartsin, et äkki nägin unes seda või ajasin midagi sassis, aga et keegi kolistas nõudega köögis, pidi meil vett olema. Kraanikauss oli nõudest umbes juba ning puhtaidki polnud võtta, sest vett ei olnud.
Veepõud algas tasapisi pühapäeval, kui lõunal kadus vesi ära. Esmaspäeva hommikul oli asi kindel - tuleb mitu head päeva ilma veeta hakkama saada. Taaskord, tualetis käimiseks jalutad 15 minutit Galleria kaubanduskeskusesse.
Aga täna oli vesi (mis on kahtlane, sest veepäev on neljapäeval, mitte kolmapäeval). Kahtlustasime, et viga oli pumbas, et vesi nii vara otsa sai, aga midagi küsima ei hakanud. Kui on vett, siis on. Kogu korteris on pidupäev. Gregor käis pesus, Kristof käis pesus, mina läksin pessu. Ja umbes-täpselt siis, kui pea oli juba šampoonine, kadus vesi ära. Vannitoast oli vaid kuulda "Fuck, fuck, fuck, what am I going to do now!". 
Sain end enamvähem riidesse, juuksed vahused. Gregoril oli toas õnneks pudel vett, millega juuksed suuremast vahust puhtaks saada.
Nii palju mu pesust.
Niki samas ei jõudnud nii kaugelegi.

Vahepeal oleme ka kahes pagulaslaagris käinud - minul õnnestus käia nii Gazas kui Sufis, Nikil ainult viimases.

Gaza laagrist.
Gaza laagrisse saamiseks tuleb kõigepealt taksoga mujjama shammali sõita - the north station. Kogu sellest virr-varrist peab leidma õige bussi, mis sõidaks Jerashi ja sealt edasi Gazasse. Et bussijaama pidin üksidna minema, sain ka esimese linnukese üksinda taksoga sõitmise eest (ajee!!). Bussijaamas torkab üks pisike eurooplane aga väga hästi silma ning kokku ütlesin tublile 15 taksojuhile/marsajuhile la-la,suhkran (ei-ei, aitäh). Leidsin Johanna ja Laima ning ronisime bussi. Buss täitus üle ootuste kiiresti, mis tähendab, et jõudsime ka Gazasse varem kohale. Too päev oli vihmane ning külm, nii et mütsilätu surusin pähe ja salli ümber kaela. Peale selle on mul haigusvimm kallal, mis kergitab õhtuks väikest palavikku ning hommikuti on nina paks otsas.
Iseenesest ei olegi aru saada, kas oled pagulaslaagris või väikeses külas/linna äärealal. Pisikesed majad on üksteise otsa ehitatud, tänavad on imepisikesed ning sinna peavad kõik ära mahtuma - autod kahes reas, müügiplatsid ja jalakäijad. Kuna vihma sadas, oli kõik kaetud poriga ning mudajõgedega - ainuke asi, mis vee äravoolu kontrollib, on gravitatsioon. Kuna laagrites on tegu pigem konservatiivsemate moslemitega, ei soovitatud mul noormeestega rääkida (isegi, kui nemad mind kõnetavad ning samuti tuleks neile silma vaatamist vältida). Käisime veel pagaripoest läbi, kuuldavasti pidid seal parimad juustusaiad olema. Koht ise näeb välja kui pime katusealune, kus on üks suur ahi ja mõned metallkonstruktsioonid. Pagarid Jordaania stiilis. Et vihma sadas, oli pagarikoda kinni.
Nii läksime UNRWA (United Nations Relief and Work Agency for palestie refugees in the near East) kontrorisse. Istusime ja hakkasime ootama. Iseenesest keegi ei küsinud, kes mina olen ja miks ma seal olen. Minu jaoks oli tegu niiöelda vaatluspäevaga, kus ma jälgin, kuidas teised vabatahtlikud tunde annavad. Pärast 40 minutit, ühte teed ja Johanna päästmist tualetist (ainult temal õnnestub vist sellistesse olukordadesse sattuda), loobusime. Lapsed ei tulnud kohale, sest vihma sadas (meie mõistes seenevihm, mis siin tähendab ikkagi päris vihma). Jordaanias on nii, et kui vihma sajab, sureb kõik välja. Kõik plaanitu jäetakse sinnapaika ja lukustatakse end oma kodudesse.
Veel enne, kui tagasi hakkasime sõitma, ostsime kohalikult kaupmehelt köögi- ja juurvilju. Gaza laagrist saab neid hea hinnaga ning ma pigem teen oma ostud laagris või kohalikul turul, kui suures kaubanduskeskuses. Veel enne, kui buss Gazast välja jõudis, peatus ka korra ristmikul, et reisijaid peale võtta. Vaatasin aknast välja. Keset mäge, keset mudajõge seisis üks pisike tüdrukutirts, määrdunud jope ja kotiga. Ühel pool isehakanud prügimägi, teisel pool suur mudajõgi. See vaatepilt kummitab veel.
Vaesus on esimene asi, mis silma torkab. Gaza laagris on olukord ka hullem kui Sufis, kuna Gaza laagri pagulastel puudub Jordaania kodakondsus (erinevalt Sufi omadest). See kõik on seotud sellega, mis ajajärgul nemad riiki jõudsid (Gaza pagulaslaager loodi hiljem ning selle aja seadusandlus ei näinud ette kodakondsust).
Kokku võttis reis laagrisse ja tagasi enamvähem kaks pool, kolm tundi. Bussisõit sellest ligikaudu tunnike (üks ots), aga kõik oleneb, millal buss sõitma hakkab.

Sufi laager
Sufi laagris töötame koos Nikiga ja seal õpetame täiskasvanutele inglise keelt. Sufi saamiseks alustame taaskord north stationist sõitu, aga sel korral ootame ligi tund aega, enne kui buss täitub. Seega, sa võid bussile jõuda kenasti kell 10, aga välja võib ta sõita hoopis kell 11, kunagi ei tea. Taaskord, suund Jerashi peale, kus kohale jõudes helistasime autojuhile, kes meile järgi pidi tooma .Hetkene segadus - telefoninumbrile vastanu räägib ainult araabia keelt ning aru ei saa midagi. Ligi astub kohalik kõrvalasuvast poest, et ehk saab ta meid aidata. Muidugi, welcome to Jordan on kohustuslik lause selles vestluses. Pusime ikka ise, helistame Gregorile, et tema helistaks ja kokkuvõttes saab asi aetud. Vahepeal pakub kohalik ka kohvi, muidugi tasuta, sest me oleme külalised siin maal. Palju on kohalike, kes võtavad alati külalised lahkelt vastu - pakuvad süüa, juua, annavad reisinõu ja soovivad vaid parimat. Ääretult sümpaatne.
Autojuht kohal, istume väiksesse, ka juba aastaid näinud minibussi ja sõidame laagrisse. 10 minutit hiljem oleme kohal ja meid tervitavad õpetajad-töötajad. Hakkab ootamine. Kui Gaza laagrist sa ostad süüa, siis Sufi laagris sulle antakse süüa. Nii saime mõlemad kaks falafeli võileiba. Taaskord paistab konservatiivsus silma, noormehed mind ei kõneta, vaid ikka Nikit. Ja kui Niki peaks ümberringi tüdrukute poole vaatama, pööravad nemadki kiirelt silmad ja asuvad kihistama.
Tund algab. 6-7 inimese asemel alustame 3-ga, kellest üks on tõlk. Otsustasime esimesel tunnil keskenduda teiste tundmaõppimisele, et mõista, kui hea on nende praegune tase ning et selgitada välja, mida nad üldse tahavad õppida (sõnavara, grammatika jmt). Esialgu ei tahtnud üks naisterahvas sõnagi inglise keelt rääkida, aga tunni lõpuks üllatas ta meid ning ta sai päris kenasti hakkama. Muidugi, tunni lõpuks oli klassiukse juures tulbi 10 naisterahvast, julgemad astusid sissegi ja ühinesid aruteludega. Näiteks ühines meiega üks laagri juhatajatest, kes esialgu oma inglise keelt häbenes, aga piisava julgustamisega üha rohkem rääkima hakkas.
Tundub, et nad jäid rahule ning järgmisel korral on ilmselt ka suurem publik.
Tagasiteel linna jään bussis magama. See sõitmine ja tihtipeale ootamine on natukene kurnav.

Võrdlusest.
Sufi laager, nagu ka teised vabatahtlikud on öelnud, on rohkem organiseeritud ja seeläbi tundub, et ka nende motivatsioon on kõrgem - eriti täiskavanute puhul. Samas, raske on midagi öelda kahe laagrikülastuse põhjal. See siin on pigem esimene emotsioon ning ei tasu unustada, et Gaza laagri puhul oli ilm vihmane ja kõik oli muda täis ning lapsedki ei ilmunud kohale. Sufi puhul paistis päike, puhus soe araabiamaade tuul ning töötasime ka täiskasvanutega. Eks lõplik pilt kujuneb välja paari lähikuu jooksul.

Tasapisi pusime ka oma araabia keelega. Kaks tundi on olnud, täna on kolmas. Ja päris siiralt - see on üks keerulisemaid ja raskemaid keeli üldse. Õppisime eelmise tunniga kaheksa tähte selgeks (ajee!), aga ka tähtede puhul on nii, et tähe nimi on üks, hääldus teine, kirjapilt kolmas, neljandaks tuleb see, milline näeb täht välja sõna alguses, siis sõna keskel ja sõna lõpus. Pluss ärgem unustagem, et siin käib kõik paremalt vasakule. Aju on segaduses.
Motivatsiooni õppimiseks on küll täiesti olemas, aga keeruliseks muudab see asjaolu, et mul ei ole sõnu mitte millegagi seostada. Ükski sõna ei kõla loogiliselt, ükski täht ei ole tuttav, rääkimata hääldustest. Siiski, alla ei anna ja tundi minnes on alati hea elevus ja ootus sees.
See vist ongi tähtis.

Eile käisime jälle tequila-kohas. Kuigi tervis on ikka nigel, hakkan ma siin korteris vaikselt hulluks minema. Ikka tahaks teisi näha, välja minna ning natukenegi liikuda, mitte ainult kodus olla. Ja see tequila-koht teeb imesid. Kui ma kodumaal pidin Nikit anuma, et no palun, lähme teeme üks-kaks tantsu, siis tequila-kohas hakkab Niki tantsima juba uksest sisenemisel.
Jordaania teeb imesid!

Jõule planeerime pidada Aqabas, Punase mere ääres (kõigile teile - vesi sel aasta-ajal on seal tubli 22,5 kraadi ja sukelduda/snorgeldada saab ka). Kaks ööd ja kolm päeva kohapeal. Kuigi väga tahaksin ka kõrbe minna, mis sealsamas on, on praegusel aasta-ajal seal piisavalt külm, et kõrbekülastus edasi planeerida. Ööbida kõrbes beduiinitelgis on midagi, mille ma kindlasti ära teen siin.

Tervis hakkab ka paranema. Neljas päev jookseb, eile käisin apteegis ja ostsin rohtusid. Kuigi siin maal vist Goldrex väga levinud pole, sain mingid tabletid, mis paistavad aitavat. Selgem ja värskem on olla kohe kindlasti. Kartsin muidugi, et mis kassa-aparaat ütleb rohtude peale, aga tabtletid + Strepsils läskid kokku 4,5 JD. Not bad, not bad at all! 

Hea tunne on.
Mu üheks motivatsiooniks Jordaaniasse tulekuks oli, et leida midagi, mis natukene läbi raputaks ja paneks sügavamalt väärtuse üle järgi mõtlema. Et leida midagi, mida sa ka parima tahtmise juures Eestist ei saaks ning mis oleks ka piisav väljakutse iseendale. Et panna ka end olukorda, kus sul tõesti ei olegi just väga palju, aga millega sa pead hakkama saama.
Paistab, et olen õiges kohas.


No comments:

Post a Comment