Monday, December 29, 2014

Ammani politseijaoskond

Aeg jõudis juba niivõrd kaugel, et tuli muretseda uus, kahekuune viisa. Selleks võtsime ette jalutuskäigu 8. ringi juures asuvasse politseijaoskonda. Olgu öeldud, et meie elame 7.ringi juures ning jalutuskäik oli 10-15 minutit pikk.

Jordaaniasse sisenedes ostad sa piiri pealt esimese, ühekuulise viisa (tubli 40 JOD eest). Kui see viisa aeguma hakkad, tuleb sul pöörduda politseijaoskonda ning täita mõningad paberid. Õnneks oli Kristofil varutud koopiaid vajalikest paberitest ja saime enda bürokraatia kodus ära ajada. Paberil küsitakse sinu andmeid kui ka niiöelda korteriomaniku, kelle juures sa peatud, andmeid. Bilalil polnud probleemi paberid ise ära täita ja olla nii-öelda meie omanik (jep, inglise keeles oli kirjas owner, mitte contact-person). Puhas formaalsus, mis kellelegi tegelikult pinget ei paku. Vajalik on see ilmselt selleks, kui meiega midagi juhtuma peaks, siis on teada, kellel võiks infot olla.

Politseijaoskonda jõudes suundusime esimese laua juurde - suur saali moodi ruum, mille keskel oli ümmargune, lettidega piiratud ala. Politseinik vaatas passe, vaatas pabereid ja saatis meid teisele poole maja sõrmejälgi andma. Kogu vaatamine ei võtnud rohkem aega kui mõned sekundid ja kohe päris kindlalt ei olnud ta võimeline selle aja jooksul meie andmeid kontrollima. Okei.

Natukene otsimist, leidsime selle "majataguse" üles. Sisenedes peatas üks politseinik meid, uuris nimesid (mitte, et sel üleüldse mingit tähendust või vajadust oleks olnud, pigem taheti väikest small talk'i) ja suunas meid hoonesse sisse. Hoones vaatasid vastu vanad, meie mõistes nõukaaegsed ruumid, kus politseinikud askeldasid. Ringi vaadates jääb silma, et kogu majandamine tehakse ära paberi ja pastakaga. Kuigi leidsime ka mõningaid arvuteid, leidsime oluliselt rohkem vanakooli - ikka pastakas ja paber. Taaskord, kõik suitsetavad. Igal pool.
Ruume ise on palju ning igalt poolt jooksevad koridorid ja väiksemad ruumid-kabinetid. Kõik, olgu öeldud, oli araabiakeelne (kui see on üks peamisi kohti, kuhu turistid pöörduvad vajadusel viisat pikendada).
Ühel hetkel juhatati meid taas hoonest välja, maja nurga taga asuvasse "kabinetti". Tegu oli suure ruumiga, kus üks laud asus keset ruumi, teine laud aga seina ääres. Ruumis sees kaks ametnikku. Taaskord nägi ruum väsinud välja ja meenutas aeg-ajalt stseene kusagilt filmist. Aknast langenud valgusvihud paljastasid koheselt ka suitsupilve, mis ruumis hõljus.
Üks ametnikkest uuris passe ja valmistas ette vajalikke pabereid, teine võttis näpujälgi. Korraks tekkis kartus, et pärast põletab mu passi sisse augu, kui ta ühte kätte hõõguva sigareti ja passi võttis ning teisega uhkelt maailma hakkas. Ma igaks juhuks ei hakanud täpsustama, et härra, te kirjutasite sõrmejälgede paberile mu nime valesti (ma olin niigi üpris rahul, et mu nimi ladina tähtedega kirjutati). See kõik on nii või teisiti rumal formaalsus, mis juba peale vaadates näeb välja täielik jant.
Näpujälgede võtmiseks oli ruumi keskel olev laud kaetud osaliselt kas mingi papi või materjaliga, millele lajatati väikese mini-teerulliga tinti. Nii rulliti üle lauanurga, suruti näpp tindi sisse ja pressiti paberile. Nii kõik sõrmed järjest ja mõlemad käed. Topid aga möksi sisse, vajutad paberile.
Käed tindised (sest seal ei ole võimalust neid kusagil puhastada), jalutasime tagasi esimesse jaoskonda. Enne seda marssis meie eest läbi kümmekond noormeest, käest kinni, hoonest otse politseibussi. Muide, Jordaanias on võimalik väga lihtsalt vanglasse sattuda. Kaklesid? Lähed vangi. Korraldasid avaliku peo? Lähed vangi. Suitsetasid kanepit kusagil? Boom - kohe vangi.
Tagasi esimeses jaoskonnas suundusime ühte "kontorisse". Taaskord väike ruum mõningate istekohtadega ja suure letiga, mille taga politseinikud askeldasid ja muidugi, suitsetasid. Passid antud (muide, passis polnud ühtegi märget, et oleksime sõrmejälgi andnud, aga me pigised sõrmed vist reetsid selle niigi), paluti istuda
Istusime.
Pool tundi istusime, kuni lõpuks hakkasid passid tagasi tulema.
Vahepeal mõtlesime veel, et huvitav, kuidas nad meie nimesid üldse hääldavad või kas me nendest siis üldse aru saame.
Noh, jälgimise tulemusena oli aru saada, et minu nime ette lugemine oli ilmselgelt liiga suur vaev (pärast mõnehetkelist nime jõllitamist ja omaette vaikselt nime ütlemise harjutamist) öeldi lihtsalt "Estonia".
Nii me sealt tagasi tulime. Pigised Estonialased.

Kahe kuu pärast on uut viisat vaja.

Täna käis ka Karina, taanlasest vabatahtlik meil külas. Üheskoos leidsime, et ilmselt on sul Jordaanias võimalik kõike saada, muidugi sobivate rahaühikute eest. Alustades lihtsamatest võltsingutest kuni täiesti võltspassideni välja. Lihtsalt, ütle sobiv rahasumma ja olemas. Igasugused altkäemaksud, must äri ja võltsingute tegemine paistab siin päris tasemel äri olevat. Selline mulje igaljuhul jäi, tuginedes vestlustele kohalikega jne.
Ja olgem ausad, see tänane politseijaoskkonna jant ei tekitanud ka just vaimustust. Puutusime kokku vist tubli 4-5 ametnikuga. Mitte ükski neist ei paistnud meie asjaajamisse väga süvenevat. Muidugi, eks pass ja paberid rändasid ka teiste tegelaste kätte ning lootust on, et nemad nägid asjaga rohkem vaeva. Pead pakule ei julge panna.

Sellesse aastanumbrisse mahub veel täpselt üks laagripäev ja veel üks tund araabia keelt. Otsustasime Nikiga, et nüüd hakkame tasapisi kusagile ka jõudma oma araabia keelega. Tähed on võetud, täishäälikud ja nende erinevad vormid-kujud on võetud. Isegi sõnu veerisime täna kokku. Ainukene lollakas asi, mis takistab tekstide lugemist, on asjaolu, et siin ei kirjutata täishäälikuid välja. Seega, lugemiseks peab sul olema juba vastav sõnavara (kuna sa pead teadma, kuidas seda sõna lugeda, kuigi selles ei ole kõik tähed välja kirjutatud). Aga et sõnavara tekiks .... peaks lugema.
Aga tore on. Ma oskan nüüd veerida, araabiakeeles!

Et meid aastavahetusel teie kõrval ei ole, edastame oma soovid teile juba homme läbi teleka.
Seega, kõikide eelduste kohaselt leiate meie tervitused homsetest TV3 uudistest.
In shalla, haha



No comments:

Post a Comment