Monday, December 29, 2014

Ammani politseijaoskond

Aeg jõudis juba niivõrd kaugel, et tuli muretseda uus, kahekuune viisa. Selleks võtsime ette jalutuskäigu 8. ringi juures asuvasse politseijaoskonda. Olgu öeldud, et meie elame 7.ringi juures ning jalutuskäik oli 10-15 minutit pikk.

Jordaaniasse sisenedes ostad sa piiri pealt esimese, ühekuulise viisa (tubli 40 JOD eest). Kui see viisa aeguma hakkad, tuleb sul pöörduda politseijaoskonda ning täita mõningad paberid. Õnneks oli Kristofil varutud koopiaid vajalikest paberitest ja saime enda bürokraatia kodus ära ajada. Paberil küsitakse sinu andmeid kui ka niiöelda korteriomaniku, kelle juures sa peatud, andmeid. Bilalil polnud probleemi paberid ise ära täita ja olla nii-öelda meie omanik (jep, inglise keeles oli kirjas owner, mitte contact-person). Puhas formaalsus, mis kellelegi tegelikult pinget ei paku. Vajalik on see ilmselt selleks, kui meiega midagi juhtuma peaks, siis on teada, kellel võiks infot olla.

Politseijaoskonda jõudes suundusime esimese laua juurde - suur saali moodi ruum, mille keskel oli ümmargune, lettidega piiratud ala. Politseinik vaatas passe, vaatas pabereid ja saatis meid teisele poole maja sõrmejälgi andma. Kogu vaatamine ei võtnud rohkem aega kui mõned sekundid ja kohe päris kindlalt ei olnud ta võimeline selle aja jooksul meie andmeid kontrollima. Okei.

Natukene otsimist, leidsime selle "majataguse" üles. Sisenedes peatas üks politseinik meid, uuris nimesid (mitte, et sel üleüldse mingit tähendust või vajadust oleks olnud, pigem taheti väikest small talk'i) ja suunas meid hoonesse sisse. Hoones vaatasid vastu vanad, meie mõistes nõukaaegsed ruumid, kus politseinikud askeldasid. Ringi vaadates jääb silma, et kogu majandamine tehakse ära paberi ja pastakaga. Kuigi leidsime ka mõningaid arvuteid, leidsime oluliselt rohkem vanakooli - ikka pastakas ja paber. Taaskord, kõik suitsetavad. Igal pool.
Ruume ise on palju ning igalt poolt jooksevad koridorid ja väiksemad ruumid-kabinetid. Kõik, olgu öeldud, oli araabiakeelne (kui see on üks peamisi kohti, kuhu turistid pöörduvad vajadusel viisat pikendada).
Ühel hetkel juhatati meid taas hoonest välja, maja nurga taga asuvasse "kabinetti". Tegu oli suure ruumiga, kus üks laud asus keset ruumi, teine laud aga seina ääres. Ruumis sees kaks ametnikku. Taaskord nägi ruum väsinud välja ja meenutas aeg-ajalt stseene kusagilt filmist. Aknast langenud valgusvihud paljastasid koheselt ka suitsupilve, mis ruumis hõljus.
Üks ametnikkest uuris passe ja valmistas ette vajalikke pabereid, teine võttis näpujälgi. Korraks tekkis kartus, et pärast põletab mu passi sisse augu, kui ta ühte kätte hõõguva sigareti ja passi võttis ning teisega uhkelt maailma hakkas. Ma igaks juhuks ei hakanud täpsustama, et härra, te kirjutasite sõrmejälgede paberile mu nime valesti (ma olin niigi üpris rahul, et mu nimi ladina tähtedega kirjutati). See kõik on nii või teisiti rumal formaalsus, mis juba peale vaadates näeb välja täielik jant.
Näpujälgede võtmiseks oli ruumi keskel olev laud kaetud osaliselt kas mingi papi või materjaliga, millele lajatati väikese mini-teerulliga tinti. Nii rulliti üle lauanurga, suruti näpp tindi sisse ja pressiti paberile. Nii kõik sõrmed järjest ja mõlemad käed. Topid aga möksi sisse, vajutad paberile.
Käed tindised (sest seal ei ole võimalust neid kusagil puhastada), jalutasime tagasi esimesse jaoskonda. Enne seda marssis meie eest läbi kümmekond noormeest, käest kinni, hoonest otse politseibussi. Muide, Jordaanias on võimalik väga lihtsalt vanglasse sattuda. Kaklesid? Lähed vangi. Korraldasid avaliku peo? Lähed vangi. Suitsetasid kanepit kusagil? Boom - kohe vangi.
Tagasi esimeses jaoskonnas suundusime ühte "kontorisse". Taaskord väike ruum mõningate istekohtadega ja suure letiga, mille taga politseinikud askeldasid ja muidugi, suitsetasid. Passid antud (muide, passis polnud ühtegi märget, et oleksime sõrmejälgi andnud, aga me pigised sõrmed vist reetsid selle niigi), paluti istuda
Istusime.
Pool tundi istusime, kuni lõpuks hakkasid passid tagasi tulema.
Vahepeal mõtlesime veel, et huvitav, kuidas nad meie nimesid üldse hääldavad või kas me nendest siis üldse aru saame.
Noh, jälgimise tulemusena oli aru saada, et minu nime ette lugemine oli ilmselgelt liiga suur vaev (pärast mõnehetkelist nime jõllitamist ja omaette vaikselt nime ütlemise harjutamist) öeldi lihtsalt "Estonia".
Nii me sealt tagasi tulime. Pigised Estonialased.

Kahe kuu pärast on uut viisat vaja.

Täna käis ka Karina, taanlasest vabatahtlik meil külas. Üheskoos leidsime, et ilmselt on sul Jordaanias võimalik kõike saada, muidugi sobivate rahaühikute eest. Alustades lihtsamatest võltsingutest kuni täiesti võltspassideni välja. Lihtsalt, ütle sobiv rahasumma ja olemas. Igasugused altkäemaksud, must äri ja võltsingute tegemine paistab siin päris tasemel äri olevat. Selline mulje igaljuhul jäi, tuginedes vestlustele kohalikega jne.
Ja olgem ausad, see tänane politseijaoskkonna jant ei tekitanud ka just vaimustust. Puutusime kokku vist tubli 4-5 ametnikuga. Mitte ükski neist ei paistnud meie asjaajamisse väga süvenevat. Muidugi, eks pass ja paberid rändasid ka teiste tegelaste kätte ning lootust on, et nemad nägid asjaga rohkem vaeva. Pead pakule ei julge panna.

Sellesse aastanumbrisse mahub veel täpselt üks laagripäev ja veel üks tund araabia keelt. Otsustasime Nikiga, et nüüd hakkame tasapisi kusagile ka jõudma oma araabia keelega. Tähed on võetud, täishäälikud ja nende erinevad vormid-kujud on võetud. Isegi sõnu veerisime täna kokku. Ainukene lollakas asi, mis takistab tekstide lugemist, on asjaolu, et siin ei kirjutata täishäälikuid välja. Seega, lugemiseks peab sul olema juba vastav sõnavara (kuna sa pead teadma, kuidas seda sõna lugeda, kuigi selles ei ole kõik tähed välja kirjutatud). Aga et sõnavara tekiks .... peaks lugema.
Aga tore on. Ma oskan nüüd veerida, araabiakeeles!

Et meid aastavahetusel teie kõrval ei ole, edastame oma soovid teile juba homme läbi teleka.
Seega, kõikide eelduste kohaselt leiate meie tervitused homsetest TV3 uudistest.
In shalla, haha



Saturday, December 27, 2014

Palju õnne jõuludeks

Esimesed jõulud +25 kraadi, Punase mere ja kõrbe, snorgeldamise ja ralliga. Ehk kuidas Keku, Niki, Kristof ja Gregor lõunas käisid.

24.detsember - jõulud, ajee!
Äratus kell 05.30. Kuni end voodist välja veeretan, käib peast läbi mõte, et nii varajane jõuluhommiku ärkamine jääb ilmselt lapsepõlve, kui uudishimu päkapikkude vastu ei jätnud unele ruumi. 
Kiire dušš. KUUMA VEEGA, ajeee! Mingid standardid hakkavad tagasi tulema.
Asjad kotti, lonks kohvi ja minek. Saabume bussijaama ning leiame eest täpselt sama kohaliku bussi, mis tõesti jumala ausõnal koos vist püsib. See buss peab meid viima 330 km kaugusele Aqabasse. Ohwell. 
Samas tegime ootamises uue rekordi - buss sai täis täpselt poolteist tundi pärast seda, kui meie kohale jõudsime.
Meie viietunnisesse teekonda mahtus mitmeid peatusi (olgu see nägude kontrolliks, pissipausiks või snäkipeatuseks, kõik mugavused olid olemas). Selle aja jooksul suitsetas valdav enamus reisijaid, muidugi bussis.
Tee Aqabasse kulgeb suuresti läbi mittemillegi a.k.a kõrbe. Aeg-ajalt sõidame läbi väiksemast külast-linnast, kus kitsed maantee äärest süüa otsivad. Sõidu lõpp kulgeb juba suurte-suurte kaljude vahelt, mis meid kui eestlasi suu lahti vahtima pani.
Aqabas võtavad meid vastu palmid, meri ja +25 kraadi sooja. Ööbimise küsimuse lahendas meil Kristof ära sellega, et leidis couchsurferi Aqabast - hoiab raha kokku ning pakub ülimalt hea võimaluse uute inimestega kohtumiseks.
Meie Aqaba kodu on tagasihoidlik, ent mugav korter (kus ühes seinas haigutab umbes ukse suurune auk - sinna ehitatakse lisatuba), saame kamba peale ühe eraldi toa. Abielupaar võitis ja Keku ja Niki said diivani.

Meie hostijad Yazan ning Jafar.
Yazan on meist mõned aastad vanem noormees, üle keskmise intelligentsem ja tundub, et maailm on tal selge. Sõbralik, lahke ja põnev vestluskaaslane.
Jafar on ilmselt 40ndates härra, kes on keskendunud turismile ja peab väikest-viisi oma äri. Yazan teadis rääkida, et omal ajal oli Jafar oma ettevõtmistega täiesti tuntud kõrbekuningas, aga Araabia kevad ja muud jamad viisid turistide arvu niivõrd alla, et asjad hakkasid välja surema.
Aga nende kahe jaoks on ka couchsurfing omaette äri, sest pakkumisi, mida kus kuidas teha, saime rohkem kui küllaga. Nii, et meie ajutine kodu oli justkui turismibüroo, kus klient on kuningas.
Kokkuvõttes osutus see ülikasulikuks ja saime mitu seiklust juurde.

Kotid maha pandud, kiire tee ja riietevahetus. Nagu öeldud, oli tegu turismibürooga, nii et meie järgmine tegevus oli otse randa minek. Aqabas endas on pigem kehvad rannad, seega sõidutas Jafar meid pisut lõunapoole, andis maskid ja torud ning snorgeldamine algas. Palju õnne jõuludeks!
Aeg-ajalt tuletas Punase mere soolasus end meelde, kui hingamsitorust laine vee sisse lõi. Siis ulbid seal, läkastad ja mõtled, et võib-olla ei peaks inimene kala mängima.
Veest väljas hakkasime dušše otsima, aga no... kui pole, siis pole. Siis oled oma pulstunud juuste, nahk valge soolakihiga kaetud. Ma veel mõtlesin, et fakk, ma täna just käisin pesus ja ma kavatsesin seda puhtust veel mõnda aega hoida. 

Tagasiteel peatusime Jafari brother from another mother hostelis. Kohe toodi teed ja pandi istuma ja et noh - tahate sukelduda jah? Ma räägin, täielik turismibüroo.
Hostel ise nägi rohkem kui hipipesa välja. Mis pole üldse mitte halb, vähemalt mitte meie maitsele.

Beduiinide pulm
Õhtused plaanid hakkasid ka selgeks saama. Jafari ja Yazani naabrid olid pulmi pidamas, mis tähendas ühte suurt söömaaega. Beduiinide pulmatraditsioon näeb ette, et kolm päeva enne pulmi, käivad kõik suurtel õhtusöökidel (nii 200 inimest toidukord). Või nagu hiljem selgus, siis mitte kõik, aga kõik mehed. Ja kui ma ühel hetkel ukse taga tänaval tulistamist kuulsin (ja mu euroopa meel põhimõtteliselt ei saanud aru, et misasi see nüüd on), tutvustati meid ka beduiinide kombega õhku tulistada, kui on suuremad sündmused-pidustused. Nad tulistasid. Ja kuidas veel.

Mehed söönud, toodi mulle ka korteri süüa. Nii ma istusin seal üksinda oma lambaliha ja lavaššiga. Hea oli, tegelt ka. Vahepeal proovisin ka oma tapjapeavalu kaotada väikese tukastamisega, aga kui taaskord keegi tulistama hakkas, kadus viimanegi lootus magada. Egas midagi, pidi midagi muud välja mõtlema.

Kui Niki pulma-söömaajalt tagasi jõudis, tegime Skype-kõne ka kodustega. Nagu ikka, koguneb perekond jõuludeks vanaema juurde, et koos süüa, juua, saunas käia ja jõulurõõmu jagada. Oli hea meel nii palju lähedasi üheskoos näha ja oma jõulutervitused neilegi edasi anda. Muidugi, pisikene koduigatsus tõstis ka siis korra pead, kuna ei ole jõule, kus ma ei oleks vanaema juures praksuva pliidi ääres, koos vanemate, vanaema, tädide-onude ja nende lastega. Ja teistelegi tegi rõõmu, et me ühendust võtsime. Vähemalt vanaema silmad särasid küll. Seda on alati hea näha!

Pärast söömist asusime kesklinna poole teele. Yazan tuli veel kaasa, et näidata lühimat teed downtowni. Uksest välja astudes, asus meid jälitama trobikond lapsi. "Hello! Hello! How are you? What is your name? Hello!" Meeletut tähelepanu me neile ei pööranud, mis, nagu selgus, maksis end korralikult kätte, kui lapsed meid kividega loopima hakkasid. Taaskord, palju õnne jõuludeks.
Yazan arvas samuti, et kivirahe peamiseks eesmärgiks oli tähelepanu saamine. Et lapsed polnud kohalikud, vaid pulmakülalistega kaasas, ei ole nad üldiselt turistide nägema. Selline tervitus siis.
Kui Yazan tagasi pulmapeoliste sekka jõudis ning olukorda selgitas, otsis vist iga isa oma võsukese üles ja edasi ma ei taha teada.

Pika otsimise peale leidsime restorani, kus pakuti ka alkoholi. Seega - jõuluõlu ja -vein ning tagasi koju. Päev oli pikk olnud.

Wadi Rum
Teist päeva, 26.detsembrit alustasime kohaliku hommikusöögiga. Mulle meeldib, et siin süüakse kätega. Ja kõike, sealhulgas ka riisi (lihtsalt võtad peoga ja sööd, nii ongi). See teeb toidu ja söömise ise nauditavamaks.
Pärastlõunal otsustasime Yazani ja Jafari pakkumise vastu võtta ning sõita Wadi Rumi. Wadi Rum on Aqaba lähedal asuv kõrb. Kohe päris kõrb, kui üks kõrb saab päris olla. Plaan oli lihtne - et Jafar vajas abi puude istutamisel, läheme meie kohale, teeme pisut tööd, veedame öö kõrbes ja järgmisel päeval vaatame juba edasi, mis saab.
Takso viis meid Aqabast välja ning meid anti Jafarile üle ühes lähedal asuvas linnas (vähe ma mäletan selle koha nime). Jafari autost leidsime eest veel kaks hollandlast, kes samuti olid kõrbetuurile tulnud - küll veidi teiste tingimuste ja ootustega. Niki, Kritof, Gregor ja Magnum (suur rotveiler) istusid autokastis ja ralli algas.

Tegelikult on siin autokastis kolm inimest ja rotveiler, keegi ei kadunud tee peal ära. 


Kohale jõudes ootas meid ees telk (UN telk, mis oli küll ette nähtud pagulastele ning need ei tohiks laagritest välja jõuda, aga Jordaanias teab keegi alati kedagi, kelle kaudu midagi saab), pealegi, vastavad logod telgil olid lihtsalt oranži värviga üle võõbatud. Mure lahendatud.


Meie kodu Wadi Rum'is. Kaljule annab mõõtme telk, mis varju ja valguse piiril on. Et olime kolmelt küljelt kaljudega piiratud, tagas see piisava tuulevarju. 
Ülesanded jagatud, läks Jafar hollandlastega tuurile, nii jäigi meid neli. Poisid hakkasid puude istutamiseks auke kaevama (jep, kui kogu maailm lõikab puid maha ja veab jõuludeks tuppa, siis meie istutasime puid, kõrbe), minu ülesandeks oli kogu plastiku ja prahi kokku korjame.
Wadi Rum, olles üks peamisi kõrbe-külastamise kohti Jordaanias, on täiesti ja täielikult ära reostatud. Absoluutselt igal pool on näha plastikpudeleid, kilekotte, mahlapakke, jogurtitopse. Mõningad asjad, mis mul õnnestus meie elukoha lähedalt leida: loomanahk, kildudeks kassett, plätud, pintsel (sinist värvi, mitte oranž - seega ei saanud kohalik olla), plastikust nõude killud, voolikud ja no, kõike.
Enne päikeseloojangut tegime väikese snäkipausi - Krstof oli süüa kaasa toonud, mis aitas päeva kenasti õhtusse veeretada. Päikeseloojanguks ronisime neljakesi lähedalasuvale kaljunukile. Siin ei saagi väga seda päikeseloojangut nautida, sest päike kaob hetkedega ära, ei mingit pikka romantilist päikeseloojangut.
Siiski, pärast päikeseloojangut on kõrbes kõige ilusamad värvid üldse. Liiv värvub punaseks, roosaks, lillaks, kaljud on kollased ja õhk oranž.

Hetked enne päikese kadumist. 

Kõrbe kõige kummastavam asi on vaikus (ehk on seda ka pildilt kuulda). See on täiesti uutmoodi vaikus, mida ei olegi vist võimalik mujal kui kõrbes kogeda. Aeg-ajalt on kuulda tuulekohinat, siis taas vaikust. Ei ühtegi häält.
Et pimedus tuleb kiiresti, ajasime puud lõkkele. Vahetult pärast pimedust saabusid ka teised - Jafar, Yazan ja hollandlased.
Kiired ümberkorraldused (lõke kalju äärde, et kalju kivi kuumaks läheks ja pärast sooja annaks; vesi potsikusse ja lõkkele ning kartulid tuha sisse), ning seadsime end mõnusalt lõkke äärde. Praegusel aastaajal on Wadi Rumi ööd päris külmad. Seepärast ka väike Jägermeister, et külm liiga ei teeks. Õhtu edenedes saime tulel valmistatud lambaliha ja riisi, lõkkekartulit ning ohtralt musta teed suhkruga. Jordaania on vist suhkru kuningriik, absoluutselt iga joogi sisse pannakse kuhjade kaupa suhkurt. Kui mina olen alati magusat armastanud, siis Niki, eks suhkurt pea üldse ei kasutanud, pidi alguses ikka vaeva nägema tee joomisega. Aga paistab, et suhkur võitis ja must tee suhkruga on nüüd väga hea.
Pärast esimest sööma-aega, sõideti hollandlasi tagasi Aqabasse viima.
Sõime. Jõime. Vaatasime taevas ja rääkisime lugusid. Läbi pimeduse oli eemalt kuulda ka tulistamist. Beduiinid.

Südaöö paiku sättisime magama end. Juba selleks hetkeks oli mul jalas kaks paari pükse, maika, sviiter, kampsun, tagi ja sall. Kogu öö soojas olemine tundus pigem võimatu. Aga võta näpust - madratsid ja paksud tekid, mis meid telgis ootasid, ajasid asja suurepäraselt ära. Vist korra öösel ärkasin mõttega, et jahe on. Mitte külm, aga jahe.

Hommikud kõrbes on ühed imelisemad 



Hommikul äratas meid päike, mis kella 8 aeg kalju tagant telgile paistma hakkas. Olin vist esimene pärast Jafari, kes ärkas. Nii me istusime lõkke ääres, jõime teed ja rääkisime.
Hommikud kõrbes on uskumatud. Ringi jalutades on veel tunda öö jahedat õhku, samal ajal kui päike veel taevas särab. Silmapiirile jäävad väljad kuivanud rohupuhmastega ja suured kaljud. Vaikus. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi maja, autot või looma. Vaid ükskikud mardikad siblivad liivas.


Pärast puude istutamist (kusagil Wadi Rumi kõrbes on kaks Keku ja Niki nimelist puud!), pakkisime oma asjad kokku, tegime platsi puhtaks ja istusime autosse. Alaku kõrbe-off-road!
Vana ja väsinud Toyota suutis meid oma kiiruse ja võimekusega ületada. Lennata läbi liiva ja tolmu, ronida autoga kaljunukkidele ja lennata külg ees üle liivaluidete - täiesti pöörane ja metsik sõit. Yazan võttis ka parimad hetked kaamerasse. Kuigi, videosid vaadates pole erinevad kõrgused ja kiirused just kõige paremini mõistetavad. Ühel hetkel tulime tubli 50-meetrise liivaluite otsast alla, kapott maapoole ja auto tagumik taevast vahtimas. Metsik.
Et me ühel hetkel hakkasime maanteele lähenema, tuli ka Yazan autosse istuma (eelnevalt veetis ta hetki kaameraga auto taga olevas kastis). Ruumi vähe, inimesi palju, istusime Nikiga kahekesi ette.
Väga. Paha. Mõte.
Ühel hetkel ronisime taas üle liivaluite ning alla tagasi me ei jõudnudki. Kuigi ma jõudsin veel ennast kinni hoida, et mitte esiklaasi lennata, ei olnud Nikil kusagilt kinni haarata ja mats.
Mõned hetked oli silme eest must ja mõtlesin, et fakk, raudselt läksid prillid katki. Ja pea vist lõin ka ära. Ma ei tea, kuidas ma autost välja sain, aga järgmisel hetkel olin liival ja Yazan ning Jafar askeldasid. "No blood, you're okay, there's no blood!"
Esmaabi pakett lahti, sall kaelast, vett pähe ja sall ümber pea. Kogu see lappimine ei võtnud rohkem aega kui pool minutit, vist.
Autol nii hästi ei läinud. Esiklaasi tegin täitsa katki.
Kõva peaga, mis seal ikka.


Sinna mu mõistus läkski. 

Nii ma istusin seal, naersin ja nutsin. Nii kuradi valus, aga nii kuradi absurdne. Oled seal, nagu rambo, rätt ümber pea ja vabandust, sittagi aru ei saa, et mismoodi või kuhu ja kuidas.
Klaasi nägin, siis jooksis judin üle selja ja mõtlesin, et hästi läks.
Peapõrutust ei ole, aga muhk on. Jafarilt sain hea triki ka sinika vältimiseks. Rätt peale ja peopesaga peale suruda ning haava "loksutada" - nühid käega edasi-tagasi, kõvasti.
Tänaseks pole sinikat või verevalumit tulnud.
Järgmine elutarkus, mis kaasa võtta. Peale selle, et off-roadi ajal ei istu kaks inimest ees.
Pärast seda loovutati esiiste mulle. Tuikusin seal, ise uimane kui porikärbes ja mõtlesid, et mis-kuradima-valemiga.
Igaks juhuks kordan üle, et kõik on korras, ei ole peapõrutust ja enesetunne on väga okei.
Tagasiteel käisime veel Saudi-Araabia piiri ääres, kus peale looduse ja üksiku auto polnud väga midagi. Muidugi, antud piirkonnas käivad mingisugused omavahelised tülid. Väidetavalt käivad inimesed Saudi-Araabiast Jordaania maa-alal, et beduiinide veekogumiskohad kinni panna. Kui sul pole kõrbes vett, pole sul midagi. Seda enam, kui sul on loomad, kelle eest hoolitseda.
Tagamaadest ma väga aru ei saanud. Jätame selle teadmise järgmiseks korraks.

Tagasi Aqabas jooksime oma bussi peale. Tagasi tulekuks lubasime endale mugavust - JET buss, mis meie mõistes on lihtsalt suur, 50-kohaline buss, aga kus tegutseb ka bussi-stjuardess, nagu ma teda nimetasin, kes näitas kohtasid kätte ja hiljem kohvi-teed pakkus.
Buss erines enamjaolt sellega, et keegi bussis ei suitsetanud. Selleks tegi buss eraldi pausi. Kokku kulus taaskord tubli 4 ja pool või isegi 5 tundi, et Ammani jõuda.

Koju jõudes läks dušijärjekorraks ning kõik said end puhtaks. Pärast Punast merd ja ööd kõrbes tundus see suurim lõõgastus üldse. Pesumasin sai ka omajagu vatti. Et me eelmine nädal ei leidnud vajadust riiete pesemiseks, siis praegu on kogu korter täis kuivavat pesu. Et riiete pesemiseks on sobilik vaid neljapäev-reede, siis kõikide asjad lihtsalt ei mahu pesurestile ära. Nii, et bokserite, sokkide ja t-särkide näitus diivanitel kestab veel paar päeva.

Nii ongi.
Just täpselt nii ägedad jõulud meil oligi.
Mõtleme kevade poole  - aprillis, mais - uuesti Wadi Rumi minna. Siis peaks saama ööbida ka tähtede all kalju servadel. Pealegi, tahaks ära kasutada kõiki võimalusi uuesti kõrbe minemiseks. Kuigi aastaid tagasi sai ka Egiptuses kõrbes käia, ei saa seda kuidagi Wadi Rumiga võrrelda.
Nii, et sõbrad - kui peaksite siia tulema, siis ehk ühendaks jõud ja teeks ühe raju kõrbe-retke? Me teame paari venda, kelle kaudu seda organiseerida saaks.
Kogu snorgeldamine ja kaks päeva kõrbes läksid meile maksma 45 JD-d (hiljem lisandus sellele ka üks toidukord Aqaba lähedal linnas). Otsustasime ühiselt, et need mehed on veidi rohkemat väärt ja andsime 50 JD inimese kohta.
Eks hinnale aitas kaasa ka meie väike töölaager puude istutamise ja koristamisega. Ei midagi kaela murdvat, pigem on äge, et meil on kõrbes omad puud.


 Wadi Rum 





 Kamoon ,kaamel on! 
PS! Facebook'ist Jafar's Adventures on saadaval rohkem pilte meie off-road tripist! 



Nüüdseks on jõulupuhkus läbi saamas ning homme asume oma laagripäevade juurde. Kaks laagripäeva, kaks araabia-keelt ning on vana-aasta õhtu. Esimesed kolm päeva jaanuarist puhkame taaskord.

Oleme õnnelikd! Jee! 



PS! Asusin täna esimest korda pärast siia jõudmist Eesti SIM-kaarti telefoni sisestama, aga mida pole, on SIM-kaart. Ehk siis, kui sa pole mind Eesti numbri pealt kätte saanud, siis on see seetõttu, et mul lihtsalt ei ole enam Eesti numbrit. Ja vahet pole, kui palju sa üritad, mul ikka pole oma SIM kaarti :) 

Sunday, December 21, 2014

21.12.2014 - Laagripäev

Mõtlesin, et räägin natukene ühest "tüüpilisest" laagripäevast. Tüüpiline jutumärkides selle pärast, et täna juhtus asju, mida muidu ei juhtu ning kui tüüpiline võib üldse üks tööpäev olla?

Mu telefon äratab mind toreda teatega "It's time to wake up, it's 8 o'clock". Tõused üles, võtad villased sokid ja lühikesed püksid jalast ära, paned tavalised sokid, pikad püksid ning sussid jalga. Vahetad oma Oktoberfest 2013 Survived särgi ära (muuks seda siin riigis kasutada ei saa, kui ainult magamiseks) ning lähed hambaid pesema ning vetsu.

Järgmine etapp on kööki minek. Hakkan putru tegema. Keku teeb kohvi endale, teed mulle. Otsutasin kõrvale ka ühe võiku teha, sest on mingid vorsti taolist asja veits ning saia ka nii, et tapab. Ostsime ju 0.25 JD eest saia, millest jagub ilmselt meile kaheks nädalaks.

Pärast söömist pakkisin koti kokku - ipad, märkmik, vesi, 2 mandariini. Vaatasin korra netis ringi, panin araabiakeelsed vasted ingliskeelsete sõnadele kirja ning öeldes ma assalama meie Saudi emale, astume Kekuga korterist välja.

Kõnnid trepist neli korrust alla ning lähed välisuksest välja. Ohsaraisk, mis ilm täna on! Kohe saab aru, et kampsun on liiast. Lähme mööda tänavat edasi, manööverdad autode vahel ning jõuad jalakäia sillani. See takistus ka ületatud, järgmisena on vaja takso saada.

Kohe varsti peatubki takso. Salam aleikum-aleikum salam. Mujjama Shamal? 5 JD. PFF! 5JD? Ega ma esimest päeva siin ei ela. Ütlen, et pangu meeter käima või la-la (ehk ei). Otsustab ei kasuks. Pole hullu.

Kohe varsti tuleb teine takso, kordub salam aleikum, mujjama shamal? Paistab, et sobib. Istud täiesti kiletatud autosse (istmed, kõik sisemus) ja sõit algab. Taksomeetril on 0,25 JD ees. Raadiost tuleb araabiakeelne möga. Möga seepärast, et ma aru ei saa. Vahel mõnest sõnast saad muidugi, aga harva.

Turvavööd muidugi ei kinnita, sest sellel pole mõtet - enamasti turvavööd lihtsalt ei ole või on katki. Suitsetavad taksojuhid on ka igapäevane nähtus. Telefonis rääkimine ning trükkimine - no problem. Sõiduridasi muidugi ei ole, seega sõida kus tahad. Kaootiline kord. Signaali antakse ka muidugi - mis sa seal ees pargid? Või tahaks veidike vasemal sõita - signaal. Keegi annab signaali? Eks ma annan ka - signaal. Vahva!

Sõidame 10-15 mintsa, kokku 12 kilomeetrit ja ühtegi sekundit ei seisa! Uskumatu liiklus, eks? Kokku maksab see lõbu 3JD.

Bussijaamas karjutakse kohe Jerash, Jerash! See on siis see koht, kuhu me lähme. Sobib, lähme minibussi. Kahjuks on buss tühi. Seega on selge, et lähiajal ei sõida - bussid ei käi ju graafiku järgi, vaid siis kui buss täis saab. Korraks muretsen veits, et kas maksta saab, sest peenikest raha pole, aga varsti tulevad teised vabatahtlikud ja saame selle mure lahendatud. Võtan oma padi välja, kõrvaklapid kõrva ning hakkan Sopranosi vaatama.

Umbes 30 minuti pärast saab buss täis ja hakkame sõitma. Tagareas üritab üks kohalik inglise keelt purssida ja saksa vabatahtlikuga suhelda. Paistab, et õnnestub. Poole sõidu ajal peatab meid politsei, tuleb bussi ja küsib kahelt kohalikult passid. Paari minuti pärast saavad nad tagasi. Joppas, mul passi kaasas polnud. Ilmselt järgmine kord võtan koopia kaasa, eks näis.

Vaatan Sopranosi edasi ning kuskil 40-50 minuti pärast jõuame Jerashi. Lähen bussist välja, ülejäänud vabatahtlikud sõidavad edasi Gaza laagrisse. Naudin päikest ning helistan Ala'le, et tulgu järgi. Vastu võtab mingi araabiakeelne mees, kes midagi väga aru ei saa. Helistan uuesti - number väljas. Selge. Helistan kohal olevatele sloveenlastele, kes paluvad mulle masina järgi saata. Saan tuttavaks mingi Hollandi härraga, kes veedab siin oma puhkust. Tahab mulle kohvi välja teha, aga ma keeldun viisakalt.

Varsti tuleb mu auto (ca 25 mintsa ootamist bussijaamas). Istun tahaistmele kolmandaks ning juht annab käppa - Salam Aleikum, Aleikum Salam. Khi Fak? Tamam. Selge värk. Sõidame paar minutit, jõuan seni oma telefonis ühe mängu mängida. Rapid roll. Sõltuvusttekitav mäng. Rekord on juba 3700 millegigagi.

Jõuame laagrisse. Lähen kontorisse, teised vabatahtlikud juba ees. Ajame omavahel juttu, muljetame eilsest peost ning räägime korraldajatega juttu. Sain teada, et mul oli vale number, kirjutan seekord (loodetavasti) õige üles.

Mõtlen, et käin vetsus. Mõeldud-tehtud. Siin on sellised itaalia vetsud, ehk maa sees on auk. Kahjuks seekord oli keegi otsustanud, et auku ei tasu häda teha ning jättis oma ilusa fekaali otse ukse kõrvale. Tark tegu noormees!

Kella kaheteistkümneks lähen klassi, panen laua ja toolid paika ning ootan oma õpilasi. Tegelen hetkel ning jaanuarikuus täiskasvanud õppijatega, enamus neist on naised. Inglise keelt mingil määral oskavad, aga kardavad rääkida.

Umbes 10 minuti pärast tuleb esimene õpilane, kelleks on kohalik sotsiaaltöötaja Ala. Räägime juttu temaga, ta inglise keel on täitsa okei. Umbes 5-10 minuti pärast tuleb kolm naist. Otsustan, et enam ei jaksa oodata ning hakkame pihta. Tegevuse käigus liitub meiega veel kolm naist ning 2 noort kutti.

Kõikidel naistel on muidugi juuksed kaetud, kaks tükki kannab niqabi - see riietus, mis jätab ainult silmad välja. Mis seal ikka.

Tervitame üksteist, räägime kuidas läheb ning hakkame tunniga pihta. Esimese asjana kordame eelmisel tunnil õpitud - tervitamine ning omadussõnad. Lasen omadussõna tahvlile kirjutada ning moodustada lauseid nendega. Paistab, et mäletavad küll! Välja arvatud see neiu, kes on esimest korda ja ei julge midagi öelda. Pole hullu, alles algus.

Siis võtame ette tänase tunni teema. Küsisõnad. When? How? What? jne, jne. Kirjutan inglise keeles sõna, tähenduse ning araabia keeles. Neljast sõnast kolm kirjutasin araabia keeles õigesti! Jess! Küsin neilt küsimusi, palun vastata. Palun neil teha küsimusi ja vastata. Saab nalja ja on tore. Mingi hetk algab väljast kisa ning pannakse uks kohe kinni. Tohoh, ju siis on põnev. Küsime üksteiselt küsimusi ja vastame. Muhe seltskond.

Kell hakkab pool kaks saama ehk on aeg tund lõpetada. Enne aga saabub kohalik boss, naine kelle nime ma ei mäleta. Ütlen, et hakkame lõpetama ning selle peale on ta pettunud. Kuidas nii? "Ma ju alles jõudsin". Oh teid. Ja oh seda araabia aega.

Teen kõigile selgeks, et järgmine kord tulen teisipäeval kell 12 ja siis alles pühapäeval. Jõulud ju! Kõik saavad aru. Ma loodan.

Tund saab läbi ja saan oma falaffeliportsu kätte. Lähen päikese kätte nautlema ning bossnaine annab mulle mingit maltsa närida. Väga hea oli, siuke terav. Nimi ei jäänud meelde. Jaurame teiste vabatahtlikega ning kuskil 30 minuti pärast tuleb auto järgi. Seekord läks kaua, tavaliselt läheb vähem.

Autoga saame tagasi Jerashi, kuid mitte bussijaama. Miks peaks buss sealt väljuma, ah? Sõidame natuke edasi, ühele ristile. Ületame seal teed, seekord ei jäänud auto alla. Kaugelt juba karjutakse, et jala-jala-jala,  tule-tule-tule. No lisame kiirust ja jõuame bussi. Muidugi on ainult 3 inimest ees. Võtame istet ja buss hakkab õõtsuma. Ehk sõidab viis meetrit edasi, siis kolm meetrit tagasi. Siis kolm meetrit edasi ja viis meetrit tagasi. Panen Sopranod jälle tööle.

10-15 minuti pärast buss väljub ning sõidame Ammani poole tagasi. Mingi hetk peatab meid jälle mendibuss. Mis värk sellega on? Tavaliselt seda ei juhtu. Ammanis ei lähe me mitte bussijaamas maha, vaid kodule veits lähemal. Üritame tulutult 20 minutit taksot saada, kuni sloveenlane läheb teisele poole teed ja veenab ühe juhi siiapoole tulema. Tagasiteel on juba ummikud. 9 kilomeetrit ning viis minutit ummikutes passimist maksab kaks kopikatega. Ületame jalakäijate silla ning kõmbime sama teed pidi koju tagasi.

Maja all helistame uksekella ning saame sisse. Lähme mõnuga neljandale korrusele, avame uks. Tervitame Kekut ja mammit ning paneme sussid jalga. Vaatan kella, kell hakkab neli saama. Vahva.

Pilte kah:
Klassiruum

Klassiruumi teine külg

Klassiruumi kolmas külg

Sõidame laagrist välja.

Sõidame linnas

Vaated on siin ilusad.

Veel vaateid.

Siin on mingid lagunenud värgid, üks päev lähme neid vaatama.

veel vaateid.

Ja vaade, kui sõidame tagasi Ammani.

Thursday, December 18, 2014

Reality check 1-2 1-2

Täna käisin taaskord Gazas, sel korral Anaga.
Ootasime uut gruppi, seega ei osanud midagi oodata või loota. Juba ainuüksi laste kohaletulek on tavaliselt pool võitu. Gaza puhul on lihtsalt keerulisem, kui Sufi laagri või Sahabiga. Aga kohal me olime. Mina ja Ana ning Doriane ja Kamila. Viimased tegutsevad naiste spordikeskuses, viies seal tunde läbi.
Veel enne, kui tundidesse läksime, jalutasime veidi laagrialal ringi, käisime turul ja tüdrukud näitasid mulle kui uustulnukale pisut ümbrust. Nagu ikka, rippus lihapoe katuseall konksu otsas juba tuttav kitsepea. Ma eeldan vähemalt, et sel korral oli tegu juba uue kitsega, but you never know. Ringi jalutades jääb esimese asjana silma prügi, mis on absoluutselt igal pool. Ühelt tänavalt leidsime veel hõõguva lõkkeaseme - nii saadakse siin prügist lahti. Et majad on suhteliselt kokku ehitatud, looklevad nende vahelt läbi pisikesed teed, kuhu päikesevalgust ilmselt vähe satub. Paratamatult on tunda ka ebamäärast lõhna - ilmselt prügi, niiskuse ja muda koosmõjul. Päris haisuks seda nimetada küll ei saa, aga Ammani tänava tolmule ja heitgaasidele pakub see vaheldust küll.
Üleüldse on siin nii, et kui nina nuuskan, tuleb sealt ilmselt pool tonni tolmu ja sodi. Kuna tegu on kõrbe piirkonnaga, on igal ajahetkel õhus üpris toredas koguses tolmu, liiva ja muud hõljuvat. Eriti tugevalt on seda tunda, kui bussiga Ammanist välja sõita - vahetult pärast linnapiiri pressib bussiakendest sisse tolmu. Kuigi sa seda visuaalselt ei näe, tunneb nina selle lõhna ära.
Laagrialal jooksevad igal pool ringi lapsed. Enamjaolt püüavad nad ka su tähelepanu saada, ent noormeeste puhul olen tajunud vähemalt pigem ebameeldivat tähelepanu. Näiteks täna möödusid minust kaks, võib-olla 11-12 aastast noormeest, kui üks neist tõukas teise poisi mulle otsa. Mitte midagi hullu, ei-ei ja ilmselt oli see pigem pulli pärast, aga ikka tekib korraks reaktsioon, et dafuq?
Paljudele pakub muidugi huvi minu pigem ... pigem eksootiline välimus siin kultuuris. Siilisoengu ja seljakotiga on siin raske kohalik välja näha. Seda enam, et laagrites on pigem konservatiivsemad perekonnad. Juukseid ma ei kata. Kuna minu puhul pole tegu moslemiga, oleks see moslemitele solvav, kui mitte-moslem kataks juukseid. Siiski, riietuse puhul püüan hoiduda provotseerimisest või niiöelda piiride kompimisest. Et ilmad praegu külmemad on, kannan alati kampsunit ja velvet-pükse, peal tagi ja sall ning jalas ketsid. Ei midagi erilist.
Aeg-ajalt mööduvad autod, mille taga, meie mõistes pamperitel, istuvad lapsed ja sõidavad autoga kaasa. Tundus, et see pakkus neile siiralt rõõmu, vähemalt minul tekkis neid nähes tahtmine sama teha.
Kontorisse jõudes võtab meid vastu sama ükskõiksus, mis eelmisel korral. Uurime Taani vabatahtlikult (kes elab Jerashis ning töötab vabatahtlikuna Gaza laagris: note - ta pole kuidagi meie projektiga seotud), et kas on teada, on lapsed tulemas või mitte. Vastu saame täpselt sama ükskõikse kehituse, kui eelmisel korral. Asume ootama.
Pool tundi hiljem on meil kaks kohalikku tüdrukut - pakun et 6-7 aastased, kes sõna otseses mõttes elavad me küljes. Esimese asjana hakati mu tagi kallal askeldama, kontrolliti üle, mis mul taskus on ja et kas tagi lukk ikka käib kinni .Seejärel siirduti mu seljakoti kallale, kus küljetaskus olev veepudel pakkus erilist huvi. Muide, tirtsud ei räägi sõnagi inglise keelt ja minu araabia keel piirdub hetkel sõnadega aitäh, kuidas läheb ja head aega.
Kontori poole liikudes (tunnid toimuvad kontoris, kus lisaks meile on veel kohalikud õlgu kehitavad töötajad) käib peast läbi mõte - okei, kuidas kurat ma neile inglise keelt õpetada saan, need kaks tüdrukut ei püsiks pudelis ka paigal. Kogu keha skanneering tehti meile ühe minutiga ära. Lisaks sellele pakkusid mu juuksed ning kõrvatagune tatoveering neile ilmselt rohkem huvi kui kogu ingliskeele tund. Nüüd ma saan aru, miks Ana küsis, et kuidas ma talun seda, kui teised mind puudutavad.
Asusime tahvli ette neljakesi ning mõtlesime, et noh, vaatame mis välja tuleb. Kokkuvõttes joonistasime kõik korda-mööda erinevaid loomi, meie õppisime nende araabiakeelseid nimetusi (millest mäletan täpselt mitte ühtegi) ning tüdrukutele selgitasime samu nimetusi inglise keeles (vähemalt me andsime endast parima). Kogu tunni vältel kiskusid meie õpilased omavahel, alustades markerite ära kiskumisest, üksteise peakatete sodimise ning kuni täitsa rusikateni välja. Ja siis sa seisad seal, proovid öelda, et halaz, halaz (aitab, nüüd on kõik) ja mitte midagi.
Kuigi Ana ütles, et sel pole mõtet, see ei aita ja lapsed kisuvad omavahel edasi, on minu jaosk vastuvõetamatu, et ma ei reageeri sellisele olukorrale. Kuidas sa mitte-reageerid, kui kaks tüdrukut omavahel konstantselt kisklevad (muidugi, need kismad lahenesid umbes 30 sekundiga ära ja kõik oli jälle okei, umbes kaheks minutiks). Või kuidas ma mitte-reageerin, kui ka minu käest kistakse asjad ära, kui ma parajasti kirjutan-joonistan (mitte oma lõbuks, by the way). Muidugi, on ilmselge, et halaz-reaktsioon ei tööta, aga see ei tähenda, et me ei peaks midagi tegema. Ana hoiatas, et miski ei muutu, vahet pole, kas ma teen midagi või ei tee. Samas, kui ma kuu aega järjest annan märku, et on käitumisi, mis on okei ja on käitumisi, mis ei ole, siis võib-olla kahe kuu pärast juba muutub midagi. Ja ilmselt ei tule ka inglise keele õpetamisest midagi välja, kuna on ilmselge, et me peaks lihtsalt tegelema nendega. Kasvõi maha istuma ja joonistama või mänguväljakul käima - piisab oma energia ja tähelepanu neile pühendamisest.
Enne tundi vaatas üks tüdruk mulle oma suurte pruunide silmadega otsa ja hõõrus oma sõrmi kokku (nagu hakkaks sõrmenipsu tegema) ja ma olin päris segaduses, et mida nad tahavad öelda, siis tunni lõpus oli asi selge - nad küsisid raha. Eriti intensiivseks muutus see küsimine siis, kui Ana mantlitaskut katsudes saadi aru, et taskus on mündid.

Ja vot see hetk lõikab nagu nuga.

Koju jõudes olin päris kurnatud, just emotsionaalselt. Sa näed, vabandust väga, kogu seda sitta pealt ja korraga sa tunned, kui jõuetu sa oled. Korraga saad sa aru, et see on paljude inimeste reaalsus, nende igapäevaelu. Vabatahtlike seas levivad jutud Gaza kohta - kui raske, kui demotiveeriv ja kurnav on seal käia. Sufi suurepärane olukord ei kergita Gazat ka just tippu. Ning ma mõistan, kust need jutud tulevad või miks sellised tunded on. Muidugi, ka kõik vabatahtlikud jätkavad oma tööd nii Gazas kui Sufis. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et just Gazas meid vaja ongi (arvestades sealset olukorda).

Muidugi, ma ei usu, et lapsed ise oma olukorrast aru saavad. Olgem ausad, Gazas on üles kasvanud nüüdseks juba 2-3 põlvkonda - nad võib-olla ei tunnegi teist reaalsust enam. Ja ma ei usu ka sellesse, et meie nüüd siin, eurooplased tuleme ja parandame kõik ära, teeme kõik heaks ja paneme kõik toimima, oh ei, kindlasti mitte. Seda enam, et paljude küsimuste lahendamine algab juba ka kõrgemalt tasemelt, kui kohalik töö laste ja noortega.
Aga ma usun sellesse, et järjepidev ja püsiv, pühendusega tehtud töö annab neile natukenegi midagi juurde.
Ja veel rohkem usun ma sellesse, et mina saan sellest ühe korralikult tummise kogemuse, mida aastakümnete pärast on vaid hea meenutada.

Emotsioonid jõudsid täna kohale. Ja see pole üldse mitte halb asi, ei-ei. Ma usun, et see on üpriski loomulik reaktsioon.

Koju jõudes tegin teed ja istusin Kristofiga köögis. Kristof rääkis, et kui tema Gazat külastas, läbis ta sama raja nagu mina.

Igal juhul ei loobu ma oma Gaza tundidest (kuigi ilmselt mul oleks see võimalus).

Päeva teine pool koosnes teistsugusest reaalsusest. Üle mõne aja sai duši alla minna nii, et veekaotuse hirm oli ... minimaalne. Muidugi, mu salajane lootus sooja vett saada oli ülepaisutatud, nii et reality check 1-2 1-2 ja jääkülm dušš.
Muide, ma olen juba päris osav igasuguste nippide ja trikkidega, kuidas võimalikult vähe vett kulutada või kuidas (jää)külma dušiga hakkama saada. Näiteks täna ma mõtlesin sellele, et thank god et mul üldse vett on.
Muidugi, pärast ikkagi kurtsin, et ma vist ei taha elada pool aastat teadmisega, et järgmine kord näen sooja vett alles Eestis. Bilal oli ka juba korteri omanikule helistanud, kes peaks asja tulema vaatama ja parandama. Muidugi, Bilal ütles ka, et ta ema kolib nädala jooksul välja - seda juttu oleme täpselt kaks nädalat kuulnud.
Seega, kuuma veega on täpselt nii, et in shalla.

Elus ma olen. Karastanud ja puha.
Ainuke mõte on, et hämmastav kui kiiresti võivad normid muutuda. Kui Eestis oli normiks käia iga päev duši all, liguneda ülikuumas vees nii, et nahk pärast punane, siis siin ... laske naerda ... ei juhtu seda vist kunagi. Siin oled sa õnnelik, et sul üldse vett on. Ka külm vesi on hea vesi, sest see on ... vesi.

Õhtune programm koosnes hoopis pidulikumast poolest - tähistasime Nikiga tubli üheksa aastat koos oldud aega. Seega, pärast jääkülma pesu võtsime suuna linna poole ja läksime söögikohta otsima. Päris pitsabaari ei tahtnud, ent igasugused restoranid ei kuulu praegu meie eelarvesse.
Rainbow street'i lõpupoole jäi aga üks hubane kohvik-restoran silma, menüüd vaadates ei hirmutanud ka hinnad minema ja selge pilt - sinna me läksime.
Vaade Ammanile, mugavad diivanid ja terve trobikond teenindajaid - kõik eranditult mehed. Pärast mehist kõhutäit ja kohvi otsustasime metsikuks minna ja tellisime ka vesipiibu.
Et Jordaanias lisatakse su arvele alati orienteeruvalt 26% (millest 10% moodustab teenindus), oli tegu meie kalleima õhtusöögiga ever. Nagu tegelt ka, ever.
Mõlemad leidsime, et kahju polnud millestki ja kõik oli suurepärane.

Tagasi kodus, on nina jälle tatine ja kaks kampsunit seljas. Et homme on meil vaba päev, siirdun pärastlõunal (sest enne on lihtsalt kõik poed kinni) Ammani pakseima kampsuni otsingutele.

Oleme elus, oleme õnnelikud.

Wednesday, December 17, 2014

Elu õnnelikuim flushimine

 Ärkasin öösel korra üles ning kuulsin, et keegi käis vetsus - ja veekohin oli ka. See tähendab, et ... et meil on jälle vett! Tõsiselt, elu õnnelikuim flushimine. Muidugi, hommikul kartsin, et äkki nägin unes seda või ajasin midagi sassis, aga et keegi kolistas nõudega köögis, pidi meil vett olema. Kraanikauss oli nõudest umbes juba ning puhtaidki polnud võtta, sest vett ei olnud.
Veepõud algas tasapisi pühapäeval, kui lõunal kadus vesi ära. Esmaspäeva hommikul oli asi kindel - tuleb mitu head päeva ilma veeta hakkama saada. Taaskord, tualetis käimiseks jalutad 15 minutit Galleria kaubanduskeskusesse.
Aga täna oli vesi (mis on kahtlane, sest veepäev on neljapäeval, mitte kolmapäeval). Kahtlustasime, et viga oli pumbas, et vesi nii vara otsa sai, aga midagi küsima ei hakanud. Kui on vett, siis on. Kogu korteris on pidupäev. Gregor käis pesus, Kristof käis pesus, mina läksin pessu. Ja umbes-täpselt siis, kui pea oli juba šampoonine, kadus vesi ära. Vannitoast oli vaid kuulda "Fuck, fuck, fuck, what am I going to do now!". 
Sain end enamvähem riidesse, juuksed vahused. Gregoril oli toas õnneks pudel vett, millega juuksed suuremast vahust puhtaks saada.
Nii palju mu pesust.
Niki samas ei jõudnud nii kaugelegi.

Vahepeal oleme ka kahes pagulaslaagris käinud - minul õnnestus käia nii Gazas kui Sufis, Nikil ainult viimases.

Gaza laagrist.
Gaza laagrisse saamiseks tuleb kõigepealt taksoga mujjama shammali sõita - the north station. Kogu sellest virr-varrist peab leidma õige bussi, mis sõidaks Jerashi ja sealt edasi Gazasse. Et bussijaama pidin üksidna minema, sain ka esimese linnukese üksinda taksoga sõitmise eest (ajee!!). Bussijaamas torkab üks pisike eurooplane aga väga hästi silma ning kokku ütlesin tublile 15 taksojuhile/marsajuhile la-la,suhkran (ei-ei, aitäh). Leidsin Johanna ja Laima ning ronisime bussi. Buss täitus üle ootuste kiiresti, mis tähendab, et jõudsime ka Gazasse varem kohale. Too päev oli vihmane ning külm, nii et mütsilätu surusin pähe ja salli ümber kaela. Peale selle on mul haigusvimm kallal, mis kergitab õhtuks väikest palavikku ning hommikuti on nina paks otsas.
Iseenesest ei olegi aru saada, kas oled pagulaslaagris või väikeses külas/linna äärealal. Pisikesed majad on üksteise otsa ehitatud, tänavad on imepisikesed ning sinna peavad kõik ära mahtuma - autod kahes reas, müügiplatsid ja jalakäijad. Kuna vihma sadas, oli kõik kaetud poriga ning mudajõgedega - ainuke asi, mis vee äravoolu kontrollib, on gravitatsioon. Kuna laagrites on tegu pigem konservatiivsemate moslemitega, ei soovitatud mul noormeestega rääkida (isegi, kui nemad mind kõnetavad ning samuti tuleks neile silma vaatamist vältida). Käisime veel pagaripoest läbi, kuuldavasti pidid seal parimad juustusaiad olema. Koht ise näeb välja kui pime katusealune, kus on üks suur ahi ja mõned metallkonstruktsioonid. Pagarid Jordaania stiilis. Et vihma sadas, oli pagarikoda kinni.
Nii läksime UNRWA (United Nations Relief and Work Agency for palestie refugees in the near East) kontrorisse. Istusime ja hakkasime ootama. Iseenesest keegi ei küsinud, kes mina olen ja miks ma seal olen. Minu jaoks oli tegu niiöelda vaatluspäevaga, kus ma jälgin, kuidas teised vabatahtlikud tunde annavad. Pärast 40 minutit, ühte teed ja Johanna päästmist tualetist (ainult temal õnnestub vist sellistesse olukordadesse sattuda), loobusime. Lapsed ei tulnud kohale, sest vihma sadas (meie mõistes seenevihm, mis siin tähendab ikkagi päris vihma). Jordaanias on nii, et kui vihma sajab, sureb kõik välja. Kõik plaanitu jäetakse sinnapaika ja lukustatakse end oma kodudesse.
Veel enne, kui tagasi hakkasime sõitma, ostsime kohalikult kaupmehelt köögi- ja juurvilju. Gaza laagrist saab neid hea hinnaga ning ma pigem teen oma ostud laagris või kohalikul turul, kui suures kaubanduskeskuses. Veel enne, kui buss Gazast välja jõudis, peatus ka korra ristmikul, et reisijaid peale võtta. Vaatasin aknast välja. Keset mäge, keset mudajõge seisis üks pisike tüdrukutirts, määrdunud jope ja kotiga. Ühel pool isehakanud prügimägi, teisel pool suur mudajõgi. See vaatepilt kummitab veel.
Vaesus on esimene asi, mis silma torkab. Gaza laagris on olukord ka hullem kui Sufis, kuna Gaza laagri pagulastel puudub Jordaania kodakondsus (erinevalt Sufi omadest). See kõik on seotud sellega, mis ajajärgul nemad riiki jõudsid (Gaza pagulaslaager loodi hiljem ning selle aja seadusandlus ei näinud ette kodakondsust).
Kokku võttis reis laagrisse ja tagasi enamvähem kaks pool, kolm tundi. Bussisõit sellest ligikaudu tunnike (üks ots), aga kõik oleneb, millal buss sõitma hakkab.

Sufi laager
Sufi laagris töötame koos Nikiga ja seal õpetame täiskasvanutele inglise keelt. Sufi saamiseks alustame taaskord north stationist sõitu, aga sel korral ootame ligi tund aega, enne kui buss täitub. Seega, sa võid bussile jõuda kenasti kell 10, aga välja võib ta sõita hoopis kell 11, kunagi ei tea. Taaskord, suund Jerashi peale, kus kohale jõudes helistasime autojuhile, kes meile järgi pidi tooma .Hetkene segadus - telefoninumbrile vastanu räägib ainult araabia keelt ning aru ei saa midagi. Ligi astub kohalik kõrvalasuvast poest, et ehk saab ta meid aidata. Muidugi, welcome to Jordan on kohustuslik lause selles vestluses. Pusime ikka ise, helistame Gregorile, et tema helistaks ja kokkuvõttes saab asi aetud. Vahepeal pakub kohalik ka kohvi, muidugi tasuta, sest me oleme külalised siin maal. Palju on kohalike, kes võtavad alati külalised lahkelt vastu - pakuvad süüa, juua, annavad reisinõu ja soovivad vaid parimat. Ääretult sümpaatne.
Autojuht kohal, istume väiksesse, ka juba aastaid näinud minibussi ja sõidame laagrisse. 10 minutit hiljem oleme kohal ja meid tervitavad õpetajad-töötajad. Hakkab ootamine. Kui Gaza laagrist sa ostad süüa, siis Sufi laagris sulle antakse süüa. Nii saime mõlemad kaks falafeli võileiba. Taaskord paistab konservatiivsus silma, noormehed mind ei kõneta, vaid ikka Nikit. Ja kui Niki peaks ümberringi tüdrukute poole vaatama, pööravad nemadki kiirelt silmad ja asuvad kihistama.
Tund algab. 6-7 inimese asemel alustame 3-ga, kellest üks on tõlk. Otsustasime esimesel tunnil keskenduda teiste tundmaõppimisele, et mõista, kui hea on nende praegune tase ning et selgitada välja, mida nad üldse tahavad õppida (sõnavara, grammatika jmt). Esialgu ei tahtnud üks naisterahvas sõnagi inglise keelt rääkida, aga tunni lõpuks üllatas ta meid ning ta sai päris kenasti hakkama. Muidugi, tunni lõpuks oli klassiukse juures tulbi 10 naisterahvast, julgemad astusid sissegi ja ühinesid aruteludega. Näiteks ühines meiega üks laagri juhatajatest, kes esialgu oma inglise keelt häbenes, aga piisava julgustamisega üha rohkem rääkima hakkas.
Tundub, et nad jäid rahule ning järgmisel korral on ilmselt ka suurem publik.
Tagasiteel linna jään bussis magama. See sõitmine ja tihtipeale ootamine on natukene kurnav.

Võrdlusest.
Sufi laager, nagu ka teised vabatahtlikud on öelnud, on rohkem organiseeritud ja seeläbi tundub, et ka nende motivatsioon on kõrgem - eriti täiskavanute puhul. Samas, raske on midagi öelda kahe laagrikülastuse põhjal. See siin on pigem esimene emotsioon ning ei tasu unustada, et Gaza laagri puhul oli ilm vihmane ja kõik oli muda täis ning lapsedki ei ilmunud kohale. Sufi puhul paistis päike, puhus soe araabiamaade tuul ning töötasime ka täiskasvanutega. Eks lõplik pilt kujuneb välja paari lähikuu jooksul.

Tasapisi pusime ka oma araabia keelega. Kaks tundi on olnud, täna on kolmas. Ja päris siiralt - see on üks keerulisemaid ja raskemaid keeli üldse. Õppisime eelmise tunniga kaheksa tähte selgeks (ajee!), aga ka tähtede puhul on nii, et tähe nimi on üks, hääldus teine, kirjapilt kolmas, neljandaks tuleb see, milline näeb täht välja sõna alguses, siis sõna keskel ja sõna lõpus. Pluss ärgem unustagem, et siin käib kõik paremalt vasakule. Aju on segaduses.
Motivatsiooni õppimiseks on küll täiesti olemas, aga keeruliseks muudab see asjaolu, et mul ei ole sõnu mitte millegagi seostada. Ükski sõna ei kõla loogiliselt, ükski täht ei ole tuttav, rääkimata hääldustest. Siiski, alla ei anna ja tundi minnes on alati hea elevus ja ootus sees.
See vist ongi tähtis.

Eile käisime jälle tequila-kohas. Kuigi tervis on ikka nigel, hakkan ma siin korteris vaikselt hulluks minema. Ikka tahaks teisi näha, välja minna ning natukenegi liikuda, mitte ainult kodus olla. Ja see tequila-koht teeb imesid. Kui ma kodumaal pidin Nikit anuma, et no palun, lähme teeme üks-kaks tantsu, siis tequila-kohas hakkab Niki tantsima juba uksest sisenemisel.
Jordaania teeb imesid!

Jõule planeerime pidada Aqabas, Punase mere ääres (kõigile teile - vesi sel aasta-ajal on seal tubli 22,5 kraadi ja sukelduda/snorgeldada saab ka). Kaks ööd ja kolm päeva kohapeal. Kuigi väga tahaksin ka kõrbe minna, mis sealsamas on, on praegusel aasta-ajal seal piisavalt külm, et kõrbekülastus edasi planeerida. Ööbida kõrbes beduiinitelgis on midagi, mille ma kindlasti ära teen siin.

Tervis hakkab ka paranema. Neljas päev jookseb, eile käisin apteegis ja ostsin rohtusid. Kuigi siin maal vist Goldrex väga levinud pole, sain mingid tabletid, mis paistavad aitavat. Selgem ja värskem on olla kohe kindlasti. Kartsin muidugi, et mis kassa-aparaat ütleb rohtude peale, aga tabtletid + Strepsils läskid kokku 4,5 JD. Not bad, not bad at all! 

Hea tunne on.
Mu üheks motivatsiooniks Jordaaniasse tulekuks oli, et leida midagi, mis natukene läbi raputaks ja paneks sügavamalt väärtuse üle järgi mõtlema. Et leida midagi, mida sa ka parima tahtmise juures Eestist ei saaks ning mis oleks ka piisav väljakutse iseendale. Et panna ka end olukorda, kus sul tõesti ei olegi just väga palju, aga millega sa pead hakkama saama.
Paistab, et olen õiges kohas.


Saturday, December 13, 2014

Kilekott kilekotis on täiesti okei

Amman ning ilmselt ka kogu Jordaania on maailma kilekoti-pealinn. Absoluutselt kõik läheb kilekotti. Ostad banaani - kilekotti, ostad granaatõuna - kilekotti, ostad teepealt võileiva - kilekotti. Peale selle on ka kõik kiles. Meie madratsid näiteks on veel kiles, nagu oleks ta äsja ostetud, taksode laed (seestpoolt) on kaetud kilega, toolide istmed on kaetud kilega ning tänaval sõidavad ka autod, kus istmed on kaetud kilega.
Ostsin poest sidrunit ja ingverit ja üllatusin - need kaaluti ühte kilekotti (jeee!). Kassas makstes pakiti kilekott sidruni ja ingveriga kilekotti. Siin on kombeks, et kassade juures on teenindajad, kes pakivad ise su kauba kilekottidesse (tavaliselt läheb ühte kilekotti paar asja, ei ole kommet, et kilekott täis pandaks). Kui Niki ütles teenindajale, et meil on kotid olemas, näidates oma kotile, hakkas teenindaja asju sinna laduma. Uskumatu.
Nädalaga oleme korjanud kokku suure kilekoti täie kilekotte. Alguses ostsime ka prügikotte, mis siin riigis täiesti mõtetud on - sul on igal ajahetkel olemas vähemalt kolme kuu varu kilekotte. Nüüd teame.

Eile tähistasime jõule (mis ilmselt on varasemad jõulud ever), Selle jaoks pidid kõik riigid küpsetama enda tavapäraseid jõuluroogasid (proovi Jordaanias teha seapraadi, proovi... ). Seega ühinesime saklase Andrese ja austerlase Johannaga piparkookide valmistamisse. Andres on meie mõistes täitsa pleikar, kes käib klubides ja pubides tšikke lantimas (sellest me veel räägime.. ) ning Johanna on veidi uimane ja udupea, aga muidu täitsa armas austerlane, kes siiani räägib "Joaaa, joaaa", mitte "yes-yes".
Plaan oli lihtne. Kell 12 lähevad nemad poodi, kell üks saabume meie ning algab küpsetamine. Kui me kell üks kohale jõudsime, polnud Andres oma pohmaka tõttu end diivanist kaugemale saanud, poest rääkimata. Muide - reedel tasuks unustada ära igasugune poes käimine. Reede on ainus päev, kus mitte miski põhimõtteliselt ei toimi. Meie suures kaubanduskeskuses (nagu meie Ülemiste või Rocca al Mare) oli avatud ainult toidupood ja vist üks riidepood ka. Ülejäänud korrused olid tuimalt kinni. Muidugi, öeldi ka, et pärastlõunal, nii kahe aeg hakkavad poed end siiski avama.

Kell kaks hakkasime end donwtown'i settima. Downtown on koht, kus unusta ära hügieen, mingisugunegi liikumisruum ja pane end valmis täiesti hämmastavaks kohaks, mis on täis mini-turge ja kauplejaid. Ühes kohas müüdi näiteks tuvisid. Kogu aeg on kisa-kära, hingates tunned ainult autode heitegaase ning jumala pärast, looda, et sel ajal ei sõida kiirabi sireenidega mööda. Elu õpetab, et see pole meeldiv kogemus (sireenid huilgavad, keegi kiirabi mööda ei lase ja lärm on nii suur, et kõrvadel on valus). Puuvilja turule sisendes (sest tänavalt paistab, justkui oleks üks väike putka, aga sisse astudes avaneb terve staadionijagu putkasid, mis kõik on koondunud plekist ja kes teab millest veel valmistatud katuse alla. Ole valmis nügimiseks, araabiakeelseks karjumiseks ja meil näitkes õnnestus kuulata, kuidas kari mehi laulma hakkasid, No idea.
Tubli tunnike hiljem olid meil enam-vähem asjad olemas. Tunnike, sest Johanna käis pidevalt kinke vaatamas ja alati oli kusagil midagi, mida oli vaja näha. Eestlaslik kellast kinnipidamine ning panustamine sakslaste ja austerlaste täpsusele, ei toonud mitte mingit edu.
Tagasi korteris, hakkasime küpsetama. Tulemuseks olid piparkoogid, mis olid transformeerunud küpsisteks. Enamvähem kell 17.30 lõpetasime. Teised jäid veel rohkem hiljaks, haha (kell 17.00 pidi pidu algama).
Meil kõigil oli käinud ka secret santa - loosiga nimi ja kink 2 JD eest. Jooksime reedel mööda poode (mis kõik kinni olid), aga asjad saime aetud. Ana sai endale superhealt kit'i sidruni, ingveri ja eesti mahesnäkkidega ning mina sain salli, mille ma tegelikult ise endale välja valisin (minu secret santa oli niivõrd kaval, et küsis downtownis, missugust salli ma soovitaksin) ja mis on absoluutselt suurepärane :). Kuna ta oli eelnevalt ostnud kingi noormehele, ei osanud ma midagi kahtlustada ka. Miks mina kingi sain? Sest Johanna lasi mul välja valida kingi, mille tegelikult kinkis mulle Dins (Johanna lätlasest noormees, samuti vabatahtlik). Well done, well done! 

Doriane.
Doriane on prantslane, kes kolm kuud tagasi, Ammani jõudes ei rääkinud pea sõnagi inglise keelt. Nüüd räägib võrreldes sellega suurepäraselt ja temast saab aru (mis on peamine). Muidugi, ma ei suuda kunagi unustada tema prantsuse aksenti, "ui gõo dü dö büüüs, iees?"Doriane on moslem (vanemad kristlased) ning ei peaks iseenesest jõule tähistama, aga te oleks pidanud nägema, kui elevusse võib 2 JD kink inimese ajada. Terve õhtu rääkis ta ainult kinkidest, kiirustas takka ja ei jõudnud ära oodata, mil enda oma kätte saada. Isegi väikesed lapsed ei ole niivõrd elevuses kingitustest, kui oli Doriane.Seega, nüüd on tema meie jõulumeeleolu. Ja nii ta istus seal, õhtu otsa, näris küüsi, tammus edasi-tagasi ning proovis kõiki veenda, et kingitused on esimesed asjad, mis on vaja kätte anda, kohe kindlasti!

Gregor.
Gregor on meie korterikaaslane, sloveenlane, kes on alati väga tõsise olemisega. Ei räägi palju, on väga põhimõtteline tüüp ning kui sa talt midagi küsid, siis enamasti algab vastus "It depens ... ". No shit. 
Aga eile oli Gregor purjus ja meile meeldib purjus Gregor, sest siis ta isegi naeratab ning on valmis ka tavapärasteks vestlusteks. Ta isegi kihistas korra, nagu väike tüdruk. Seega - purjus Gregor on äge. Kuna ta joob harva, ei ole see ka väga kallis lõbu - paaris viskiklaasist või Jägermeistrist piisab. Muidugi, ega mul ei ole ka kaine Gregori vastu midagi, ta on täiesti okei. Aga näiteks koos temaga töötada ma ei suudaks, ilmselt (Kristof juba ütles, et tema suurimaks väljakutseks siin, Jordaanias, on Gregor). See ülim põhjalikkus ja absoluutselt igasuguse paindlikkuse puudumine. Peamine põhjus, miks Gregor ei tahaks siit korterist välja kolida on asjaolu, et ta just sai enamvähem selle ümbruskonna selgeks - kuidas poodi minna, kust takso võtta jne. Ja selline asi tekitab minus pigem vastakaid tundeid, tõsimeeli.

Õhtu edenedes saime siiralt, väga siiralt pisarateni naerda. Süüa oli rohkem kui jaksaks, lisaks toodi suur šokolaadikook (Laumal, meie koordinaatoril oli ka sünnipäev eile) ja kõik oli tip-top. Kuni järsku öeldi, et kõrvalkorteris (kus elasid ka meie vabatahtlikud) on suur seltskond, kes pidutseb, ühtegi korterielanikku aga polnud. Ja usu või mitte, aga korteri oli üle võtnud mingi seltskond (kes ilmselt tulid koos Laumaga, aga kelle Lauma unustas kaasa võtta, kui lahkus), kes jõid, suitsetasid ja lärmasid igal muul moel.
Vahepeal läksid korteri kohalikud elanikud (ehk vabatahtlikud) ütlema ka, et no kuulge, pange vähemalt muusika vaiksemaks, aga selle peale naerdi lihtsalt. Nii, et põhimõtteliselt okupeeriti korter ning keelduti lahkumast, küll aga tuli sinna vahepeal veel inimesi juurde ja no täitsa ... et kuidas see võimalik on?
Ammanis on.
Sellel samusel peol oli ka üks tüdruk, kelle Andres ühel päeval oli baarist kätte saanud ja no teate küll (Andres muidugi ütles, et see oli tema kolmas valik tol õhtul). Muidugi, kui me sellest teada saime, jooksis kogu meie seltskond vaatama, et kes ta selline on, see tüdruk (Katie oli teda varasemalt kirjeldanud kui ... kui huvitavat inimest, jah, ütleme nii). Päris käsi südamel, kui ta suu lahti tegi, siis mul oli tükk tegu, et end tagasi hoida. Kõigepealt, et ma lihtsalt ei purskaks naerda ja suudaks teda tõsiselt ka kuulata ja teisalt, et ... mul oli tõeline tahtmine teda aeg-ajalt katsuda ja küsida "are you real?!"
Ühesõnaga, liiga palju välimuse peale mänginud tüdruk, kes rääkis umbes sellist keelt, et "OMG, that was like soooooooo awkward and I was like, OMG, so awkward", oma hobusesabaga vehkides ja silmi pööritades. Probleem oli selles, et ta magas oma toakaaslasega ning nüüd on olukord ikka niii imelik. No shit.! 
Jep, täitsa päris värk.

Palju me seda ei kannatanud, et mismõttes astutakse põhimõtteliselt suvalisse korterisse sisse ning hakatakse pidu panema. Nojah, Jordaania absurdid, ma ütlen.
Nii, et meie panime joped-pusad selga ja jalutasime esimese ringi juurde, et taksot leida. Läbi vihma, sest õhtul läks äikeseks.
Koju jõudes oli tunne, nagu oleks basseini astunud. Mitte, et väga märg oleks kõik olnud, aga selline kloorihais lõi kopsudesse, nagu 1990ndate ujulates olid. Tädi oli koristanud. Klooriga. Kõike.
Hiljem sattusime sellest rääkima ning kui ütlesime, et näiteks Euroopas on selline asi keelatud, vastas Bilal, et kultuurilised erinevused.
On vist küll, jah.

Varahommikul ärkasin selle peale, et tädi kõrval toas kogus kurku röga, et see välja sülitada. Korduvalt.
Kõige halvem äratus ever.

Hommikupoolikul käis uksekell. Kristof vastas fonoluku helinale ja polnud õrna aimugi, kes tulla võiks. Seega - no ei lase tuppa (meil on korra käinud kreemimees ukse taga, kes müüb näokreeme). Mõned hetked hiljem astus tuppa korteri omanik. Eakam härra, kuigi kohalik, aga väga hea inglise keelega oma ea kohta (pärast tuli välja, et ta elas 15 aastat USAs). Ta tuli kontrollima, kas meil on kõik okei ja kas on midagi vaja. Mõned hetked hiljem, kui omanik oli tädiga omavahel rääkinud, läks jutt sujuvalt üle rahale, mida me maksnud pole. Ei üüri, ei midagi. Kahtlustan, et tädi võib-olla kurtis siin eurooplaste pihta.
Aga põhimõte on selles, et mina ja Niki ei peagi maksma. See on Lauma asi ajada ning Lauma on meile korduvalt öelnud, et tema ajab rahaasjad ise Bilaliga korda. Ja kuigi üle päeva räägitakse siin majas rahast, ei saada aru, et meie ei tegele korteri rahakuludega. Meil on konkreetselt oma söögiraha, taskuraha ja transpordiraha, Vsjo. Ei midagi rohkem, ei midagi vähem.
Pärastlõunal käis ka Bilal uuesti mingeid rahaasju küsimas, seega oli lihtsam juba Laumale helistada ja asjad korda ajada. Kogu aeg mingi rahajutt.
Muide, kõik tahavad Jordaanias hakata miljonärideks ja kõik õpivad Jordaanias insenerideks. Konkreetselt, sul ei ole mõtet enam kelleltki küsida, et mida nad õpivad - insereniks õpivad, see on juba ette teada.

Kokkuvõtteks on meil vaja esitada abielutunnistus korteri omanikule (sest et me oleme ikkagi araabiamaades ja mismõttes noormees ja neiu, niimoodi, ühes toas elavad).
Kui keeruline võib olla ühe kuradima toa saamine Ammanis (ärgem unustagem saagat iraaklastega, kes esialgu ei kolinud meie toast välja ja siis ei tahtnud nad ka kortertist välja kolida),
Aga landlord ütles, et meil ei tule temaga mingeid probleeme, sest tema teeb lihtsalt äri, ta pole ahne.
Okei, ju siis, kui sa nii ütled.

Täna tegime ka pitsat sloveenlastega. Superäge!
Ja veel superägedam on see,et me saime täna oma riideid pesta! Fakkjaa! 
Ning lõpuks tõime poest ära ka nõudepesuresti, millel nõusid kuivatada. Kahe korrusega ja puha, vinks-vonks värk, ma ütlen.
Täpselt nii palju ongi Ammanis õnneks vaja - ühte nõudepesuresti ja köögirätikuid.

Tädi pidi see nädal ära minema. Homme on pühapäev.

Ja homme on meil ka esimene laagripäev. Mina sõidan koos Laima ja Johannaga Gaza laagrisse, Niki aga koos Kristofi ja Gregoriga Suf'i laagrisse. Meile suureks üllatuseks on meid Nikiga ka koos ühte laagrisse tööle pandud, me olime päris kindlad (ja isegi vist soovisime natukene), et meid ei panda kokku tööle. Muidugi, töötame täiskasvanutega (laste puhul on ikka, et mees töötab noormeestega ja naine tüdurkutega). Põnevus on suur!

Teadaanne.
Ma julgen teile kinnitada, et eile kolisid kaks iraaklast korterist välja ja me hakkame saavutama juba mingeid lubadusi-kokkuleppeid ja tasakaalu! Muidugi, kui Kristof seda meile ütles, ei suutnud ma seda uskuda. Mismõttes nad tegelikult ka ära läksid? Kontroll aga tuvastab, et jah, läinud nad on.
Täna oleme enamuse päevast kõik elutoas tšillinud, siin on nüüd nii mõnus!

Kuigi, olgem ausad, ma olen natukene pettunud, et me ise ei kolinud, oleksin pigem seda varianti pooldanud. Samas, igal asjal on omad plussid-miinused ja ma saan kenasti hakkama ja siin ei ole üldse halb, eiei. Ja kui tädi ka veel ära läheb, siis on äkki kõik täiesti tip-top. Who never knows! 
Täna tahtis ta mulle vist baklažaanide küpsetamist õpetada. Ma olin just leidnud oma töömojo ja fookuse paika, nii et ma naeratsin ja kõndisin köögist ära, jättes ta oma pooleldi kooritud baklažaaniga mulle midagi seletama. 


Meie eilne peolaud. Pildilt on puudu ainult meeletult suur šokolaaditort ning ahjus tehtud kartul rosmariiniga. 

Laibakari. Pärast toiduorgiat ei tundnud keegi meist hästi. Aga hei - see oli jälle üks põhimõtteliselt tasuta toidukord, mida sa siin olles hindama hakkad!


Jordaania stiilis kodutehtud pitsa. Peal on mingi ülikahtlane juust, aga arvestades, kui kallid siin riigis piimatooted on, ajab see ülikahtlane juust ka asja ära. 








Thursday, December 11, 2014

Muide, teil on varsti jõulud.
Meil ka!

Armast pühade meeleolu! 



Et vahepeal oleme kas meie ära olnud või Internet, on juba tekkinud esimene paus. Paus aga tähendab seda, et postitus tuleb pikk. Niiet, popcorn ja coca-cola, mina olen teid hoiatanud!

Nädal algas sõiduga Surnumere äärde, kus pidi toimuma meie kahepäevane on-arrival training. Sõidutas meid kohale väike kollane araabia disko-buss. Millegi pärast püüavad kõik autod end ehtida tuledega, mis autode juurde ei käi. Nii oleme näinud suunatulede asemel vilkuvaid kollase-oranži-punase-rohelise kirjuid ringe, pikki roosasid helendavaid pirne (need torupirnid, pikad) ja autode alla paigutatud punaseid vilkureid, mis asuvad tööle tagurpidikäiguga. Selline värk siis. 

Buss võttis suuna Surnumere poole ja mina lükkasin klapid pähe ja pilgu välja. Linnast väljas, hakkas mägiralli pihta, ikka üles ja alla, alla ja üles nii, et kõrvad praksusid. Mäed ise on peamiselt kivi-liiva segused, paari kuivanud rohupuhmaga. Kõrb, noh. Aeg-ajalt jäid küll silma koopad, mis kividesse uuristatud olid ning mille ukse ees vaipadel ilmselt beduiinid istusid. Väike šokiteraapia minu euroopa-mõistusele. Jah, nii ongi. Lisaks koobastele jäid silma veel telgid, kus tundus ka, et inimesed sees elavad. Siin-seal jalutasid kitsekarjused eeslitega, kitsekari järgnemas. Taaskord, täiesti teine maailm kui meil seal, Eestis.
Kohale jõudes vajus kõige otsesemas mõttes karp nii lahti, et kõik pidid oma alalõuad ise maast kokku korjama. Hotell suurte apartment’idega, suured terassid vaatega Surnumerele ja Jeruusalemma mägedele,  suured voodid ning palmid sisehoovis ja kaks basseini. Ilmselt käisid ka kõik mitu korda duši all, sest kuigi väidetakse, et you can’t have it all, siis jah, saab küll! Dušš, kus on nii kuum vesi kui ka igati arvestatav veesurve, on selleks parim näide!
Mis seal ikka. Pikendasime basseiniprogrammi tööprogrammi arvelt lubadusega, et kogu tegemata töö saab Ammanis tehtud. Saabki.
Basseinid olid suurepärased. Istud seal, kuumas vees ja vaatad. Vaatad mägesid, vaatad Surnumerd ja vaatad … kuidas vana beduiin veel vanema eesliga kitsi karjatab või kuidas kaks last hurtsiku ees mängivad. Aeg-ajalt käiakse ka põllu peal kontrollimas, et kas saaki ikka on. Enam ei olnud üldse nii hea seal basseinis olla.
Toidukorrad olid inimeste peale ära jagatud, et kes mida valmistab. Millegipärast arvati, et ma oskan süüa teha ning õhtusöögi toimkonnas ma olin. Nii ma seal seda tšillit puhastasin, pärast pesin veel kõik nõud ja käed hoolikalt üle. Aga kui õhtul läätsesid ära võtma hakkasin….Vuuuh! Kägaras vannitoa põrandal, nagu oleks kogu kaun silma torgatud. Suht robocopi tunne oli.
Hommikul juhtus sama asi. Ja mu ainuke mõte oli, et fakk, Keku, sa oleks pidanud silmaopi ära tegema. Oh well.
Nüüd on korras.
Muide, Surnumere äärde me ei jõudnuki. Planeerisime seda teha teise päeva hommikul, aga äike, mis sel ajal oli, seda me ei planeerinud. Mingi hetk käis selline mürin, et Niki väidab, et tõusin voodist püsti, ütlesin „Vot see lõi kusagile sisse!“, vaatasin aknad üle ja läksin magama tagasi. Ei mäleta, ei tea, pole olnud.
Ja veel. Võib-olla, äkki läbi mõne juhuse või joppamise tasuks vana-aasta õhtul silma peal hoida ka TV3-l, Ei kinnita, ei lükka ümber. Just sayin'
Tagasitee algas sellega, et buss tuli Jordaania aja kohaselt õigeks ajaks kohale, ehk siis 45 euroopa minutit hiljem. Bussijuht oli kaasa võtnud ka kaks tüdrukutirtsu, kes esiistmel askeldasid ning vahepeal meid uudistasid. Muide, bussijuht ise oli ülimalt võimekas – samal ajal, kui ta oma tütardega tegeles, õnnestus tal ka telefoniga rääkida ning bussiga sõita. Ning ma olen päris kindel ,et ka paar suitsu teha. See suitsetamise reegel siin – ma arvasin, et ma sain sellest aru. Et noh, igal pool. Aga see muutub üha absurdsemaks. Sõites tavabussiga ühest linnast teise, võivad inimesed bussis (meie mõistes Tallinn-Tartu bussis) suitsu teha. Aken tõmmatakse lahti ja anna aga tuld. Uskumatu.
Vahetult enne Ammani käis bussis jube litakas, buss vajus viltu ning järgnes kolin. Täpsustan üle, et siinkohal ei pidanud bussijuht vajalikuks seisma jääda ning asja kontrollida, vaid edasi sõita. Nii 10 km hiljem leidsime tee-äärest rehviparanduse ning järsku olime seltskonnaga kusagil maantee ääres. Jah, üks rehvidest oli tõesti puru. Aga sõitu see ei takistanud, kuna antud tüüpi bussil on topeltrehvid. Ehk siis – kui vasakpoolne puru läheb, ajab asja ära ka parempoolne.
Rehvivahetuse ajal tulid tüdrukutirtsud mind uudistama. Tubli aksendiga küsiti mu nime. Keku. Küsiti uuesti. Keku. Nad olid armsad ja täpselt oma vanusele häbelikud, sest pilti nad ei lasknud teha.
Kõik kohalikud, olgu need taksojuhid, poeomanikud või tänaval möödujad, ütlevad sulle alati „Welcome“. Iga vestlus algab ja lõpeb sellega. Kohalikud lapsed aga küsivad alati „How are you“ või „What is your name?“. Inimesed on lahked siin. Muidugi, eks meid uudistatakse ka pisut, aga siiani on see pigem positiivne uudishimu olnud. Eks taksojuhid püüavad meid pisut tõmmata ka, küsides 1-2 JOD kõrgemat hinda, kui asi väärt on. Meile on põhjalik tutvustus hindade osas olemas ja siiani oleme vaid ühe korra vesipiibuga tõmmata saanud. Tol hetkel me ka teadsime, et see hind on absurdselt kallis, aga noh … ega me ei viitsinud ka kaugemale jalutada.
Surnumere äärest tagasi jõudes ei olnud meil kodus ei Internetti ega vett. Veelimiit oli täis ja kõik, rohkem ei saa kusagilt. Ehk siis tualett jääb seisma, köök jääb seisma, vannituba jääb seisma. Hambaid saame õnneks pesta kanistrivee ehk joogiveega. Internetti polnud, sest Bilal unustas arve maksta.
Hämmastav, kui kiiresti võib harjuda olukorraga, et tualetis käimiseks pead jalutama lähimasse kaubanduskeskusesse. Ilmselt on see ajutine olukord, sest hetkel on siin ikka veel kaheksa inimest. Kuigi iraaklastele anti väljakolimise tähtajaks tänane päev, tunnevad nad end hetkel väga mugavalt elutoas ja noh, Bilal ütles et ärgu me muretsegu (
never trust an Arabic, when he says „don’t worry“).
Jordaanias võid üldse igasugused turvanõuded prügikasti visata. Ma pole mitte ühtegi inimest näinud, kes kasutaks turvavööd, autod on ülerahvastatud (ka meid tõi takso nii koju, et autos istus kokku 6 inimest), sealhulgas ei kasutata turvanõudeid ka laste puhul. Kõik on nii, nagu ise tahavad, nii lihtne see ongi. Ja nagu öeldud, igapäevane duši all käimine jääb sellesse aega, kui me Eestis oleme. Siin ei ole see lihtsalt mõeldav. Nii on.
Teisipäeva õhtul tegime Ammani suurima avastuse – the secret life of Amman. Meid kutsuti kusagile tequila kohta. Ja see, mis vaatepilt seal avanes …. Ma arvan, et me leidsime eraldi maailma Lähis-Idas. Sala-euroopa, või midagi sarnast. Valdava enamuse moodustaid noored üle maailma, nii Austraaliast kui ka Inglismaalt ja ilmselt umbes paarikümnest kohast veel. Oli ka kohalike, peaasjalikult just mehi. Kui tänavapilt on täis kaetud naisi ning tagasihoidlike naeratusi, siis sealt võisid leida kogu maailma … khm, seksuaalsuse? Kaks täiesti suvalist inimest, kes üksteist ei tundnud, võisid tantsupõrandal teha liigutusi, mida tavainimene võiks näha ilmsel vaid pornofilmist. Inimesed jõid, tantsisid, naersid, suitsetasid (jep, igal pool võib suitsetada) ja kohe heaga võisid ära unustada väljendi personal space. Seda lihtsalt ei olnud. Olles nädal aega hoolikalt mõelnud-kaalunud, mida kanda, mida mitte, siis seal ei olnud sel mitte mingisugust tähendust. Naised olid üles löödud, mehed jõid (ka kohalikud, nemad nimetasid end halbadeks moslemiteks), igasugune puudutamine oli okei. Seisime Nikiga ja mõtlesime, et kuhu kurat me sattunud oleme.
Täiesti vastupidine maailm, mis siin muidu on. Ja see on peidetud Pariisi ringi juures, tequila-baaris, kus gintonic ja õlu maksavad mõlemad 5 JD.
Politseinikud on siin ägedad. Oleme kuulnud lugusid, kuidas politseinikud aitavad alati (näiteks Surnumere ääres tõi politseiauto meie vabatahtlikud mere äärest ülesse hotelli, kuna jala oleks raske ülesmäge tulla olnud). Kui tequila-kohast lahkusime, olid tänavatel vaikus. Okei. Taksosid pole. Läksime politsei käest uurima, et kuhu suunas võiks jääda Rainbow street (põhitänav, kus ilmselt saaks igal ajal kahe sekundi jooksul takso). Et ta ei teadnud ka ise päris täpselt, palus ta meil oodata ning kui taamal takso paistis, oli politsei see, kes meile takso peatas. Muidugi, politsei peale peatusid ka need taksod, kus juba reisija peal oli. Ikkagi politsei. Ja koju me saime.
Muide, meil on juba ka esimene araabia keele tund olnud. See on täiesti vastuvõetamatu, kui raske võib üks keel olla. Tund aega õppisime peamiselt ütlema tere hommikust, tere õhtust või kuidas läheb. Puhtalt hääldust. Ma ei kurda enam mitte kunagi selle üle, kui raske vene keel on. Proovige araabia keelt. Nüüd ma õpin iga päev natukene, kordan vanu asju üle, tuletan meelde. Tuimalt, iga päev. Mis siis, et järgmine tund on alles esmaspäeval ning kodutöid meil pole. See on lihtsalt uskumatult keeruline.
Järgmine tund pidime hakkama tähti õppima. Ma suren ära.
Motivatsioon on täiesti olemas ja tõesti tahaks, aga ilmselt tõesti suren ma enne ära.

Ja jõudsime tänasesse.
Täna sõitsime Madaba-sse. Tunnikese kaugusel Ammanist on üks tudengilinn Madaba, mis on ilmselgelt täis muuseume-kirikuid. Bussidega sõitmisel on siin selline reegel, et buss ei hakka enne sõitma, kui buss pole täis. On mingid umbmäärased kellaajad, aga buss ootab, kuni buss täis on. Keegi ei tea, millal see juhtub. Ja bussil pole maksimumpiiri – tuleb nii palju inimesi, kui vähegi peale mahub. Olgugi, et nad peavad seisma, kükitama või kusagil kägaras olema. Nii on.
Jõudsime Madabasse. Grupp eurooplasi kusagil Jordaania linnas on ilmselt maksimum-tähelepanu. Jalutasime läbi sealsed kultuuriväärtused (peamiselt mosaiik ja kirikud) ning pärast kõiki muuseume-kirikuid ning ühte kanavõileiba (rohkem nagu rullkebab), leidsime kolm taksot, kes olid valmis meie seltskonda Mount Nebo-sse viima. Piibli järgi koht, kus Mooses Püha maad nägi ning kus Mooses ka suri.
Taaskord, uskumatud vaated lihtalt igal pool. Ühe üpriski lameda riigi pinnalt tulnuna ei oska arvestadagi, et kusagil mäed on. Ja kõrb. Mäed ja kõrb.
Jalutasime ka ühe mäe tippu (aega oli piisavalt, taksod pidid tunni pärast meile järgi tulema). Tuul üritas küll seljakottigi ära kiskuda, aga tippu me jõudsime. Täiesti lummav ja unustamatu.
Esimese kiriku-muuseumi juures uudistades, kuulsin, kuidas neli kohalikku neidu kihistasid. Lihtsalt vaatasid meie poole ja kihistasid, lõpuks oli ka tagasihoidlik „Hello!“. Tervitasime neidusid vastu ja neidudel jälle nii põnev. Neiud olid umbes 18-20 aasta vanused Mosaiigi ja Restaureerimise Ülikooli tudengid (jep, see on päriselt ka olemas). Seejärel oli viisakas vestlus, et kust me pärit ja kuidas meil läheb, kuni nad täitsa punastama hakkasid. Ebalevalt uurisid, et kas nad võivad mult midagi küsida. No ikka võib (ma ei pea ju vastama, kui ma ei taha, hah!). Neid tahtsid teada, mis näokreeme ma kasutan, nad tahaks ka neid kasutama hakata, sest mul pidi ilus näonahk olema. BUUYA!
Tagasi Ammanisse jõudes ei toonud buss meid küll päris sinna, kuhu nad pidid, aga see-eest leidsime suure turu koos kogu värske kraamiga, mis maailmas olemas on. Sellest on küll tohutult kahju, et meil siin kodu juures pole turgu, vaid on lihtsalt poed ja keskused. Turul šopatud, tagasi koju. Kuigi nüüd on Internet olemas ning täna oli ka veepäev (jess, me saime uuesti vee!), oli õhtul juba esimesed probleemid veega (fakk, meil pole jälle vett). Bilal unustas veearve maksta ning alates tänasest on siin ka nädalavahetus. Mingid kraanid küll töötavad, aga mingid enam ei tööta ka. Seega, elame-näeme. Ilmselt läheb ka kolimiseks, sest mingisugustest tähtaegadest ja kokkulepetest pole siin küll märkigi.
Nüüd on juba tunne ka, et kuulge, aitab, läheme minema. Siis on asi selge, asi paigas ja me ei pea jälle järgmist tähtaega ootama, mil kõik selgeks saab. Ma ei tea.
Eks sel kohal on omad plussid (avar elutuba, terass, just õppisin ära, kuidas siia taksoga saada ja kus siin poed asuvad), aga omad plussid oleks ka teisel kohal (lähemal teistele, rohkem omaette ja vähem ülerahvastatud). Ja ma tean, et üks sloveenlastest ei tahaks üldse ära kolida ning ilmselt ei saaks ka meie kahekesi Nikiga ära kolida. Mis seal ikka, elame-näeme.

Kui Eestis olin omadega kohati väga puntras ja koguaeg oli mingi paanikahäire peas, kogu aeg oli vaja midagi teha või kusagil olla, siis siin on küll, et noh, in shalla (kui jumal nii tahab, siis nii on). Täieti no-stress ühiskond (muidugi, ma pole veel oma õpetaja tööd siin proovinud ning olgem ausad, kui palju sa nädalaga ikka siin aru saad, mis toimub). Inimesed on siin nagu .. nagu päris inimesed. Elavad oma elu ja ajavad oma asja ja nii ongi. Kõik. Ja see kaos, mis siin kohati on (aga mis on organiseeritud kaos, nagu ma nimetan), on päris hea pingemaandaja.

Minu OCD saab siin korralikult peksa.

Õpinurk:

Kaubanduskeskustes ei otsita mitte ainult sisenejaid läbi, vaid ka autosid, kes keskuse parklasse sõidavad. Tuus!

Osadesse baaridesse-pubidesse sisenedes peaks sisenejate seas olema võrdselt tüdrukuid ja poisse. Ei, ma ei tea, mis värk sellega on.

In shalla – üks ägedamaid väljendeid üldse. Põhimõtteliselt tähendab see meie mõistes, et eks elu näitab. Otseselt aga, et kui jumal soovib, et nii läheks, siis nii läheb. Kasutatakse absoluutselt igal pool. Nii, et kui asi pole kindel, või „vaatab“, siis in shalla.


Meie Surnumere-hotelli üheks vaateks olid sellised mäed. Aeg-ajalt silkasid sealt mööda kitsed-lambad, karjus eesliga ning kõige lõpus loivas ka koer. 


Surnumere-hotelli vaade terrassilt. 

Jõudsime lõpuks duty-free poodi. Duty-free poes saab iga inimene käia korra, vähemalt kahe nädala jooksul alates riigi sisenemisest. Aga kui oled blond ning siniste silmadega (nagu taanlased), võid käia ka kaks nädalat ja 1 päev hilje. Lubatud kogused: 10 pakki suitsu, üks kange alkohol ning 4 purki 0,5l õlut või 6 purki 0,33l õlut. Meie varud on meie toa kapis peidus. Naljalt siin tädi juuresolekul juua ei julge. Bingo küsimus - miks on meil rohkem õlut kui lubatud?

Mis kuradima maailm seal tequila-kohas on?? 


Madaba neiud, kes esialgu nii tagasihoidlikud olid, aga pildiga nõustusid küll. 

Vaade mäetipust, mille Mount Nebo juures vallutasime. 


Kõik ei mahtunud peale, aga ilmselt enam-vähem maailma suurim turg. 






Sunday, December 7, 2014

Filtrikohv, ajee

Just, kui harjusin kardemoni-maitselise kohaliku kohviga, sai see otsa. Toimus downgrade ja hommikuseks äratajaks oli Nescafe lahustuv kohv (mitte need kolm-ühes kohvid, vaid purgis, see vastikum, noh). Peab ütlema, et selle maitse ehmatab küll üles.
Pärast seda suundusime Niki ja Gregoriga takso peale, et linna sõita. Esimese ringi juurest, kus algab põhitänav (Rainbow street), pidid Doriane ja Julie mind peale korjama. Saamatu nagu ma olen, poleks ma osanud kusagile mujale liikuda. Niki ja Gregor teadsid juba oma teed kuhu minna ning sinna ma jäin. Üksinda. Ammani.
Jõudsin tubli 2-3 minutit omaette istuda ja oodata (jõudsime 20 minutit varem linna), kui üle pingiala (mitte päris park, aga pingid, mis moodustasid ringi) jäin kellelegi silma. Kellelegi kohalikule, kes põhimõtteliselt ei pööranud oma pead ära. Teate, selline ebameeldiv tunne, kui näete, et keegi jälgib teid, jälgib pingsalt ning ootab vaid hetke, mil ligi tikkuda. Minu rahvusvaheline märguanne "ma-ei-soovi-kellegagi-suhelda" (mis tähendab, et sa paned kõrvaklapid pähe ja kuulad muusikat) ei muutnud ka midagi. Samuti ei muutnud midagi minu ennastunustav eputamine abielusõrmusega - no lihtsalt, et "kutt, ma olen off the market ning et suuna see energia pigem sinna, kus sellest kasu võib olla". Seega mõned pingsad minutid hiljem lihtsalt lahkusin. Olles kuulnud tüdrukutelt jutte ahistamise kohta, ei jäänud ma seda sinna ootama (kuigi mul oli seljas anti-ahistamise-komplekt, dressipüksid, t-särk, sviiter ning üdini sassis poisipea). Jalutasin üle tee, et ootan siis seal (tubli 10 minutit jäänud). Ja kuigi too noormees oli lühemat sorti, ulatas ta väga ilusasti üle siltide ja märkide järgi piiluma, kuid pärast mõningast kaelavenitamist ta loobus. Et mis selles ebamugavat oli? Kui sind keegi nii jälgiks, hakkaks ebamugav?



Ei, kokkuvõttes võtan asja komplimendina. Isegi poolkodutu väljanägemisega pakun ma kellelegi pinget.

Päeva parimaks osaks kujunes kohvik, kus oma grupitöid Doriane ja Juliega tegime. Sest ilmselt leidsin ainsa koha, kust võib saada filtrikohvi, mis maitseb nagu Porkunis, vanemate tehtud hommikune kohvi. Kaks suurt kohvi ja kaks veel suuremat küpsist hiljem vandusin, et hakkan seda kohta külastama.
Pärast grupitöid viisid tüdrukud mind hummusele. Patukahetsusega ütlen, et ma pole varem hummust proovinud ja ilmselgelt oli tänane viimane aeg, see viga parandada. 0,5 JOD ja mul on külmkapis karp suurepärast hummust. Hea, odav ning kõhtu täitev - kõlab nagu midagi, mida kuu lõpus sööma hakkame.

Seejärel lonkisin Doriane järgi tema korterisse. Lonkisin, sest see on uskumatu, kui palju mäest üles-alla, trepist üles-alla jooksmist võib Ammanisse ära mahtuda. Vähemalt ei pea muretsema enam, kus trenni saab teha ... see kõik ongi üks suur trenn.

Doriane korter on imeilus. Väike aiake, kõrged laed, avar ja näha, et no täitsa tutikas värk. Ainult, et aknaid pole. Nimelt elavad nad keldrikorrusel. Ilmselt kompenseerib aga katusel olev vaade Ammanile kõik.

Iga päevaga hakkan rohkem ja rohkem seda kohta armastama. Siin muidugi on omad reeglid ja omapärad, aga need teevad asja veelgi paremaks. Muidugi, orienteerumisest ei tule mul ikka veel midagi välja, seepärast püüan ka mitte üksinda taksoga sõita. Kuna aadressid ei loe, peaks lugema sinu enda orienteerumisvõime. Mida mul pole. Seega, miski ei loe.
Käisime Nikiga falafelit ja kohvi otsimas. Poest välja tulles, pidime ümber poe minema, et õigele tänavale jõuda. Ma põrkasin Nikiga kokku, sest ma põhimõtteliselt ei oska orienteeruda, ka ümber poe mitte. Ja kui tänavad looklevad üles-alla, paremale-vasakule ning näevad kõik pea identsed välja (hunnik kivimaju ja palme), võib eeldada, et see on omal moel kuidagi keerulisem kui muidu.

Ahjaa, taaskord räägime välja kolimisest. Mitte iraaklaste või tädi pärast, aga nüüd tuli infot, et korteri väljaüürija soovib renti tõsta. Ma pole väga kindel, kas meie niiöelda kontakt Lauma sellega nõus on. Siin on omajagu sekeldusi olnud (sellised pigem ajuvabad ja absurdi-hetked, mil sa saad aru, et see ongi Lähis-Ida), aga see on sekeldus, mille vastu me ei saa. Seniks on nõudepesuresti ostmine ootel. Meid see ei morjenda, tundub pigem igapäevane kolejant olevat see kolime-ei-koli-kolime-ei-koli. Seni kuni siin ei tule sellist kolimist nagu Eestis oli (see on täiesti uskumatu kui palju asju meil ühetoalises korteris oli, nagu must auk, kust kisud välja viimaste miljardite aastate jooksul sinna kogunud asju), on kõik suurepärane.

Homme sõidame juba Surnumere äärde kusagile villasse, kus algab ettevalmistav kohtumine-koolitus (taaskord, nimetagem seda asjaks).

Tegelt ka. Jordaania ja Amman on oma organiseeritud kaootilisusega üks ägedamaid kohti. Tulge külla ja ma viin teid kohalikku kohvikusse, kus müüakse ilmselt parimaid šokolaadikooke. Just sõin ühe ära. Omn-omn-omn.

Ikka veel vaatan igat palmipuud, et "oh, palmid, nii tuus!" . Mis siis, et siin on neid no tõesti, igal pool, ei taha eestlaslik vaim uskuda. et palmid päriselt ka olemas on. Ägedad! 



Ammani tänavad on täis just täpselt selliseid elajaid. Mis siis, et kohati on nii kitsas, et auto ja jalakäija ei mahuks ka parima tahtmise puhul kõrvuti, ei paista see olevat põhjus, miks pisemat autot eelistada. Sellised tangid tiirutavad-manööverdavad-keerutavad siin alati. 




Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, näed sa maju. Nii kaugele, kui silm ulatab ja päike paistab. 




Jep. Pärast ingveriteed ja kooki on viimane aeg end magama saata. Ma magan siin paremini kui kodus, seega on hommikud minu jaoks pigem keerulised (mitte, et Eestis oleks kuidagimoodigi teisiti olnud).

PS! Niki telefon andis saba ja nüüd on tal 15 JOD maksnud Nokia. Muide, pakendil oli eraldi välja toodud telefoni erinevad äratuskella võimalused. Rough stuff!